katselooma maailm

Maale?

2012-01-30T11:17:00.003+02:00

Lõunaosariikides käisime. Haanjas peeti seekord juubelit 55 inimese osavõtul. Hankisin aegsasti lapsehoidja ning päris mõnus oli poole neljani hommikul tantsida. Hommikul kaua magada ei saanud, sest Haanja-korter muutus selleks ööks ühiselamuks. Ühikas, teadagi, hakkavad elanikud vara liikuma.

Vaatasin aknast varahommikusi suusatajaid - kaheteistkraadine külm ei meelita mind õue. Surusin nina külma klaasi vastu ja puhusin sooja hingeõhu mustreid :)

Lõunas on teistsugune päike - allamäge Võru poole veeredes peegeldub see kuuskedelt eriti eredalt ning tekitab valgust ja soojust juurde. Teeäärsed suitsevad korstnad annavad maastikule muinasjutulise meeleolu. Talvine lõuna on imeline.

Võru-majja ei pääsenudki. Olime võtmed koju unustanud ja tirisime kola koju tagasi.
Koduteel lugesin Soodoma külakeskuse põlengust. Vaidlesime meesisendiga tuliselt maal elamise võimalikkusest. Tema arvates olevat ATV-ga lumelükkamine ning õhvakeste eest hoolitsemine puhas rõõm. Mind ta argumendid ei veena - usun, et ellujäämiseks kuluv aeg hävitaks võlu. Lastetakso kaks korda päevas igal tööpäeval septembrist juunini koolivaheajad välja arvatud. (Jumal hoidku, et neid lapsi veel rohkem kui üks poleks!) Võib-olla kombineeritult naabritega... Küttepuude tirimine ning ahjude kütmine oktoobrist aprillini. Elektrikatkestused... Tänan, ei.

Tartu Statoil lisas meie ostudele Päevalehe ning lugesin teema jätkuks väikelinna tüdruku päeva võrdlust pealinna tüdrukuga. Meesisend kiitis takka, et Võru omadel nii ongi. Jäin endale kindlaks, et maakonnakeskuse võimalused pole võrdsed pisiküla omadega.

Konsensusele ei jõudnudki, enne said 250 kilomeetrit läbi.

Toasooja juurde

2012-01-26T11:53:00.004+02:00

Meesisend ähvardas gaasikatla välja vahetada. Üheksa aastat on katlale suhteliselt soliidne iga. Sellel talvel pole katel piisavalt kütnud - ülemisel korrusel on külm. Vaid alumise, põrandakütte korruse temperatuur tundub normaalne. Suurendasime katlast väljuva vee temperatuuri, aga rõõmustavaid muutusi ei toimunud. Nüüd, kus väljas kümnekonna külmakraadiga päris-talv, läks olemine nukraks. Gaasimõõtur muudkui keris, aga toad jahedad.

Eile katsus meeisend jälle murelikult radiaatorit. Mitte jahe, aga mitte ka soe. Keeras hajameelselt regulaatori nuppu. Tulemuseks, et uus katel jääb soetamata - ülemise korruse tubade soojaregulaatorid olid kõik poole läbilaske peal. Kes kurat see oli, (kas mitte Tema ise), kes kevadel kurtis, et kõigest hoolimata on palav.

Kapielanik

2012-01-24T21:54:00.003+02:00

Võtsin kapist välja ühe suvel soetatud dressika. Panin selga ja... voila... no ei istu kenasti.

Jälle on kalor oma töö teinud. (Ma olen veendunud, et kalorid elavad riietekapis ja õmblevad aeg-ajalt seal minu riideid väiksemaks. Öösiti ilmselt, päeval kuuleksin neid)
Muidu võiks ju süüdistada pesumasinat, kus asjad kokku tõmbuvad, aga see dressikas pole sinna veel jõudnudki :(

Loodusõpetuse töövihikust

2012-01-19T23:25:00.004+02:00

III klass.

Hundi pildi kõrval on küsimus: Miks on huntidel kasulik elada karjas?

Ja all lapsekäekirjas kirjutatud vastus: Sest nii saab paremini saaki püüda ja teisi loomi ninapidi vedada.

***
Oeh. Kui vanemad laste koolitöid ei kontrolliks, võiks õpetaja huumoriajakirja välja anda.

Headaega, jõuluaeg!

2012-01-14T23:13:00.002+02:00

Lõpetasime selleks aastaks jõulupühadega. Kuigi ma protesteerisin ägedalt, sest vana kolmekuningani võinuks roheline kuusk ju terassil seista. Nii varjanuks ta naabrite mitmendat nädalat nööril kuivava pesuhunnikutki. Lootusetu oli meesisendiga vaielda. Jõudsin ma kodust tunnikeseks kaubandusse kaduda kui kuusk aiagrilli rändas. Naastes avastasin jõulutemaatikast lageda kodu ja turule siirduva meesisendi.

Pühadeaeg on nii nukralt lühike ning jõuluehted niiväga armsad! Liiatigi ehime kodu minu kummina veniva sünnipäeva tõttu alles detsembri keskpaigaks.

Algas ka iga-aastane treening "muskel kevadeks trimmi" ehk lumerookimise tipphooaeg. Sellel aastal siis mõnikümmend meetrit pikemal trassil.

Ajendatuna jõulukraami kokkukorjamisest tegin köögipõrandale värskenduskuuri. Kassanäe! Vuugivahed olid ju helerohelised... aga pooridesse kogunenud mustus tegi nad värvitult halliks. Gaasipliidi tahma köögikappidel on parem mitte kirjeldada. See on üks halvemini eemalduvaid mustuseid ning kahjuks pole ma aastatega küürimist kergendavat vahendit leidnud.

Õhtu kodus

2012-01-10T10:38:00.003+02:00

Notsu avaldab juba mitmendat õhtut soovi koos vennaga magama minna. Minu kasu peitub vabamas õhtus ja temale meeldib laias voodis paar tundigi põõnata.

Ülemisel korrusel valitses eile hiirvaikus. Klõpsasime "Välisilmale" järgnenud dokfilmi ameeriklaste relvastusest kinni. Notsu magas sügavaimat und - oma voodisse minekuks pidi teda ikka tükk aega äratama. Kutt istus Mac´is ja meesisendi sisenedes naeratas õnnelikult "MÄÄÄ". (Tõlge: pane lammas Shauni multikat).
Tänane päev on veedetud - nimelt suudab Kutt paari näpuliigutusega Mac´i seaded nii paigast liigutada, et nende tagasipanekuks kulub mul võhikuna tunde.

Pisuke lubadus

2012-01-06T23:58:00.005+02:00

Vahva, et ETV-st reedeti vanu eesti filme näha saab. "Hukkunud Alpisti Hotell" oleks nagu nähtud, ent ilmselt põneviku jaoks liiga lapsena. "Broneerisin" end reede õhtuks alumise teleka ette ja meesisend serveeris jäätisekokteili ka. Põnev oli ja "vana filmi" tunnet ei tekkinud. Meesisend norises lõpul üsna häirivalt - ju ikka mitu korda vaadata ei kannata.

Magama ei viitsinud minna. Lisaks saabus suur laps ilma telefonita seltsiks. Vahetasin kanalit ja sattusin klassikalise muusika ülekandele. Tahtsin edasi klõpsata, kui laps väitis, et äkki on kooli juubelikontserdi ülekanne. Et seal mängitud ka Arvo Pärti. Pärt oli küll, kooli kontsert aga mitte. Piinlik hakkas, sest sedasorti muusikat pole iidamast ajast kuulanud. Eriliselt nukker, et Eesti tunnustatuima helilooja muusikat ma teistest kaasaegse klassika heliteostest ei eristaks. Lubasin, et aasta on pikk ja läheme koos kontserdile.

Hääd uut...

2012-01-01T12:39:00.002+02:00

Keskööl seisime tähetornis ehk avaneva katusega ümaral rõdul. Umbes kolmkümmend inimest kõlistas mõnel ruutmeetril šampusetopse kokku. Kõrgete mändide ja kuuskede vahel nägime ümberkaudsete majade ilutulestikku piiratult, ent see-eest kuulsime suurepäraselt ja kõrvulukustavalt. Hiljem süütasime õues mõned säraküünlad. Minu uus aasta saabus erilise ootuse ja tundeta - peale söömist, seltskondlikku vestlust ja paaritunnist teleka ees unelemist näitas kell lihtsalt keskööd.

Poole kahe paiku saabusime tagasi koju - kõik neli ärkvel ja rõõmsas tujus. Jalutada olnuks kolmesaja meetri ringis, autoga läks pikemalt. Hea oli kodu lähedal aastat vahetada :)

uuele aastale vastu

2011-12-31T16:45:00.002+02:00

Aasta ongi lõppemas. Jõudsin koju just päikeseloojangul. Roosakas hämarus laskus hoovi ning värvis varjud hõbedaselt halliks. Ilusamast ilusam talvine õhtu.

Matkal käisime. Keskpäveal kogunes Seiklejate Klubi ühe klubilise uue kodu ees ning tegime tiiru Nõmmel. Raudteejaam - turg - hüppemägi - Glehni loss ja park - tähetorn - gümnaasium. Kolmkümmend osalejat siirdus kes sauna, kes pikutama, kes peoga alustama. Mina tulin koju. Tahan pisut üksinduses viibida kui kahe lapse seltskonda just selleks nimetada saab.

Roosaka hämaruse saabudes süütasin küünlad - kodu sai valge ja puhas. Väljas sajab tükati laia lund ja vahepeal ei midagi. Vast jäävad saialilled ja levkoid (ja Võru võõrasemadki) lõpuks lume alla ja külmuvad.

Kummaline aasta oli.

Vähe eredaid sähvatusi. Ehk sellest, et elu kulgeb aeglaselt koduses rütmis. Rutiin ühe lõunauinaku ning kahe söögivalmistamisega.

Aastaajad erinesid keskmisest - kumerohke talv, pikk kevad, millele järgnesid kuum suvi ja erakordselt soe sügis.

Sügisel algas kolmas kooliaasta, kahest esimesest oluliselt töömahukam.

Aasta viimane nädal viis mind tagasi minevikku. Nagu tihtipeale, kohtub ka see suguvõsa peamiselt peielaua ääres.

Pikki reise polnud. Välismaale sattusin kahel korral - nädalake Rukal laudamas (keskmine õhutemperatuur ikka -20 piirimail) ja kevadisel koolivaheajal Rootsi.

Mõned teatriskäigud, paar kinokülastust ja hunnik loetud raamatuid. Ministrihärra liigselt ei rõõmustaks mu lugemislauale vaadates - aga veerandtunniseks une-eelseks kirjanduseks sobivad kerged krimkad jms suurepäraselt.

Veidi enam kui kuue tunni pärast algab uus aasta - uued soovid, uued unistused, uued lubadused. Tegelikult on tavaline öö vastu pühapäeva - lihtsalt keskööl avatakse šampus.

Täppistabamus

2011-12-27T15:25:00.005+02:00

Õde rääkis, kuidas Skandinaaias möllanud torm neid isiklikult puudutanud. Nimelt äratanud tütar teda ööl vastu teist jõulupüha ning kurtnud, et aknasse paistev erakordselt tugev tänavavalgus ei lase magada. Nad olid koju saabunud napilt pool tundi varem ning parkinud auto tavapäraselt. Torm oli seejärel murdnud laternaposti ja puu. Mõlemad tabasid tema auto katust. Neil olla nüüd pikap-sportvolvik, mis hoolimata kummalisest kerest täiesti iseliikuv. Naersime. Õde leidis, et see on õnnelik õnnetus - vaid materiaalsed kulud - sebimine kindlustusfirma ja autoremonditöökojaga.

Tugev torm häiris täna öösel ka minu und. Ärkasin mitu korda vastiku kolina peale, vaimusilmas kujutlesin kuuske jälle terassile prantsatamas (Ikea plastmassist kuldehted on ikka toredad - ei lähe katki ega midagi).
Hommikul viisin prügi välja. Hiigelsuur, teravalt murdunud männioks oli kukkudes kümnekonna sentimeetri sügavusele maasse tunginud. Umbes ruutmeetrine oks oli maandudes tabanud täpselt sama suurt maalappi. Kolmest küljest piirasid teda auto, koerakuut ja prügikast. Vedas. Liigutada ma oska ei jaksnud. Las ta siis olla.

Teisel jõulupühal, tulbisibulate seltsis

2011-12-27T00:47:00.003+02:00

Peale jõululaupäevast külaliste vastuvõttu sõna otseses mõttes magasin esimese Jõulupüha maha. Esmakordselt ärkasin kümne paiku, jõin majaliste tngival nõudmisel kohvi ja hiilisin voodisse tagasi. Teistkordselt ärkasin kui Kutt lõunauneks mu kõrvale vajus. Kolmandal korral suutsin mõned tunnid teleka ees passida, et oleks kombekas ja seltskondlik.

Teise jõulupüha hommikul ärkasin poole üheteist paiku, sest Kutt nõudis putru. Pimendavate ruloode avamise järgselt avastasin päikese. Seejärel meenusid mulle tulbisibulad :) Kolm poolikut kotti, millede teine pool lõunaosariikides peenras. Seitsme soojakraadiga sai end riietada pärs kergelt ja mõnusalt. Toimetasin päeva aias. Vahepeal lisandusid Notsu ja Kutt ja punane salvokelk. Suurem vedas väiksemat mööda haljendavat muru, naerda rõkkasid mõlemad. Avastasin, et kohe-kohe puhkevad õide krookused, tulpidel, neil varemistutatutel, paistavad samuti ninad. Jätkuvalt õitsevad saialilled ja levkoi. Vahepeal käis ema uurimas, ega mul palja seljaga küürutades külm pole. Ausõna ei olnud.

Aga meie kuusk on Raekoja platsi omast kangem - hoolimata kolmest küljest telginööridega pinguldamisest patsatas torm ta kolmandat korda terassile pikali.

Isand Surm täidab aastaplaani*

2011-12-21T19:36:00.003+02:00

Külm takitas mul täna öösel uinumast. Soojendasin end kuuma dušši all, seejärel istusin paksudes sokkides paks kampsun seljas ja hoidsin käsi kuuma vee all. Ja ikka värisesin. Öösel rändasin imelikel minevikuradadel. Uinusin vastu hommikut.

Eile sõnumiga saabunud halvimad prognoosid täitusid. Täna kell 14 ühendati TÜ Kliinikumis ühes intensiivraviosakonnas värskelt 38-aastaseks saanud mehel elushoidvad aparaadid lahti. Tuvastati ajusurm - 75% ajust oli verevalumistes ega töötanud. Ülejäänust 20% samuti ning sellest ülejäänu polnud diagnostikas nähtav.

Minu tütrel ei ole enam ainumast onu. Kaks last jäid ilma isast. Üks mees ainsast vennast ja üks ema pojast.

Ainumas lohutus, et elundidoonorluse kaudu päästab see mees kellegi elu ja elab temas /neis edasi...

Vaatasin pilte ja meenutasin - kodumaja ehitust, kesklinna korteri remonti. Eksi vend oli kuldsete kätega ning hakkaja iga töö peale.

Pean kurva fakti ka Notsule välja ütlema. Hommikul lubas eks teada anda ärasaatmise aja.

* postituse pealkiri laenatud naabrinaise msn-ist

jõulueelne

2011-12-20T11:20:00.002+02:00

Kodus töötamine on üsna töömahukas. Vahepealse pooleteise aastaga on distsipliin kaduma läinud. Hommikusöök venib arvatust pikemaks, hommikutoimetused, kutile tegevuse leidmine... Alles üheteistkümneks jõuan laua taha. Arvutid on üliturvatud - igategevuse jaoks tuleb sisestada password... Kompensatsiooniks töötan aga kauem - õhtuti kui majalised magavad on hea tabeleid töödelda. Selleks ajaks on lõppenud ka telefonikõned stiilis - kuule-ega-mul-eriti-midagi-polnudki-aga...

Teine aega haarav teema on lähenev jõul. Aias õitsevad jätkuvalt levkoid ja saialilled. Peenralt saab võtta värsket rukolat. Selle taustal tundub värvilisi tulesid vilgutav jõulukuusk vägagi kohatu. Aga terassile me ta üles sättisime - kutt on eelmises elus päris kindlasti orav olnud. Tarkuse lisandudes võtab kõrguste vallutamiseks tooli appi...

Jõuluõhtule ootan sellel aastal neljateist külalist - on minu kord sugulasi võõrustada. Menüü on koostatud, prooviroad valmistatud. Puudu on kuus veinipokaali, aga see vast väike mure, poed avatud :)

Igatahes võiks see aasta juba lõppeda.

Unetus

2011-12-08T00:19:00.004+02:00

Kaks esimest koolituspäevale järgnenud õhtut kannatasin totaalse väsimuse käes. Esmaspäeval unistasin, et kutt väljendaks unemärke. Siis saanuks ma ta ülemisele korrusele magama viia ja ise seni ta kõrval pikutada. Muhvigi! Üleväsinud kutt uinus siis kui minul samal põhjusel uni kadus.

Teisipäeval vajusin koju, süda väsimusest paha ning sõna otseses mõttes kukkusin voodisse. Paaritunnise une järel vaatasin voodist tõusmata kalapilgul paari sisutut seriaali ja uinusin uuesti.

Täna hommikul ärkasin üpriski puhanult (huvitav miks:P). Koolituspäeval jagus tähelepanu hilise pealelõunani. Ilmselt on aju vastuvõtumahul mingid piirid ja minu oma täitus. Viimased kaks tundi vaatasin koolnupilgul ühte punkti, entusiasmist pakatavaid koolitajaid. Koju jõudes enam und ei tulnud ega tule nüüdki. Maja noriseb magusasti - Notsu ja Kuti sussides ootavad maiustused, kass nurrub pesumasinal good-girl kassidele mõeldud advendikalendri kõrval (missugune toode:D:D:D, aga tõsi) Istun unetult ja loen pea kahesaja-leheküljelist juhendit. Materjali jagub :) Hommikust ei taha ma parem mõeldagi, ilmselt on unisus garanteeritud. Aga esimese nädala selgroog on murtud - vahvat asja teeme!

Tagasi töörutmi!

2011-12-04T22:41:00.004+02:00

Keerlen hilisõhtul oravana rattas. Mida rohkem pusserdan, seda enam närvi lähen.

Nimelt algab homsest minu neljakuine töötsükkel. Hakkan kantseldama kodukandi rahvaloendajaid. Enamus tööst toimub koduse kirjutuslaua taga. Selleks, et tööd hästi teha, pean esmalt loendaja oskused omandama.

Algab nädalane koolitus. Õnneks alustatatakse esimesel päeval 10,30, mis tööinimeste jaoks varast lõunatundi tähendab. Tavarütmis paterdan sel kellaajal alles hommikumantlis - kohvitass käes süvenen uudistesse ja meilikasti.

Hommikuhahetuses (loe: pool kümme) lubas laekuda kuti hoidja koolituspäevadeks mu ema sõbranna isikus. Ka tema vähkrevat öösiti unetult ja murelikult kartes, et ei saa poisiga kuidagi hakkama.

Järgmisena ei suuda ma otsustada riietuseküsimust. Huvitav, et oma varasemas tööelus ei ole see mulle kordagi mõttesse tulnud. Leheneegrite tavarõivastus teksade ning t-särgi näol ei tundu sobivat. Ikkagi riigiametnik ju :) Otsisin kontoriseelikud ja viisakad triiksärgid üles - leidsin hiigelsuure karbitäie värvilisi ja vähem värvilisi esemeid, tagasihoidlike toonideni välja. Nädalaks igatahes jagub, eks järgmisteks tsükliteks jõua juurde varuda.

Kaheksa tundi tundub masendavalt pikana. Kas lõunastada kodus? Kaheksa aastat tagasi keelas ema ristiema kategooriliselt mul enne tööpäeva lõppu enda juurde nina pistmise. See tekitavat lapses ebakindlust. Mhh. Kirjutasin kolm lehekülge "perenaise piiblit" ehk kirjedust sellest, kus asuvad kausid, lusikad ja rõivad. Kokkasin homse lõunasöögi ning kontrollisin kohvimasinas ubade olemasolu. Oeh.

Ja lõpetuseks pistsin keeksi ahju. Ma ei mäleta, et mõnel oma sünnipäeval saanuks aiast saialilli ja levkoisid korjata. Sestap ei tunne ka vanemaks saamise õhinat.

laatsaret vol x

2011-11-28T01:07:00.002+02:00

Pole midagi kirjutada.
Kutt on taas haige. Nohu. Saabus üleöö eile õhtupoolikul. Lõputu virin, rahulolematus ja isutus ajavad hulluks mitte vaid minu. Alates kassist on kõik täna tigedad. Ja noh... voodisse pole mõtet mul pugeda - iga paarikümne minuti tagant teeb kutt Röök.

Notsu on meil taas ametlikult mittekuuljate hulgas. Ehk siis õnnestus kõrvaarsti uksest sisse imbuda ning saada tümpanogramm. Kuulmiskõver on ilus sirgjoon. Tegelikult asi muidugi ilust kaugel - tohter pani aparaadi käest ja lappas murelikult kalendrit otsides operatsiooniks aega. Noh... ma keeldusin. Proovime ravida jälle - Sudafed, Aerius, Nasonex ja soolalahus - kõik head sõbrad ninas koos. Annused sobiks hobustele paremini. Tibi aga ei saa aru, et tema ei kuule - keerab televiisoril hääetugevust muudkui juurde. Vt esimene punkt ehk alates kassist on kõik tigedad.

Planeerisin end nädalavahetuseks leherookijaks ehk koristama aastaid koristamata hooviala. Sadav vihm hävitas mu unistused. Lisaks on tühjaks vajunud käru tuttuus rehv.

Mul on viimane vaba nädal enne mõnekuist ajutist tööleasumist. Lootsin kutiga käia viimaseid kordi ujumas, külastada linnaviletsust, ehitusmestreid pakkida jõulukinke ja vaaritada mõningaid maitsvaid roogasid. Muhvigi! Kuulates kõrvaltoast kostvat köhimist arvestan algava nädala aurude ja tinktuuride ja salvide miksimiseks.

Esimene talvine päev

2011-11-21T12:46:00.003+02:00

Lõikasin aiast kaks õide puhkevat gladiooli ja kaks kollast roosi. Üks on Notsu koolimineku puhul istutatud kollane "Gloria Dei" ja teine samuti tema valitud kollane, mille sordinimi peas enam pole. Katta või mitte katta - aianduses olen ma tume maa.

Ma ei mäleta teist nii sooja sügist. Aeda jäävad õitsema suviselt kirjud levkoid. Rooskapsad ja porrulaugud korjan täna. Ka gladioolisibulad võtan välja. Avastasin kapist mõned istutamata tulbid - see töö tahab samuti kiiret tegemist. Heh, varsti on aasta lõpp ja aiatööde asemel peaks jõuluvana kingikotile mõtlema:)

Valge lumekirme katab maad ja hommikul näitas akna taga -2. Hommikul sadas kergeid õhulisi helbeid. Lülitasin mõtted sügisvaikusest jõuludele.

Keelevaist ehk kolmanda klassi kodutöö

2011-11-17T17:55:00.005+02:00

Kolmanda klassi eesti keele vihik, kleebitud lisaleht.

Kirjuta lünka g, k või kk.

Ema pani lapsele te__i peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

a) Ema pani lapsele tekki peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

(pani kogu öö lapsele tekki peale ega saanud seetõttu magada)

b) Ema pani lapsele teki peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

(pani lapsele teki peale, ise aga ei maganud - näiteks töötas, muretses lapse pärast vms)

Kontrollisin kodutööd ega suuda aimata, kumb versioon PEAKS III klassis õige olema.

***

Sain ise samas vanuses oma esimese jooksva "nelja" sama tüüpi ülesande eest: Kõik m__. Minu jaoks oli tegemist sõnapaariga "kõik mu" ehk "kõik minu", õpetaja mõtles selle all "kõik muu". Minu hinne oli mokas ka selgitustöö järel :(

Kamararulaad ja pekipirukad

2011-11-16T09:41:00.005+02:00

Nädalavahetusel meil möllanud külalistearmee mitmes satsis kiitis kokakunsti ime - täidisega rulaadi heaks. Jõululaual üks asi juures. Et mitte unustada, panen siia ka kirja.

Seakamarat saab turult - tükid võiks olla suuremad ja neljakandilised

täidisematerjal varieerub valmistaja fantaasiale vastavalt.

Esimesel korral lisasin:

soola, pipraga ja rosmariiniga maitsestatud lihaveise delikatesshakkliha (tasakaalustab rasvasemapoolset kamarat)

porgandit

keedetud muna

Teisel korral keerasin kamarasse:

soola, pipra ja punega maitsestatud veise hakkliha (lihaveist ei olnud parajasti)

porgandit

keedetud muna

musti ploome

Vaja läheb veel sinepit, niiti ja marlit. Mina ostsin apteegist sidet.

Kamara alla määrisin mõlemal juhul paksu kihi sinepit - mida kangem, seda parem.

Kamarad fileerisin õhukeseks, kuigi lõunaosariikides harrastanud vanaema ka paksema pekikihiga rulaade toota. Kamaralt eemaldasin üksikud karvad küünlaleegil, et sööja ei peaks pardliga rulaadi kallal askeldama :)

Laotasin kamarad köögilauale, plökkasin üle sinepiga ning katsin hakklihakihiga. Porgandid puhastasin ja lõikasin peenikesteks viiludeks. Panin sisemisele äärele. Teisel korral panin porgandit rohkem - see nagu "kaoks" keedes väiksemaks.

Porkna kõrvale ladusin munaveerandid ja pisukese vahega mustad ploomid.

Keerasin kupatuse rulli ja sidusin sidemega. (Lahke apteegitädi pakkus küll veniva lisandiga sidet, aga jäin ikka klassikalise juurde). Lõppeks sidusin rulaadid niidiga tugevasti kokku ja ladusin potti. Keetsin soolases vees 2,5 tundi, vahepeal lisasin vett juurde.

Potist välja, vajutise alla jahtuma ja ööseks vajutise alla külmkappi.

Vajutisena kasutasin veinipaki sisu - siis mahub külmkappi muud kraam ka.

Esimesel korral kamara õgvendamisest üle jäänud peki panin soola. Tahtsin teha ungari pekki, ent mida pole, on suitsuahi:(

Meesisend nõudis Võru-vanaema pekipirukaid. (Oojaa, miks ma pean neid retsepte ise nuputama...)

Käkkisin kokku pärmitaigna - ma ei saa aru, miks minu tainas ei taha käte küljest lahti lüüa...

Täidiseks võtsin paar kanget sibulat (Poe omi tuleb ilmselt kolm-neli). Hakkisin peki pisikesteks kuubikuteks ja praadisin sibulaga ära. Rasva valasin naabri koera jaoks kausikesse. Hakkisin kaks keedumuna ja segasin juurde. Maitsestasin sinepi, pipra ja soolaga.

Võtsin kõige suurema klaasi ja rullisin taigna lahti. Kahekesi sai kiiremini - Notsu vajutas ringe ja mina valmistasin pirukaid. Pirukaäärte kahvliga kinni vajutamisele ma ei tulnud...

Lakkisime pirukad klopitud munaga üle ja küpsetasime paarkümmend minutit. Pisut tainast jäi üle - sellest vorpisime kaneelirulle.

***

Ema meenutas mulle, et sugulane, täitsa elusolev kusjuures, valmistas ülimaitsvaid hõrgutisi ka muudest subproduktidest. Sõnad isu ei tekita, aga mälu manab kuskilt lapsepõlve soppidest välja kopsupirukad, midagi ajudest ja midagi maost. Retsepte muidugi pole ja tuletama ei oska hakata. Lappan vanu kokaraamatuid.

Turulood

2011-11-15T11:57:00.003+02:00

Turulkäimine meeldis mulle juba enne uue Nõmme turu rajamist. Erinevatel eluetappidel olen olnud Mustakivi, Balti jaama, Nõmme ja Keskturu püsikunde - ikka nii kuis töö lubas minema lipsata. Võru-majastki on turule mõne minuti tee.

***

Laupäevahommikune Võru turg on rahvarohke. Ühes nurgas hilbud, teises talunikud juurviljakoormatega, siselettidel lihakraam. Meie eesmärk on teha päris-ahju-juurvilju päris-ahju-lihaga. Otsin kartuleid, porgandeid ja sibulaid. Ühel letil märkan "Jõgeva kollase"-silti. Bussi varjust astub välja poisike, ehtne talulaps - hoopis tõsisem ja häbelikum kui minu umbkaudu samas eas linnavurle. Võru keeles soovitab poiss osta mul hoopis üht lagunemiskindlat punast. Aga ma ei jäta jonni ja toon kotitäie "Jõgeva kollast" linna kaasa. Ehe talukartul kuskilt Võrumaa sopist on koorides hoopis teistsugune kui Nõmme turu oma - kuidagi tihkem. Või kujutasin ma seda endale ette.

***

Sobrame sama turu sekondhänd kuhjas. Mulle satuvad pihku valged paksud sukkpüksid. Notsu numbrit on harva poeski saada. Ostuotsus kaob hinda kuuldes - selle brändi, M&S sukkpüksid on nende kaubamajades umbes kaks korda soodsamad kui turutädi küsitu.

***

Pidu on tulekul. Sammun kaubandusse ja tagurdan välja. Ülikond number 86 maksab umbes sama palju kui ülikond number 56. Mis sellest, et väiksemaid võiks suuremale kuluvast tükki kümme valmistada. Maskeerun kolebeezi sulejopesse, mille käised randmeteni ulatuvad, topin kutile selga õuekombeka ja siirdume Balti jaama turule. Närime saia ja kammime kaltsukuhja.

Ilmselt ei maskeerunud ma piisavalt hästi - kahe esimese tädiga kaubale ei saanud. Kolmas, nurgatagune soovitab vesti ja kikilipsu ning leiab sobiva triiksärgigi. Temperamentne venelanna leiab samuti, et ülehelikiirusel kasvava lapse rõivastesse ei ole mõtet tervet varandust investeerida. Ajame pisut juttu - ilmast ja inimestest.

***

Nõmme turul ostan juurvilju vaid ühelt müüjalt. Rapla-lähedase taluga olevat ametis kogu pere - mehevanemad kasvatavad, mees ja tema müüvad. Kiiretel aegadel on kaasatud laiemgi ring. Olgu see kasvõi ainult legend - mulle meeldib selle müüjatädi lahke naeratus. Mõnikord pistab ta lastele midagi pihku samuti.

***

Kohupiimatädi külastan ühel korral nädalas. Ostan karbikese kakaokohupiima endale ja kaks karbikest kreeme lastele. Nõmmiku talu kohupiimad maitsevad hästi ja lahke müüjatädi teab minu soove küsimatagi. Kaalumisega samaaegselt jutustab tädi pisut kutiga - nagu ikka kasvamisest ja söömisest. Kutt naeratab avalalt. Ilusat päeva soovides naeratan minagi.

Mardilaubal

2011-11-09T22:30:00.003+02:00

Meil käisid kolmed mardisandid ning tegid kodu kommidest lagedaks :)

Ometi soetasin turult komme pea poolteist kilo just mardipäeva tarbeks. ja väike lootus muidugi, et veidike üle ka jääks :P

Esimene kamp oli tuttav ning koosnes kahest täiskasvanust ja kolmest lapsest - jorutasid lahedat laulu. Teine ja kolmas punt koosnes vaid lastest. Üks lastepuntidest soovis ka perele õnne - viljaõnne ja lasteõnne :D:D:D ja misõnne veel. Kaerahelbeid saime (tüdruk küsis nii vahvalt - pihku või põrandale) ja pisut seguteri. Väga lahe igatahes.

Bettiga veedetud aastatel meid mardisandid ei külastanud. Ja eelmisel aastal rippus Betti hoiatav täpiline nina veel väraval.

Mardilauba toitu tegin ka - rulaadi. Meesisend tahtis - ütles, et tehku samasugust nagu tema ema tegi. Jahtub puiduplokkide vahel. Pole kelleltki küsida, milline täpselt see "ema" rulaad olema peab.

Poolteist aastat

2011-11-05T22:22:00.004+02:00

Kutil on pooleteiseaastane sunnipaev. Pooleteiseaastaselt oskab ta lisaks kondimisele joosta, yritab lusika voi kahvliga syya. Lemmikroogadeks on makaronid misiganes kujuga ja liha. Lemmikjook on ploomimahl.

Kutt koneleb enamasti omas keeles, sooki nahes roogatab mamm-mamm ning hadaolukorra puhul ammmmaaaaa. Nutab vahe ja on tervena heas tujus. Haige on olnud korra - just raskes bronhiidis.

Toenaoliselt magab ta hilisteismeeani minu korval.

Manguasjadest on lemmikud erinevad autod, raamatud ja pall. Lelud ununevad kohe kui silmapiirile jaab pult, telefon voi klaviatuur. Mis naha, tuleb kohe omandada. Haaramiseks vahendeid ei valita - ronides, joostes, maurates

Lemmiktegelane on Vaike Notsu. Tunded on vastastikused, onneks.

Sunnipaeva tahistame Lounaosariikide Maxima xx padumagusa tordi ja kiviahju savipotis kupsetatud liha, kartuli ja porgandiga ning varahommikuse leheriisumisega. Lounas on kulm - maad katab hommikul harmatis.

Minul loppes tanasega emapalk ning homsest olen muidusooja :)

:(

2011-10-31T14:30:00.002+02:00

Ülevaatus perearsti juures:

Minu krõbisemine on pisut vähenenud, kuid kopsud korras ei ole.

Kuti krõbisemine jätkub, korras ei ole, aga otseselt kopsupõletikus ka mitte.

Alustasime Ventolini neelamist. Mul õnnestus ainuüksi infolehe lugemisest südamekloppimise hoog saada.

Notsul on tõenäoliselt (järjekordne) kõrvapõletik. Kroonikutel käib see valutult. Otsejoones eriarstile. (Uurisin Regionaalhaiglast - helistama peab 20.11, et meie tohtrile saada aega "JUBA" jaanuariks)

wtf, kust me küll sellise viiruse või perearsti arvates bakteri saanud oleme... Elu nagu saunalaval, samm ja higi tilgub :S

.

2011-10-30T14:39:00.003+02:00

Teisipäeva hommikul saab nädal kui pole oma nina ukse vahelt välja ka pistnud. Arsti külastus välja arvata. Kased kiilastusid mu silmade all. Päikseline sügisnädal peegeldus vaid klaasidelt ja needki ei paista enam hästi läbi. Pestud sai kevadel kui õigesti mäletan.

Haigused on meie kodus neli nädalat järjest pesitsenud. Kuigi tohter väitis kuti kopsud puhtad olevat, andis ta siiski retsepti antibiootikumile. Kolm päeva ravimeid on olukorra veidi kergemaks muutnud, ent tänane hommik algas taas köhaga, mille jooksul kartsin korduvalt last lämbuvat. Eile teatas aga Notsu, et tema kõrv on lukus ning ta ei kuule sellega mitte midagi. Ja see tähendab vaid üht - vesi kõrvas ehk taas sammuke šuntidele lähemale.

Täna tähendab see minu jaoks ka muret, kuidas poolkurt kahte võõrkeelt õpib ning mõtet jagada muret ka õpetajaga. Masendav algus uuele veerandile.

Pelmeenininad

2011-10-28T16:16:00.003+02:00

Pakkusin lastele lõunasööki. Olin laisk ega viitsinud kokata.

Jagasin kahte kaussi kuuskümmend seitse minipelmeeni. Täpsemalt öeldes kuuskümmend kuus, sest ühe pistsin endale põske.

Kolmkümmend kolm tõstsin pisikesse plastmassist rohelisse ja kolmkümmend kolm linnupildiga suuremasse. Igale titele ei sobi portselan, meenutas kutt mulle hommikul, visates järjekordse kruusi kivipõrandale kildudeks.

Kummalegi portsule surasin supilusikatäie hapukoort lisaks.

Linnupildiga kauss tühjenes umbes kolme ja plastmassist kausike kümne minuti jooksul. Esimesena lõpetanu lunis luba kartulisalati-lõpu tühjendamiseks ja teine larpis klaasitäie kisselli lisaks.

Vaeseks söövad, mis muud - pelmeenid on aus kaup. Hea lihtne sügavkülmast võtta. Minisid ei viitsi ise teha, suuremaid vormin aeg-ajalt Batumi turuväravast soetatud pelmeenivormiga ise.

Volx järjejutust "haige"

2011-10-25T16:29:00.002+02:00

Helistasin hommikul kuti perearstile. Jutt lühike - me hüppaks läbi ja paluks kuulata, sest köha on pikale veninud ning vähemaks justkui ei jää.

Arst kuulas, vaatas ka kõrva ja otsustas, et korras. Et minagi samamoodi köhin kuulas minu kopsukesi ka. Esimesel vajutamisel läks tohtri kulm kortsu - minu kopsude kõla ei meeldivat talle.

2x vereproov - kuti CRP ok, minu oma 69:S (Mu Lasnamäe "Medicum" Polikliiniku päris-perearst palub ikka helistada järgmisel päeval peale analüüside andmist. Mul polnud aimugi, et kuskil suisa mõne minutise ootamisega saab)

Seitsmepäevane antibiootikumikuur ja luhtas plaanid. Mul on sellest laatsaretist nii kõrini, nii kõrini. Ma tahan õue, vananaistesuve nuusutama. Tahan püüda viimaseid päiksekiiri ja krõbistada kuivade lehtede hunnikutes. Tahan natuke aias toimetada ja linnas luuserdada. Mul on ju vaba nädal! Ja selle asemel leban jõuetult voodis. Hale hakkas endast.

Kuldne sügis

2011-10-24T16:26:00.002+02:00

Võtsin täna end kokku, et Järve It-bussini jalutada. Kokkukärsanud emaplaadiga arvuti kõvaketta sisu tahab tühjendamist. Mitte, et täna olnuks hädasti vaja minna... Lihtsalt päike paistis eredalt ja kutsus õue vananaistesuve nautima.

Pakkisin enda ja kuti pisut soojemalt riidesse, et vältida täiendavat külmetamist.

Nõmme turu juures sai jaks otsa - selg ja otsaesine leemendasid haigusevimmast ning hingeldama ajas ka. Kooserdasin tagasi, sättisin kuti terrassile põõnama ning ise lösusin tugitoolis.

Meesisend on ingveri nähtavasti prügikasti visanud - ta ei suuda seda lõhna taluda. Tegin teed sidruniga. Pea pööritab, kõri rögiseb ja kops koriseb. Head koolivaheaja jätku :(

Omamoodi vaheaeg

2011-10-23T15:04:00.004+02:00

Notsu kadus "Kurkale". Sealt saabuvad vaid positiivsed sõnumid. Valikuline väljavõte on umbes selline:

- Jee, meil on toas televiisor, nüüd saame Kälimehi vaadata!

- Proovisin esimest korda rullsuuski. Ühe korra kukkusin, aga valus ei olnud. Dressikas sai mustaks.

- Olid helistanud, mis sa tahtsid...

Hea, et ma ei näe, kuidas ta Kurgjärvelt mööda käänulisi tõuse-langusi Haanja poole kihutab ja järves ujumas käib ja...

Minul algasid eile õhtul külmavärinad. Läksin tulikuuma vanni ja seejärel teki alla. Paar tundi hiljem oli palavik üle 38. Hommikul 37,7. Kutt köhib mis kole ja minul kõriseb ka keegi sees.

Vaatame nukralt aknast välja. Pea lõhub valutada ja kopsud igatsevad värsket õhku. Ka selline võib olla igatsetud puhkus:S

Pähh.

Rutiinist välja

2011-10-21T08:48:00.002+02:00

Heh. Jälle reede. Viimase paari kuu reedetest erineb selle võrra, et järgmine saab olema puhkusenädal.

Lõunaosariikide-kodu on sügisel niiske ja kõle tondiloss. Üksi on seal kõhe ja kedagi kaasa ma ka ei suutnud seebitada. Laps otsustas sportlik olla ja Kurgjärvele siirduda. Meesisend lubas, et äkki nädala teises pooles... Ma püüan teda mõista, sest kahe lääbakil-nädala järel puhkusest rääkida ei ole arukas.

Igatahes on tore seegi, et järgmisel nädalal pakutakse meie koduköögis vaid üks soe söögikord päevas või luuserdab kokk üldse. Veel on puude otsas mõned lehed ja lilled on öökülmast võtmata. Lisaks on mul nohu ja köhalaadne ning spaadesse-muidu rändama hing ei ihkagi.

Autovõti mullahunnikus ehk kuidas veeta reedest õhtut

2011-10-14T23:31:00.003+02:00

Vahel võib väike eksimus lihtsas plaanis tekitada totaalse kaose. Olles tund aega kuumas vannis ligunenud, on mu kangestunud ihuliikmed juba naeratuseks üles sulanud.

Igatahes astusin koduuksest välja tennistes, tõmmanud t-särgi katteks liistõhukese sulejopi. Vaja oli sõita autoga ema juurde, edastada pakike, teha ca 15 minutit õues füüsilist tööd ning naasta. Et meesisend oli end sättinud end bluurei mängija ette Avatari vaatama (selle imeriista võlu mõistavad vist ainult mehed, näib mulle) ning õppimist lõpetav Notsu asus talle seltsiks, ei kiusanud ma neid Kutiga. Helistasin sõbrannale - poolteist tundi lapsehoidjana? Sobib!

Olime empsuga ajagraafikust ees. Lehvitasin emale hüvastijätuks ja surusin käe taskusse. Autovõtmed. Üks tasku, teine, teksade taskud, kott, teine... esiiste, tagasiste, kindalaegas, põrand. KUS KURAT ON MU AUTOVÕTMED!

Ma ju avasin autoukse suunatulede vilkudes veerand tundi varem - olgu ema mu poolsegasele mõistusele ja kehvale mälule tunnistajaks! Olin haaranud kodust kaasa pealambi ning selle hädises valguses otsis emagi läbi kogu auto. Pagana Helesinist Unistust ikka jagub. Olime talle pagasiruumi kiirelt laadinud umbes pooletonnise koorma ning tõstsime selle taas tükkhaaval maha veendumaks - VÕTMEID EI OLE!

Tund otsimist - olime majaesise mullahunnikutes juba tuuseldanud ja keerasime murukamara uuesti tagurpidi. Olime eelnevalt kaevanud pisut ja augu tagasi kinni ajanud. Ema kaevas augu uuesti lahti ning lappas mulla sõrmede vahelt läbi. Kottpime, pealamp valguseks.

Poolteist tundi. Helistasin sõbrannale ja rääkisin juhtunust. Polevat hullu - viisakas inimene...

Kaks tundi. Helistasin meesisendile, kes urisedes vigase tagavaravõtme taskusse pistis ja taskulambile patareid otsis.

Kaks tundi ja kümme minutit. Helistasin sõbrannale, kelle perel arvasin tugevama jõuga taskulampi olevat. Noh mitte väga, aga sõbranna leidis olevat hea põhjuse end kodust väja ajada. :)

Umbes kaks ja pool tundi hiljem avanes ema maja ees vaatepilt, kus kolm taskulampidega varustatud isikut mullahunnikus pikkusega umbes viiskümmend ja laiusega umbes kolm meetrit pea roomasid. Igal laternake teed valgustamas. Neljas kodanik, minuke siis, laadis autost teistkordselt toda viitsada kilo lootusrikkalt maha ja lootusetult tagasi

Olime emaga enne abiväesaabumist mullahunniku läbi roomanud. Olin valgustanud iga lehealust, iga rohuliblet ja katsunud igat musta vähegi võtmepuldi sarnast eset. Kuniks pult vaatas vastu kohast, kuhu olime midagi leidmata juba korduvalt vaadanud (võin vanduda)

Läksime laiali. Kutt oli õnneks pikema Röögita magama jäänud. Meesisend irvitas minu kui preili Kotka nägemisteravuse üle. Kobisin vanni sulama. Kui järgmisel nädalal kopsupõletikku:) ei haigestu, võin end pääsenuks pidada.

Säästurežiimil

2011-10-12T21:56:00.005+02:00

Hullude Päevade "ahvatlus" saadeti sellel aastal postkasti eriti mahukana, pealt 90-leheküljelisena.

Näppisin kataloogi pastakas pihus läbi ja üllatus-üllatus... ma ei leidnud taas mitte ühtegi eset, millele ring ümber vedada, et kaubamajja otsingutele siirduda. Huvitav, kas ma olen muutunud immuunseks või pole mul hetkel vajadusi ega unistusi. Võimalik, et kaubad ei sobi minu maitsele. Võimalik, et "Hullude päevade" aktsioon on kaotanud oma võlu...

Avastasin, et seoses rahanime vahetumisega on kataloogis pakutav hinnalt kallimaks muutunud. Konkreetset toodet pakuti aasta tagasi oluliselt soodsamalt.

Mis iganes, otsustasin raha kokku hoida ning üldse vaatamagi minna. Suur sääst, sest ringi kolades tekiks ikka ahvatlusi. Esimene päev osutus edukaks:)

Väsinud, totaalselt väsinud

2011-10-10T19:16:00.003+02:00

Väljas sajab lakkamatult. Poole seitsme paiku juba hämardub. Meesisendil diagnoosis perearst kopsupõletiku ning määras antibiootikumikuuri. Notsu õpib igal õhtul mitu tundi. Lõpetuseks pean kuulama esitust kahes võõrkeeles ja lugema üle matemaatilised sähvatused. Tuppa naasev kass meenutab märga nartsu. Kutist kasvab suure tõenäosusega orav kui tema ronimisharrastusi jälgida.

Palun, ma tahan suvalisele päikeserannikule ühe otsa piletit!

Miks ma mobiilivõrku vahetan?

2011-10-09T21:50:00.003+02:00

Huvitav, kui suur võiks olla "keskmise inimese" mobiiliarve?

Minu kuuarve jääb suurusjärku 40-60 eurot. Pean pikemaid kõnesid ema, mõne sõbranna ja peretuttavaga. Lühikesed vestlused perearsti, juuksuri, naabriga... Ei mingit internetti ning kesklinna parkima ei ole ma Helesinist Unistust ka unustanud. Meesisend räägib Ühe Teise Firma kulul, Notsu kõnekaarti laadisin viimati kahe kuu eest kahe rahaühiku väärtuses.

Arvelt vaatab vastu fakt, et kõneminuti hind on kallis. (Aga kliendihaldur nii ei arva, vähemalt ei ole ta mulle soodsamat pakkumist teinud) Tegin kontrollpäringu kahele konkurendile ning selgus, et saaks suisa neli korda soodsamalt!

Kõmpisin mobiilifirmasse ja vormistasin Notsu kõnekaardi mobiilipaketiks. Telefoniteenindaja arvas, et see maksab üks üheksakümmend, kohapealne, et kolm ja midagi kaheksakümmend. Ei läinud vormistaminegi sekeldusteta. Eelmisel teeninduse-visiidil jttis teenindaja vist muutuses salvestamata. Pidin tõestama ja veelkord tõestama, et ma tean oma lapse kõnekaardi laadimise andmeid. Teenindajatüdruk kurvastas üpris siiralt lahkumisplaane kuuldes ning lubas kliendihalduril teha konkurendiga võrdväärse pakkumise.

Järgmisel päeval helistas haldur. Kuuldes, et saan temaga rääkida täpselt minuti ja jätkata tunni möödudes, otsustas müügiinimene minna lihtsama vastupanu teed - panna pakkumine meilile. Mida mulle pakkuda, ei küsitudki :)

Pakkumine saabus, lühike ja lakooniline, kaks korda konkurendist kallim. Koos lingiga e-poele. (Oh, tänan! Poleks ise selle peale tulnudki!)

Kirjavahetus jäi lühikeseks. Küsimusele koduvõrku jäämise tingimuste kohta kribasin vastuseks konkurendi pakutu. Saabus Eriti Lühike vastus -nemad seda mulle pakkuda ei saa.

Tegelikult ei viitsi ma üldse võrku vahetada - olen liiga mugav sekeldamiseks. Ehk jäänuks ma koduvõrku veidi kallimate hindadegagi. Määravaks sai aga suhtumine - ma tahan, et müügiinimene natukenegi vaeva näeks ja minuga kaasa mõtleks.

Meesisend tahab võrgu vahetamisest kuulda minust veelgi vähem. Nõusse saamiseks meenutasin tema üle viiesaja eurost telefoniostu. Sellele sõna otseses mõttes ei vaevutud kaasa pakkuma ühtegi lisatarvikut - ei kaitsekilet, vutlarit ega ümbrist. Sama telefon tootis sisselülitamise järgsel kümnel minutil kümneeurose arve ja kahekordistas selle järgmise kümne minutiga. Polnuks ju raske ostu vormistamisel soovitada paketivahetust ning kasulike vidinaid.

Otsus sai kindel. Me kolime.

Ajaraiskaja

2011-10-06T22:41:00.003+02:00

Kaks päeva haige meesisendi seltsis mõjuvad mu ajutegevusele halvasti. Halisev meesisend viibib enamuse ajast horisontaalasendis ja räägib oma halvast enesetundest. Paha on tal tõesti - köhib nagu suuremat kasvu hobune. Ma pole küll veendunud, et köha coldrexi tee nimelise vedelikuga ravitakse. Pealelõunal lisandus Notsu oma kahe sõlmes võõrkeelega, mida ainult mina saavat tema pähe õppida.

Saatsin kodukrempli põrgusse ja läksin õhtul osturallile. Polegi ammu shoppamas käinud. Kesklinna parkimiskoha leidmise lootustki polnud. Et mitte oma vaba aega ümber Kaubamaja ja Teaduste Akadeemia sõitmisele kulutada, jätsin auto Rävala Parkimismajja.

Poodlesin mitmel korrusel, kohtasin tuttavaidki, aga... mitte ühtegi eset, mida koju viia himustanuks, silma ei jäänud. Ei naiste ega laste rõivaste hulgast, ei kodu- ega spordiosakonnast kuhu viimases hädas tüürisin. Ometi kandsid inimesed suuri roosasid...

Maksin parkimise eest ja veeresin koju tagasi. Meesisend leidis, et ma olevat totaalne aja raiskaja -minna suurde kaubamajja ostupäevadele ja mitte midagi osta. Hea, et mul vähemalt parkimispileti arve oli ette näidata.

Kodukoomika osakond

2011-10-05T18:49:00.004+02:00

Meesisend on otsi andmas. Sümptomid: palavik 37,4 ja kurguvalu. Lamab eilsest õhtust saati voodis, keeldus hommikusöögist. Tühistas tänase päeva tegemised, sealjuures ülitähtsa kohtumise. Telefoni jättis alumisele korrusele. Päeval magas ja vahepeal luges raamatut. Õhtuks voolas voodist välja, räägib vaid tasasel häälel.

Jumala eest, saaks ta ometi terveks ja kablutaks tööle.

Kiri mehelt

2011-10-04T14:12:00.002+02:00

Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips.

Naine ootab niimoodi kaks päeva oma meest. Alles kolmandal päeval tuleb mees koju.

Naine kohe pärima, et kus sa olid, ma ju muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?!

Mees sellepeale: ma ju jätsin sulle kirja!

Naine vastu: paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt!!

Mees jäi endale kindlaks:

seal oli selgelt kirjas: JOON

******

Meesisend hommikul saatis. Tea, kas tegemist on vihjega :)

Õpetajatibi

2011-10-03T09:35:00.003+02:00

"Tead, see õpetaja N on lihtsalt vastik. Nihuke blond. Mängib minnnngit illlget tibi, ise on täielik vanamutttttt."

Sellise emotsionaalse ja kaashäälikuid rõhutava avaldusega maandus Notsu p-keele õpik kaenlas sohvale.

Arendasin vestlust, et kui vana see tibitsev blondiinist õpetaja siis olla võiks. Notsul polnud aimugi. Uurisin, et kas ta võiks olla minust vanem. Notsu pööras hoogsalt pead - oh muidugi! No neljakümne ligi vast ikka!

Matemaatikaülesannete lahendamine

2011-09-26T09:06:00.002+02:00

Astusin lapse tuppa koputamata sisse. Avanes järgmine vaatepilt. Laual matemaatika õpik ja vihik. Lapsel käes harilik pliiats ja teises käes... kalkulaator. Tema arvutab kodutöid 100 piires - kalkulaatori abil pidi kohe päris kindlasti õige vastuse saama....

Hea teeninduse lugu

2011-09-23T13:29:00.003+02:00

Kadaka Selver keskpäeva paiku. Minu plaanid erinevad Kuti omadest sootuks. Mina pean toidupoest nädalavahetuse kraami hankima. Kutt tahaks ise ja enda asju nokitseda. Ostukäru isteosa talle ei sobi, jalutamine ei meeldi. Süles istuvad poes vaid titad... Rahulolematu jorin muutub paisudes Röögiks. Seda ei juhtu tihti, aga ikka kõige ebasobivamates kohtades...

Numbrite põhjal on järjekord pikk ja ma kaalun viilutatud lihale alternatiivi.

Ootamatult astus mu juurde üks vorstileti kolmest teenindajast. Zoja-nimesilti kandev müüja ütles täiesti lihtsal ja tavalisel häälel, et teenindab meid eelisjärjekorras.

Ma oleks tagumiku peale patsatanud, ausõna :) Eestis ei ole enam kommet märgata väikese lapsega vanemat. Seda meeldivam oli üllatus.

Katke spordiuudistest

2011-09-15T21:49:00.002+02:00

Reporter seletab : "Eestit ei aidanud isegi Iisrael..."

Lõigu lõpus selgus, et jutt käib Eesti sportlasest Märt Israelist.

Ratta hooldamise seiklus

2011-09-14T15:03:00.003+02:00

Notsu kasvas suvega oma rattast välja. Roosa Schwinn Trasher oli pikkade koibade jaoks tõesti masajas. Minu ja meesisendi suured rattad aga tsipake pirakad. Püsti saanuks sõita, ent sadulasse istudes ulatus pedaalideni vaid suur varvas... Aga kuuris vedeles lahtilammutatult iidvana Scott Purgatory. Kuigi sünniaastaga 90-ndate lõpus, on tal siiski kerge alumiiniumraam ja harrastussõitja tarbeks päris korralik käiguvahetus. Moest ei tea ma midagi :) Lappisin ratta kokku ja proovisime järele - suurus klappis ja lapse silm säras.

Viisin ratta hooldusesse. Sinna, kust ta kunagi ostetud sai. Järele minnes sain arve suuruses 56 raha. Kuigi telefonitsi väideti hoolduse hinnaks olevat 18 Eur, oli see suurenenud 28 eurini. (Kommentaar - 18 olla lihtne hooldus, minul aga oli vaja teha enamat kui ketiõlitus.) Vahetati roostes trosse ja kõri ja tagumine hammasrataste süsteem ja... Vahet väga polnudki, sest uue ratta ost olnuks hoopis kulukam.

Ratta hooldusesse viinud meesisend rõhutanud, et järele minneks aidataks ratast autole tõsta. Aidatigi. Miski kutt kraapis sõnagi lausumata esiratta alt ja surus raami Helesinisesse Unistusse. Protestisin - ma ei oska kokku lappida. Polevat üldse hull töö. Ja ega polnudki, sest kiirkinnitute "liblikaid" oskab keerata ka minusugune saamatu.

Kolm kilomeetrit hiljem lappisin ratta kokku. Esipidur jäi peale. Lappisin lahti ja uuesti. Sama lugu. Helistasin hooldusesse. Hangiti mulle telefoni otsa just konkreetne minu rattaga tegelenud tüüp. Lappisin ratta tema juhiste kohaselt alt ära ja tagasi. Esiratas blokis. Tüüp väidab kaljukindlalt, et ma jätan midagi rääkimata. Teatas, et helistagu ma mingil teisel ajal tagasi... Toru anti järgmisele tegeleasele. See oli hoopis rahulikum mees. Võtsime veelkord "telefonitsi" koos esiratta alt ja panime tagasi. Seis sama. Jõudsime koos järeldusele, et pean tagasi hooldusesse minema. Sisemus suisa kees - ma viisin hooldusesse sõitva ratta, tagasi sain asja, mis ei liigu ja mille pean uuesti autosse suruma.

Minu ratast parandanud tegelane kaotanud eile enesevalitsuse kaotanud ja loopinud asju... Selgus, et mina aga olin ratta pannud alla valepidi ehk siis muster suunaga eest taha. (Uurisin küll, et kas on nooleke nagu autorehvil - ei olnud ja panin nii nagu kätte sattus) Sai viga parandatud ja ratas liikuma. Selgus ka, et mahub vabalt tervena Helesinisesse Unistusse.

Scotte ma enam osta ei julge ja selle firma hooldusest hoian ka eemale. Kurat neid hooldusmehi teab kui juba tühjast telefonitsi selgitamisest kontroll tegude üle kaob.

Oma silm on kuningas ehk milleks uskuda liiklusmärke

2011-09-09T14:29:00.005+02:00

Ühel hommikul tekkis meie tänava otsa kolm liiklusmärki. Meie harilikult ühesuunalisel teel seisid kõrvuti nii "muutsuunaliiklus", "tupik" kui "telliskivi".

Maja ette veeres kollane kopp, vilkureid kandev jeep ning mehed ehitasid alumiiniumaiast "töömaa". Selle piirile asetati info kaevetööde kohta ning teine "telliskivi", mis esimeste märkide juurest kenasti silmatav on.

Töö algus tähistas, et minu lõputu kirjavahetus linnaosaviletsuse ja Kommunaalametiga on vilja kandnud. Kanaliseerimise käigus vale kaldega paigaldatud asfaldi nurka muudetakse, rajatakse restkaev ning tulevikus saame vihmajärgsetel päevadel kodust lahkuda kummikuteta nagu teisedki linnakodanikud.

Tõeliselt naljakas on aga autojuhtide suhtumine liikluskorralduse muutusest teavitavatesse märkidesse. Nimelt kasutatakse meie tänavat usinalt keskuse vältimiseks. Pikk ja kitsas ning sirge tänav on justkui loodud valgusfooride ja liiklusrohkest peateest kõrvalehoidmiseks. Kui kõik need autojuhid, kes seda õhtusel tipptunnil läbivad, siinkandis elaks, peaks hüppemäel mitu tornmaja-tüüpi elamut paiknema.

Niisiis. Viimase kolme päeva jooksul on meie majaesine muutunud ümberkeeramise kohaks. Kümned autod peatuvad hetkeks esimeste märkide ees, seejärel lisavad gaasi ja sõidab töömaa piirile ehk tupikusse. Juhid uurivad tähelepanelikult ümbrust ning märgates, et ei vasakult ega paremalt kohe mitte kuidagi läbi ei pääse, üritavad kitsal tänaval ümber keerata. Üks erilise välimusega punane sportauto on mulle silma jäänud kolmel päeval. Kangekaelsus vist :) Või lootus pisut-pisut "lõigata".

Laupäevane

2011-09-03T21:18:00.003+02:00

Kalendrikuu vahetumisega muutus päevapealt ka aastaaeg. Avasin kütteperioodi ja keerasin gaasikatla nuppu. Vähemalt ei ole kodus enam rõske ja alumisel korrusel on jalaalune mõnusalt leige.

Õunakastet keetsin ehk siis vaaritasin õunamoosi saumikserdatud varianti. Valgetest klaaridest sai esimene laar ja teine seguõuntest.

Homme tuleb ühele vihikule kollane paber ümber sättida ning siis võib uus nädal jälle alata.

Head uut aastat!

2011-09-01T22:06:00.003+02:00

Tahtsin ema kooliaasta aluse puhul koogile kutsuda. Notsu ei lubanud - oleme ju alati Mademoiselle'is koogitanud... Nii me seal hilist hommikueinet võtsimegi.

Kahe tunniga pakkisin õpikud-töövihikud puhastesse paberitesse ning kiletasin isekleepuvaga üle. Tulemus - Prisma kõige hinnalisem kile osutus kehvaks. Notsu rõõmustas, et saab tunnis igavuse peletamiseks mulle siluda :)

Iga perverssusega ma kaasa ei lähe ehk lillat raamatupaberit ma kooli nõudmisel tootma ei kavatse hakata.

Parimate sõbrannade ühine tordisöömine - kestaks see suvi vaid veel ja veel...

Muusikakooli aktus. Notsul vahetus ootamatult klaveriõpetaja - eelmine jäi lihtsalt pensionile.

Triikisin siledaks sinise igapäevavormi krae. Kontrollisin uue õppeaasta esimese tööpäeva koolikoti sisu. Jätsin meesisendile meeldetuletusmärkme, et homme tuleb kooli erandkorras võileib kaasa pakkida. Teise käega toppisin samaaegselt näljast pröökavale (justnimelt) kutile putru suhu. (Ära ole nii aeglane, ole kiirem!)

Pidasin suure lapsega maha vähetulemusrohked läbirääkimised teemal "Aeg magama heita - hommikul tuleb vara ärgata". Argumenteerimises on mu laps tugev. (Lubasin klassijuhatajale kirjutada hilinemise vabanduseks harivat seriaali "Kälimehed" jälgimise arvuti vahendusel)

Igatahes magavad nüüdseks nii mõlemad lapsed. Lugesin "Ekspressi" läbi ja tunnen end katsepäeva edukalt sooritanud emana.

Päev enne kooli

2011-08-31T13:46:00.002+02:00

Ongi suvevaheaja viimane päev. Triikisin krae ja seeliku, sättisin uued sukkpüksid valmis. Klassijuhatajatund 8,45.

Meesisend lisas, et jorjenid tuleb kimpu siduda (ma ausalt ei tea, mis suhe tal nende naljaka nimega lilledega on. Meie aias neid igatahes ei leidu).

Sättisin vihikutele paberid ja kilekaaned ümber - punased eesti keelele, kollased prantsuse keelele, lillad vene keelele ja sinised matemaatikale. Teine võõrkeel lisandumas juba ja kolm tundi nädalas! (hakkab pihta see armutu õppimisralli... Lohutuseks: ta ei tea, et mujal saaks vähemaga) Puhastasin koolikoti ja palusin lapsel pinali täis toppida. Nagu alati noh...

Viimane augustipäev teeb nukraks. Kasel naabrite aias on lehed juba padukollased. Juulipalavus ei ole mu lemmik, kuid kahju on lilledest, mis peatselt öökülmale alla annavad. Ja lapsest, kes juba kolmandasse klassi läheb. Alles see oli, kui jalgade värisedes esimest korda õiget klassiruumi otsisime ja aktusel... ja...

Kuidas kohtuda tohtriga?

2011-08-24T20:40:00.003+02:00

Kõlab nagu anekdoot, tegemist on aga minu ravi korraldava kardioloogiga.

Tohter märgib uuringut tehes, et vastuste saamiseks tulgu ma tema vastuvõtule teisipäeval kell 12. Ei ole midagi iriseda. Meesisend võtab kokkulepitud päeval kuti endaga lõunale. Ukse taga lookleb sabaaaaa. Kell saab pool üks, kolmveerand üks, saba kahaneb, uued tulevad juurde. Mind ei kutsu keegi. Piiksun õele, et olen kutsutud kella kaheteistkümneks, juba on kohe üks saamas. Õde näitab nimekirja, kus minu nime ei ole. Aga oodaku ma kannatlikult. Pool kaks astub välja arst ja teatab, et aeg on läbi ja tema peab ära minema. Tulgu ma homme tagasi (ja ise räägib, et kas ma tõesti olin nii hull, et kutsusin inimese oma vastuvõtuajal) Vastu muide said võetud kõik patsiendid peale minu...

Katse kaks. Et mitte kutti haiglasse vedada ja meesisendit koosolekute päeval segada, palun appi sõbranna. Tema beebi on kolmekuuseks saamas ja enamuse päevast magab. Vahepeal sööb ka. Lepime kokku, et kõige kiiremini liigun ma üksinda.

Otsin tohtirt kokkulepitud kellaajal osakonnast. Õed soovitavad oodata, kuid annavad arsti asukoha kohta ebamääraseid vastuseid. Et nagu oleks, aga keegi ei tea kus. Saabub osakonna sekretär ja teatab, et arst läks ise mingile protseduurile teise haiglasse. Väikese kõne järel selgub, et arst tuleb tagasi küll, kuid.... protseduur tehakse tund hiljem, seejärel peab ta ootama, kes talle järele läheks ning siis nii kolme tunni möödudes ehk. Pakub reedet. Reede ei sobi mulle. Pakub järgmist reedet. No saame kokkuleppele.

Arsti juures käimiseks peab ikka Väga Terve Inimene olema.

Uuringute infi jagas sekretär. Kokkuvõtlikult - süda on terve, aga stress väga suur. Südameprobleemid on tingitud just viimasest. Igatahes sättisime koos kokku kausta dr Uuetoa jaoks. Tema mind ju varasemaltki tutkinud.

Lugemisnõiduses

2011-08-21T21:13:00.004+02:00

Sattusin üle pika aja raamatukogus hiigelmõnusa leiu otsa ja loen igal vabal hetkel. Raamatuks ei ole midagi uut. "Lohetätoveeringuga tüdruk" nimelt.

Detailid selles paksus krimkas on eriti mõnusad tarbida ja isikute ja paikade täpsed kirjeldused.

Mu suurepärane ema jäi taas nädalavaheuseks meile ning võimaldas mul lugeda hommikul ja õhtul voodis. Päeval logelen aias lamamistoolis ja lugemise vahepeal suunan pilgu hiigelilusatele augustikuu pilvedele.

Üllatusega märkasin täna, et vahelööke on vähemaks jäänud.

Tööteraapia

2011-08-17T16:24:00.002+02:00

Täna on tegelasteks Naine, jupike liivapaberit, juhtmega trell, trelli otsa kinnitatav metallharjake, pehme põrandahari, pööningult leitud rõivakirst ja aasta ja kolm kuud vana poisiklutt.

Hommikul külastasin nii oma terapeuti kui ka psühhiaatrit ja nad mõlemad jäid samale arvamusele - minu kohutava enesetunde põhjuseks on mõõdukas depressioon segunenult ärevusega. Selle vastu aitavat kõikse paremini meeldivad tegevused.

Maja ehitama asudes leidsin selle rõivakirstu pööningult. Labane ehk ilma kaunistusteta, laiast lauast ning roostes metalläärtega. Tumedat karva. Üks hing lagunenud ja teine puudu. Ajahambast vägagi kulunud, ent kuulub kuidagipidi selle maja juurde. Tõstsin esmalt kuuri, seejärel tuppa. Funktsioon küll välimuse tõttu puudus. Meesisend käskis korduvalt tükkideks raiuda ja miinigrilli visata ning ilma minu hädakisata oleks ta seda juba ammu teinudki. Esteedina on ta veendunud, et vanad asjad sobivad suurepäraselt ahju kütmiseks. Igatahes olen ma kolmel suvel lubanud seda kirstu taastama hakata. Ja kui jutt taas minu püsivusele liigub, tuletab meesisend kohe riidekirstu meelde :)

Toimetasime poisiga mitu tundi terassil. Minul käes trell, millel traathari otsa kinnitatud. Kutile surusin pihku killukese kulutatud liivapaberit - imiteeris temagi nühkimist. Kahjuks said kodused liivapaberivarud otsa - puit on ajaga pudedaks muutunud ning enne käsitsi lihvimist seda metallharjaga kiirkorras puhastada ei saa. Tugevad sooned jäid sisse. 150-ne paber on aga tumeda kihi eemaldamiseks liialt peenike. Pean poodi jämeda liivapaberi järele minema. Minu seisundis on see aga mingi teise päeva teema. Kaas sai ilus küll - kena vaadata :)

Koormustestil

2011-08-16T19:11:00.003+02:00

Täna käisin koormustestil. Kui varasemad koormustestid on mul läbitud jalgrattaga, siis seekord oli testimisvahendiks lint. Nagu ikka - andurid kinnitati külge, need ühendati lindiga ning arvuti taga istuv tohter jälgis mu südame tegevust. Õde mõõtis iga minuti tagant vererõhku. Lint, mis esialgu liikus "tasasel maastikul" ja teotempos kiirendas ja muutis kaldenurka iga minuti järel.

Väga asjalikud testijad olid - selgitasid põhjalikult, mida teha kui tunnen valu või peapööritust või õhupuudust. Ja nurgas asetses suisa elustamisaparaat.

Tohter arvas, et nii terved inimesed satuvad neile harva. Piinlik on, tõesti on piinlik. Üks VES kogu testimisperioodi jooksul on omane ka täiesti tervele inimesele.

Mul on nüüd niipaljukest parem, et kuni umbes tööpäeva lõpuni mu süda vahelööke peaaegu ei tee. Või noh, teeb niipalju kui tavaliselt. Õhtuks aga... kas ma väsin emotsionaalselt või füüsiliselt ära... Igatahes klaperdab väiksemagi kiirema liigutuse järel.

Üks mustaverd vene keelt kõnelev meesterahvas ootas kardioloogi ukse taga kedagi. Arvasin et kaasat. Jutukas oli ta. Uuris, et kas tõesti on mul süda haige, ma ju niiiii noor. (võttis jah pisut õhetama - oh mis te nüüd...) Noh ja kas ammu... Veidi hiljem astus kabinetist välja muldvana mutike, vene keeles baaaba. Sellised peakski olema kardioloogi püsikliendid.

Mul on endast kõriauguni. Kannan kotis kaasas kõiki nelja tarvitatavat ravimit. Lisaks kokkuvõtet haigusloost ja kardiogramme. Dr Uuetoa tehtud ablaseerimise kokkuvõte on mul niikuinii rahakoti vahel... vahepeal peaks tõesti passi vaatama.

Kukesammu võrra kosunult.

2011-08-15T15:04:00.002+02:00

Täna öösel ärkasin ma kahel korral, sest kutt tegi Röök. Meesisend ärkas ka solidaarselt ja solidaarselt võttis kuti kaissu ja patsustas teda seljale ja mina kussutasin kutti süles. Unesegane kutt vedas end pulgaks ja tegi Röök edasi. Tõstsin ta ohates voodisse, panin selili. Kutt sulges silmad ja nohises edasi justkui poleks neid viitteist minutit olnudki. Minu süda laperdas samal ajal tuk-tuk-paus-TUK-tuk-tuk-paus-TUK. KEs vahelööke elus kogenud, teab seda tunnet.

Hommikul ärgates oli hea olla. Nii hea, et hirmus hakkas. Päriselt ka. Kablutasin alumisele korrusele, toppisin Xanaxiportsu sisse ja seejärel vaatasin edasi. Kohvi asemel keetsin teed.

Keskpäevaks ei olnud süda veel laperdama hakanud. Küll aga torkis valusalt, justkui närvivalu.

Kardioloog tellis uue EKG (seekord normis), vaatas ultraheliga südant ja sai tulemuseks normis. Kõik näitajad on normis. Holteri tulemusi veel polnud. Et end tõesti veidi paremini tundsin ja seda ka tunnistasin ning ehhoski paistis vahelöökide puudumine, siis tõmmati kiirkorras tellimus maha.

Koperdasin Stockmanni kui lähimasse toidupoodi. Soetasin shampooni, palsami ja hulga toidukraami. Ainut positiivsed emotsioonid, kinnitasin endale. Ainult need asjad, mida ma tõesti soovin osta. Ilmselt oli sur kaubamaja minu nõrgale närvisüsteemile hetkel liiast. Parkimiskassas tundsin vahelööke. Aga õnneks olin juba peaaegu väljas.

Toppisin lõunase Xanaxiportsu sisse ja nüüd võib jälle elada. Täna avastasin, et maailmal on värvid. Eile õhtul leidsin end naermast. Ja hommikul ütles EKG-d tegev õde, sama kes laubal mulle Holterit peale sidus, et nii kena on mind naeratamas näha. (Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et arst peab olema tark ja õde suure südamega).

x

2011-08-14T18:52:00.003+02:00

Viisin eile Holteri tagasi. Kardioloog tuli laialt naeratades vastu, et parem on, eksole. Kehitasin õlgu - kui siis, õige pisut. Arutasime, kuid väga targemaks ma ei saanud. Tema ütleb, et vahelöögid on healoomulised, kuigi ventrikulaarsed. Olevat monooonsed.

Kardioloog arvas, et süda on mul terve nagu purikas, et korda tuleb saada mingi teine asi, mis neid vahelööke põhjustab. Ülepinge, ütles tema. Ütles, et misiganes see ka ei ole - puugihammustus, vaktsiini tüsistus, niisama põetud viirus... et see kõik läheb üle, kuigi võib-olla tuleb veidi ravimeid krõbistada. Proovisin siis krõbistada beetablokaatorit hiireannuses. Pilt läks selgemaks, vererõhk langes veidi. Aga mis ei kadunud kuskile oli klõbin südames.

Homme tehakse ehho ehk südame ultraheli ja saan ka vastuse Holteri aparaadi kohta. Teisipäeval on mul koormustest.

Inimene harjub kõigega, ma hakkan ka harjuma selle jõuetu ja saamatu olemisega. Nädalavahetusel oli mu käepikenduseks ema, kes lapsi kantseldas ja mind muidu ka üles poputas. Homsest pean aga taas ise hakkama saama. See viimane ongi kõige hullem - mul lihtsalt ei ole jaksu ka kõige lihtsamateks toimetusteks.

Jätkuvalt

2011-08-12T15:23:00.003+02:00

Niisiis mul on nüüd küljes Holter. See on aparaat, mis registreerib 24h mu südame tegevust. Mina omakorda pean oma tegemistest päevikut.

Nagu selgub, on mu rajalt maha kukkumise põhjuseks stress ja depressioon. Kus paganamas ma need ometi hankisin? Veel nädal tagasi reedel olin heas tujus, käisin naabrinaise sünnipäeval ja lõkerdasin seal naerda. Laupäeval tegime emaga Türi-tuuri. Päeva lõpus olid meil külalised ning itsitasime üheskoos Türil mu vanavanavanemate haudade korrastamise üle musta huumorit.

Pühapäeval tundsin end väsinuna. Aga meesisend väga-väga tahtis omale uut moblat ja pakkus, et vaatame Astangul paekiviplaatide võimalused ka üle. Astangul tundsin end häiritult ning õhtul see laperdamine algas. Esialgu mõtlesin, et läheb üle. Täna on reede ja paremaks pole läinud. Hirm ja ärevus suruvad tagant. Ja eriline Xanaxi-sõber ma ka ei ole. Ilo olen kaalus kaotanud, sest süüa ma tõesti ei taha. Nutta aga ei lubanud õed, kes aparaadi peale panid. Ja arstki arvas, et psühho-somaatiline see kõik on.

Ausalt, vaenlasele ka ei sooviks sellist saatust. Igal õhtul heidan magama hirmuga, et öösel jääb süda seisma.

Haige vol x

2011-08-10T13:31:00.003+02:00

Kuna süda jukerdas üha enam ja enam, käisin eile EMO-s ära.

Jah, mul on rütmihäired vahelöökide näol. Jah, mul on südames ekstratsüstolid. Lamasin üle kahe tunni aparaatide all. Aga põhjused on psühho-somaatilised ning ei olevat midagi ohtlikku.

Asja vaadanud kardioloog pani mulle homseks konsultatsiooniaja kinni, sest kunagi on mul ju päris-südameprobleem esinenud.

Laman, laman ja veelkord laman kodus täiesti jõuetult. Vahepeal ulun nutta. Kohati on meeletu surmahirm. (Ja seda süvendab, et eile näin ma EMO-s suremist) Vahepeal kannatan süümepiinade käes. Iga läbiviidav tegevus nõuab kohutavaid pingutusi.

Ja ma ei suuda aru saada, mis minuga ometi juhtus. Millest tekkisid plahvatuseni viinud pinged.

Haige, vol2

2011-08-08T17:55:00.004+02:00

Nädalavahetus möödus närveldades. Täna selgus, et entsefaliit mind õnneks ei ähvarda. Proovide tulemused on negatiivsed ning kliinilise vereanalüüsi põletikunäitaja taustal on tervis nagu kosmonaudil.

Ometi lappab süda vahelööke ning kaalusin juba erakorralisse sõitmist. Minu perearst nimelt suudab vorpida kõikvõimalikke saatekirju ja tellida analüüse, ent tulemuste analüüsimine käib tal üle jõu. Ja hetkel on ta puhkusel ka.

Pisuke palavik jätkub samuti, nüüd juba nädal täis.

Uurisin Perearsti Nõuandetelefonilt arvamust. Sattus keegi üpris asjalik inimene olema. Ütles, et stress ja ärritumine vähendab kaaliumi sisaldust veres katastroofiliselt. See omakorda tekitavat vahelöögina tuntavaid rütmihäireid. Soovitas Panangini, mille peale ise juba eile tulin. 2 tabletti 2 korda päevas ja nii 10 päeva. Pistsin lisaks nahka paki rosinaid. Kõht sai iiveldamiseni magusat täis.

Tegelikult meenub mulle kuskilt udusest mälusopist, et mu veres on kaaliumi ja magneesiumi tase loomult madalapoolne. Ja kohutavalt väsinud olen ka. Näis. Kannatame veel.

Haige.

2011-08-04T14:48:00.004+02:00

Mul on palavik. Juba neljandat päeva kraadin hommikul 37 ja õhtul kuni 37,9. Tunnen end üleüldiselt ka halvasti. Käsi, millesse tehti teetanusesüst, on paistes.

Käisin täna Merimetsas ja andsin analüüsid. Nimelt lõhnavat minu olemus puuentsefaliidi järele. Jah, mul oli kümme päeva tagasi põgus kohtumine puugiga - selline, et sain putuka nagu takjapaela kätte. Entsefaliidi eellaine? Vastused esmaspäeval.

Üks teine arst vaatas mul aga kurku ning leidis selle punase olevat. Tema oletas, et olen auto konditsioneeriga üle pingutanud. Näis. Oleks see vaid nii.

Mäletan end vaid ühel korral südasuvel haigena. See oli kakskümmend aastat tagasi, ajal kui ma veel mandliteomanik olin. Haigestusin juulikuus Leedus puhates angiini. Tagasitee kulges poolunes, ülikõrges palavikus.

Olemine on hapumast hapum. Nagu hapukurgil näiteks.

Justkui peretüli

2011-08-01T21:41:00.002+02:00

Päev enne minu vahejuhtumit rannas astus meesisend raudnaela läbi jala. Arvas aga, et see ei tee mehele midagi.

Minuga traumasse tulles soostus temagi teetanusesutsakaga käsivarde.

Vaatasin haiglast kaasa antud infolehti. Arst kommenteeris kirjutades - niinii, kus meil see õige kood ongi. Hmmmmm. pole.... Ahh, käib see ka.

Mõlema haigusloo koodiks on "kokkupuude noa, mõõga või pistodaga".

Justkui peretüli - laupäeval äsasin mina temale, pühapäeval tema minule :)

Tagasi Tallinnas, vol x

2011-08-01T00:02:00.005+02:00

Minu traumapunktituur pani ajakavale põntsu. Võin olla lõunaosariikides tüdimuseni, ent sedavõrra vaevalisem on lahkumist tähistav pakkimine. Kas võtta kaasa kõik riided või ainult osa... Kas jätta üks nokatass maha... Kuhu on kadunud mobiililaadija... Keset segadust saabub rahulolematu meesisend, topib oma sokid ja teksad kaasasolevasse XXS mõõdus kotti ega mõista kuidas minul võib pakkimine nii kaua aega võtta. Ma ei vaevu vastamagi, et pakin nii isiklikke, laste kui ka neid nimeta asju nagu voodipesu ja söögikraam.

Kilakola õnnestus Helesinisesse Unistusse toppida alles seitsmeks. Kõige peale pressisin kasti pooltooreid õunu õunapommide tegemiseks.

Olime andnud lubaduse külastada ka kümmekond kilomeetrit eemal resideeruvat lapsevanemat. Viimane pakkus muidugi oma uuel terassil tassikese kohvi koos meie toodud pirukatega ja aeg venis nagu kumm. Osula sildi jätsime selja taha pool üheksa.

Tallinna saabusime pimedas. Teed-tänavad on kuivad. Vihmasadu meenutavad vaid tillukesed porilombid. Ja Võrus sadas viimati üldse neljapäeval. Seda kummalisem tundub, et Elisa klienditeenindus sogas mingist kohutavast looduskatastroofist, mistõttu meie netipulk Võrus ei toiminud.

Kõrvits oli roosipeenra ummistanud (Kesse loll küll sellise koosluse maja ette paigutas). Hommikul vaatab.

Ujumas vol

2011-07-31T15:23:00.004+02:00

Tänasel äikese-eelsel sombuselt soojal hommikul pakkisin lapsed ja ema autosse ning läksime Kubijale ujuma. Nimelt tegi suur laps etteheite, et me ei ole seal juba kaks päeva käinud.
Keskpäeval jagus ujujaid nii "lasteranda" kui ka ujumissillale. Komistasin riiete pingi juures millegi otsa. Valu tundsin alles tükk aega hiljem kui olime poisiga juba riides ning liival punast verenire nägin.
Vetelpäästja on sõbralik ja lahke poiss, kuid esmaabist ei teadnud ta tuhkagi. Puhastamisega sai tema hakkama (sest mina nimelt ei kannata kõigile muudele foobiatele lisaks ka verd vaadata). Plaaster ei kinnitunud. Ma siis õpetasin noormees vetelpäästjat siduma :)
Lonkasin autosse ja sõitsin järve teisele kaldale haigla traumasse. (Reedel lapsega, pühapäeval ise). Arst, meesisendile ema poolt kaugelt sugulane, vaatas üle ja leidis, et õmblema ikka ei hakka. Soovitas öösel viinalappi peal hoida ja kirjutas antibiootikumid. Dokumente mul kaasas polnud, raha visiiditasuks ka mitte. Ja kui päris aus olla, siis ka vahetusriideid mitte. Istusin rannaräti peal märja tagumikuga haigla traumapunkti plastmassitoolil... Njah, oleme Kubijal käinud ka kaasas vaid seljas olevad ujumisriided...
Mida ma sellest juhtumist õppisin? Toppisin nüüd viieka auto jalamati alla ettenägematuks tagavaraks.

Lauspalavuses

2011-07-27T23:34:00.009+02:00

Kui väljas näitab termomeeter +32,5 maja täisvarjus ning päike lõõskab lagipähe, siis siirduvad suvearmastajad randa. Kurgjärve laagrist hommikul vabanenud Notsu lunis mind kogu pealelõuna ujuma. Mina aga ei salli lämbet ning õhutut südasuve ning peitusin hoopis maja põhjapoolse külje esimesele korrusele. Sinna, kus õhk on niiskusest rõske ning sooja vaid kakskümmend kaks kraadi.

Eelmise suve lõpus jäi maja meist talvituma nagu Võru-vanaema eluajal. Tegime küll suurkoristuse, ent mitte suurpuhastust. Minek oli veel liiga värske.

Eile puhastasin sahvrit. Väärtuslikud leiud - viisteist tuttuut unda, hakklihamasin ja mahlaauruti. Enamus koristutstööst tähendas aga purkide ladustamist sahvrist teiste purkide juurde keldrisse. Kohta ei leidnud ma aga kümnetele liitritele moosidele-mahladele ning kurkidele, mida siin vaaritatud. Me peaaegu ei söö suhkruga keedetud moose, mahladel oli aga hallitusetrips peal. Tõstsin üle-eelmise aasta hoidised sahvrist keldrisse teiste juurde otsust ootama.

Täna võtsin ette riidekapid. Rõivaste koguse järgi elanuks siin mitte vanapaar vaid terve vanadekodu. Vedasin riided esmalt tuulduma ja seejärel pakkisin kilekottidesse. Augustis jõuab ringlusettevõte siiakanti.
Igavikulised mõtted - inimesed koguvad eluaeg mammonat ning aastaid hiljem tuleb lihtsalt üks plika ja tõstab elus kogutud kraami prügikottidesse.
Püüdsin mõelda pigem sellele, et veel üheks talveks kappidesse jäetuna kogunuks nad niiskust ja rõskust veelgi.

Raamatukapi sisu viin samuti ringlusse. Me ei vaja mitut eksemplari nõuka-aegset kirjandust.

Homme hommikul alustame kõrvalhoone külge ehitatud varjualuse lahendamist. Ahju kütmiseks sobivat puitu tuleks kena koormatäis, kuid tahtjat sellele siinkandis ei ole. Meil endalgi ei ole otsest vajadust ja meesisendi puhkus on saagimistöödega tegelemiseks liiga lühike. Ilmselt tellime konteineri ja... see puit ei lähe kahjuks ringlusesse vaid otse prügimäele.

***
Õhtul halastasin lapsele. Tema korjas mahakukkunud õunad kompostihunnikusse ja mina punased sõstrad Tallinna saatmiseks. Esimese ujumisringi tegime Kubjale. (Miks kirjakeeli kirjutatakse Kubija kui keegi seda nii ei nimeta). Seejärel õhtusöök ning ujumine Valgjärves, mille rand ulatub kortermajadeni. Tagasiteel vajusid mõlemad lapsed unne ning sõitsime autoga Roosisaarele linnavaadet nautima. Kes ütles, et Vagula äärde viib vaid üks tee, kui tegelikult on neid vähemalt üks lisaks :)

Ööseks lubas äikest. Tamula peal sähvib. Nrrr, milline jahedus. (+26)

Öö maja ees telgis

2011-07-26T19:06:00.004+02:00

Päevavalguses suudan selle loo üle naerda, aga öösel on kõik kassid hallid ja asjad teistsugused.

Meesisend noomis mind rumala kombe pärast arvutit mitte välja lülitada. Võrus netipulgaga võrku minev töö-Lenovo alaldi läheb kahtlaselt kuumaks. Eile asjatasin netis kaua ning tundsingi kerget kärsakat. Lülitasin arvuti välja, kuid miski ei andnud rahu ning sundis esimesele, täiesti eraldi seisvale korrusele minema. Trepikojas ei lõhnanud miskit. Alumise korruse uksed olid ebatavaliselt avatud ning juba esimeses esikus tervitas sama juhtmekärsahais. Vastikud mõtted ronisid pähe. Näiteks, et miks ma pole meesisendit sundinud selle veidi kipaka elektriga tegelema. Sest see ei ole ju normaalne, et pliit ja veekeetja või boiler ja pesumasin ei saa korraga sisse lülitatatud olla. Nuusutasin kogu alumise korruse üle ja ajasin meesisendi üles. Kegi ei ole vaimustatud kui kell kaks tuleb ärgata ning asjalikuks hakata. Vaatasime majapidamise üle. Tuvastasime veelkord - hais, vänge juhtmekärsahais. Meesisend teatas mehelikult, et klõpsab elektri mõlemalt korruselt välja ja magame edasi. Mina jaurasin, et aga mis siis kui säde on kuskil seina vahel ja... Meesisend nimetas mind Eriti Õrnade sõnadega nagu idioot näiteks, aga mures oli temagi.
Idee! See hais tuleb väljast. Avasin akna ja hais läpatas vastu. Läksin teise maja otsa ja avasin akna ja... ninna tungis mahe öölõhn. Selline veidi niiske ja soe. Ronisime trepist alla ning läksime õue. Kogu hoovi täitis seesama ärritav lõhn. Idee number kaks - kuskil on tulekahju ja tuul toob haisu meieni. Idee number kolm - helistada Päästeametisse ja küsida.
Njah. Hääl telefonis oli lahke. Ei, kuskil ei põle... Ja lahke hääl pakkus, et tuletõrjujad tulevad meile ja vaatavad olukorra üle. Ma kujutasin ette suurt punast tuletõrjeautot meie vaiksel tänaval ja tulesid, mis akendes süttivad, tänasin ja lubasin veelkord ise kontrollida.

Hais ülemisel korrusel muutus üha tugevamaks. Meesisend lülitas elektri välja ka eraldiseisvast kõrvalhoonest.
Kell oli kolm ning nagu neetult seisis hoovis meie auto ees meeisendi parima sõbra auto, mille sabas haagis. Haagis, mis tavaliselt pidanuks olema maal, toodi hilisõhtul meile, luku ja riivi taha.

Jalutasin öösärgi väel tänava ühte ja seejärel teise otsa. Kummalgi pool kärsakat tunda ei olnud.

Egas miskit üle jäänudki. Püsitasime kolme paiku telgi, varustasime selle madratsitega ja ööbisime maja ees. Üheksa paiku läks palavaks. Tuvastasime, et öine hais on kadunud. Kolisime magamistuppa tagasi. Lõuna paiku lülitasime sisse ka elektri ning siiani pole haisust lõhnagi.

Vabakäigul Haanjast

2011-07-25T23:26:00.004+02:00

Sõitsime õhtul, kanuu katusel, uuesti Plaanile. Petttumus ruudus - kappasin päeval Võru kalatarvete poodi "plekist rohuvaba" järele. Sain sarnase, aga mitte päris selle õige.

Mokad pikal, venisime kodu poole. Tagasiteel võtsin peale Haanjat käigu välja. Mängisin, et kütus on otsas ning kas veab Võruni välja. Ühes järsus kurvis vajutasin pidurile, kuna tundus, et kanuu on kiiruse jaoks liiga kõrge ja tee liiga kitsas ja kurv liiga suur. Üheksakümmet edasi enam kätte ei saanud, kuid Puigani vedas seitsmekümnega ära. Vahetult enne Koset on tee tasane ning sile. Tõesõna ei viitsinud venida. Kui päriselt kütus otsas olnuks, saaks Haanjast kindlasti "tasuta" Kosele sõita.

Plaanil järvel haugi püüdmas

2011-07-25T10:10:00.005+02:00

Plaani järve randa sellel aastal ei niideta. Kohalikud teavad rääkida, et vald ja omanikud ei saanud hooldustasudes kokkuleppele. Kurb.
Olin kahte kanuud järvele saates õnnetu, sest landi loopimine kaldalt tähendanuks kindlat rohtutakerdumist. Ja puukegi liigub heinas hiigelpalju. Alles nädalavahetusel korjasin endalt ja poisilt kummaltki kaks.

Puhas rõõm. Meesisend pakkus end tunnike hiljem lapsehoidjaks. Läksime järvele kahekesi - mina ja meie Võru sõprade kaheteistaastane poeg. Kirglik kalamees ja üliasjalik poiss muide. Sellal kui mina paadi ühes otsas mässasin korraliku panniahvenaga (mis lõppeks konksu otsast järve tagasi pages), püüdis poiss umbes kahekilose piraka haugi. Kala ja poisi võitlust oli põnev vaadata. Havi osutus suuruselt tema landipüügi rekordiks. Lant ise: rohuvaba plekk.
Hämardudes läks siinkandis väga-väga külmaks. Järve ääres näitas auto vaid kahtteist soojakraadi. Linna jõudes kaks kraadi enam. Väikese kuti jalad olid voodisse jõudes jääkülmad. Hommikuks soojenesime üles:)

Jäneselaskmine

2011-07-24T11:20:00.005+02:00

Jahimeeste kokkutulek.
Atraktsioon. Piiratud territoorium. Territooriumil jookseb tüüp, plekiline jänesekostüüm seljas. Ta vigurdab, hüppab trajektoorilt kõrvale kaldudes ühele ja seejärel teisele poole, kükitab maha ja peidab end hetkeks põõsakujuliste vineeritükkide taha. Jookseb edasi, lippab ühte äärde ja seejärel teise. Piiratud ala ääres seisab teine tüüp, püss õlal ja tulistab kulm kipras "jänese" pihta. Aeg-ajalt kostab vandesõnu.
Silt oli ka. "Paintball. 20 lasku = 4 eurot" Laskjaid jagus.

Mida kõike peavad inimesed raha teenimiseks tegema:) (Kuna ma selle suve massiüritustel olen vähe osalenud, siis nägin "jäneselaskmist" esimest korda.
Ja mõtlesin, kuidas loomakaitsjad "jäneselaskmisesse" suhtuvad. Looma piinamine kinnisel territooriumil ju. Seejärel kujutasin sinikaid "jänese" kehal peale kolmepäevast "töötamist"

Minekud...

2011-07-17T23:10:00.006+02:00

Lõppeval nädalal jõudis minuni teade kunagise peika paari kuu tagusest lahkumisest teispoolsusse. Neljakümnekaheselt oleks nagu vara surra ju... Ja veel minu poja esimesel sünnipäeval :S

Ma ei olnud temast kuulnud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul. Aga kurb on ikka. Kahju, et ta elu pooleli jäi.

Ajas pisut tagasi minnes, möödunud aasta eelviimasel kuul lugesin lehest teise kunagise peika surmakuulutust. Klappisid nimi ja daatumid ja need, kellele kaastunnet avaldati. Tema oli minust vaid aasta vanem ehk siis toona värskelt 37 saanud. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul me kokku ei puutunud. Kui välja arvata, et umbes kolm aastat tagasi helistas ta "lambist" ja vajas väikest tööalast teenet oma parasjagu aktuaalse kaasa jaoks. (Viimane kusjuures osutus vägagi toredaks inimeseks :)

Mis ometi toimub...

Kurtsin nukraid teateid tööreisil viibivale meesisendile. Tema sõnas oma iroonilisel moel, et aeg on ümber harjuda. Et minuvanused alustavadki ajalehe lappamist tagantpoolt, surmakuulutuste juurest.

Keeldusin nõustumast. Kaevasin "talvevarudest" küünla välja ja süütasin kunagiste sõprade mälestuseks.

Juurde & ära

2011-07-14T19:31:00.005+02:00

Kas olen mina ebastandartne või on mul ebastandartne maitse. Käisin Roccas kõndimas ja sellele järgnevalt keskuses poodlemas. Astusin sisse mitmesse soliidse sildiga poodi, peamiselt küll ahvatleva allahindluse tõttu. Tulemuseks ümmargune null - seda nii allahinnatud kui allahindamata kauba kategoorias. Näppisin mõnda rõivaeset, paari proovisin isegi selga, aga omastamise tunnet ei tekkinud.

Lahkusingi kahe karbi lilleliste pesulõksude ja... Notsule maani ulatuva ploomililla O'Kaidi talvemantliga. (Üllatus! Olin eelmisel aastal valmis maksma täiskasvanu talvejope hinda, kuid nimetatud artikkel lihtsalt puudus. Lõpuks mõtlesin "midagi" välja ühest Võru secondhandist)

Homme lahkub prügiauto. Toppisin konteinerisse asju koondnimetusega "prügi". Ehk siis rõivaid, mis on minu jaoks nii ajast kui arust, mõnedel pisidefektid. Natuke kurb oli, ent kui ma viimase hooaja jooksul ei ole viitsinud võtta niiti ja nõela, et kampsunit parandada, siis järelikult ei vaja ma seda. Aeg otsustada. Simpel. Kodu sai ruumikam.

Kanastunud

2011-07-13T23:27:00.004+02:00

Mõnikord on vaja ärkamiseks raputust, sest uni tundub pikk, sügav ja magus.

Just sellist silmaklappidega magamist näin ma harrastavat. Elan oma pisikeses mullis marsruudil kodu-keskus-kodu. Mõnikord satun ka poodi, harvemini kaubanduskeskusesse. Kodus kulub vähe ja tasapisi olen õgvendnud isegi riietekuhilat. No milleks mulle 27 paari teksaseid kui ma neid ei kasuta? :)

Igatahes tuvastasin ma Solarisse minnes, et minust on saanud totaalne maakas, kodanik, kes linnaelust muhvigi ei mõika. Ja uuemate menupaikade olemasolust rääkis mulle hoopis välismaal resideeruv klassiõde.

Niisiis. Ma vajan lapsehoidjat. Piisab ühest päevast nädalas või kahest poolikust. Inimest, keda usaldada ma hetkel silmapiiril ei näe. Mõistus on otsas - kaheksa aastat tagasi tundus kõik hoopis lihtsam. Ka otsuseid langetasin hoopis julgemalt ning kergemini. Aga pisut aega iseendale tundub hetkel olevat just see, mis lahutab mind kodukanast inimeseks muutumiseni.

Botaanikaaia rosaariumis

2011-07-12T22:04:00.003+02:00

Rooside imetlemiseks ei pea ootama nädalalõppu, mil botaanikaaed roosipäevi peab. Käisime täna, mil pealelõunane ilm soosis väljas jalutamist. Rooside kollektsioon oli võimsam kui ma oodata oskasin. Peenraroosid, roniroosid ja pargiroosid kenasti paigutatud.

Istusime roosiaaia kuningannadena pingil ja muudkui ahhetasime. Vahepeal jalutasime, nuusutasime, arutasime õieilu- ja lõhnateemadel. Yeah, neid nopedate näppudega tädikesi, kes närtsima kippuvaid õienuppe lõikasid ning peenra rehitsemisega taas korda seadsid, oleks ka minu aeda kohe hädasti vaja.

Et botaanikaaeda tuldud, tuli tahtmine näha ka püsikuid, liiliaid ja tarbeaeda. Paraku on plaan kehvake ning orienteerumiseks kulus aega liiga kaua. Osa plaanil lubatud aiailust jäi üldse leidmata. Invaliidil (ehk siis lapsekäruga külastajal) on botaanikaaia külastamine selgelt üle jõu käiv tegevus. Hakkama saime - õnneks leidub lapsevanemal tugeva käega sõbranna, aga invaliid jäänuks jalutusteest ootamatult trepiks muutuvas alpinaarimis näiteks kindlasti hätta.

mämm-mämm

2011-07-11T09:27:00.003+02:00

Hommikud algavad meil nüüd teisiti. Kohe ärgates alustatab kutt nõudlikku unist pröökamist. Harilikult õnnestub ta paari minutiga ärkvele raputada ning seejärel teatab ta üheselt mõistetavalt "mämm-mämm".

Edasi pean ma olema käbe, sest ootamine ei ole mu märkamist mööda laste tugevaimaid külgi. Niisiis segan mitmeid kuid oodanud pudrupulbrist pudru ning kühveldan selle ootajale sisse. Hetkelise pausi tekkides kostab taas nõudlik mämm.

Tõstsin kappi tagasi ka mõne kuu eest välja praagitud titetoidud. Lugesin üle - neid on ahastuses kokku soetatud kuuskümmnend kaheksa erinevat purki. Kui veel mais avasin purgi purgi järel ning praakisin järjest kõlbmatutena prügikasti, siis nüüd kulub purk "soolast" korraga pluss purk puuviljapüreed magustoiduks.

Konkreetne ja ühene "mämm-mämm" saadab mind kõikjal - poes, autos, unisena, ärgates, mänguajal... justkui sööks vahepealset söömatust tagasi. Ja mul on tõsiselt raske end tagasi hoida, et päeva mitte muuta üheks pikaajaliseks söömapeoks. Nüüd on päris kindel - nälga ta end ei jäta.

Peraküla-Roosta-Tallinn

2011-07-10T14:27:00.004+02:00

Kord lapsena käisime ema ja tema kolleegidega Nõva metsas seenel. Ja ööl, mil hukkus printsess Diana pidasime sealkandis suve hüvastijätupidu. Rohkem ei ole ma Nõva-kanti sattunud. Kuskile mällu on sööbinud liivased metsad ja kiirelt sügavaks minev selge vesi ning puutumatu liivarand.

Igatahes panid meie Võru-sõbrad eelmisel pühapäeval telgi Peraküla RMK-platsile ning meesisendil oli esmasbal kange himu nende lestapüügi edenemist vaatama minna. Imeilus paik iseenesega olemiseks. Öine kohtumine põdraga lisas võlu. Seisime kümmekond minutit raiesmiku äärel ning vaatasime üksteisega tõtt. Meie pildistasime. Lunisin meesisendit meidki meid vähemalt ühe öö sealkandis veetma. Tehtud-mõeldud. Sõitsime välja neljaba õhtul, et laubal Notsut Roosta surfilaagrist ära tuua.

Neljapäeva öösel magasime lainete loksumise taustal suurepäraselt. Grillisime-telkisime ja nautisime RMK- võlusid. Päris mugav - grillikojad, korralikud lõkkealused, palkidest lauad-pingid. Meri on sealkandis jääkülm, õhk mõnusalt jahe. Ilmateates nimetatakse seda vist "tuulepealseks rannikuks". Reede hommik algas ähvardavalt - varahommikul parkis end naabrusesse autolavka-hamburgeriputka. Päeva edenedes vooris puhkajatega täidetud autosid nagu laulupeole ning õhtu hakul saime naabriteks teismeeast väljasaanud noortekamba. Meesisend oletas nende alkoholitarbimise kiirust jälgides, et mõne tunniga magab kogu seltskond. Aga võta näpust :) Tüüpide tümakas vedas sügavasse öösse välja. Selle vaibudes ärkas veidi eemal teine seltskond, kes võttis nõuks oma muusika hüüdma panna. Ja nii varase hommikutunnini...

Hommikul saabus näppuvibutav RMK-tädi, kes sõidukite numbrid kirja pani ning noortega vestluse maha pidas. Ilmselt ei olnud see proual esimene kord. Tulemusena korjas kamp vähemalt oma prügi kokku.

Pakkisime end kokku meiegi. Veidi väsinutena keerasime nina Roosta poole, kus haudvaikuses telkimise eest 10 EUR küsitakse.
RMK platsile ei taha tükil ajal minna. Nädalavahetustel kindlasti mitte. Kodus voodis on mul voli aknad sulgeda kui naabrite segaverelise malamuudi ulgumise ja haukumise segu liiga ägedaks kisub.

Asjade väljalaenamisest

2011-07-07T14:48:00.005+02:00

Selle mürkroosa käsipagasisse mahtuva kohvri soetasin ma ajastul, mil kohvrite värvivalik piirdus mustaga. Talvisel Slovakkia-reisil Tescos toidukaupu ostes :)) jäi ta silma, olles tooni pealt sama värvi mu sulejopega. Edasine oli asjade loogiline jätk - umbes kümnekonna euro eest jätkasime teekonda koos.

Kord sõitsin temaga Pariisi. Ja ükskord Norra laudama. Tõsi, üks plastdetail murdus juba esimestel päevadel. Aga see ei häirinud. Kohver seisis juba mitmendat aastat riiulil ja hoidis hoolikalt saunalinasid.

Laenasin kevadel kohvri välja. Tagasi toodi ta mulle otse ülemisele korrusele, kust ta kõrval asuvasse riiulisse tõstsin. Pakkisin täna hommikul Notsu Pariisi-reisi asju ning tahtsin eemaldada pisukese pleki, mis juba kevadel silma jäi.

Edasine on vaid nutt ja hala. Kohver lendas kevadel ilmselt kiletamata kujul üldpagasis. Pagasiteenindus on tööd teinud tavapäraselt ehk kohvrit on visatud ning maandumine on ebaõnnestunud. Küljel on poole sentimeetrine kangakulumine auguni koos paarikümnesentimeetrise määrdunud triibuga. Ühel alumistest nurkadest on kangas konkreetselt lõhki. Ja ühel külgedest kangas narmendav... Ning sees peitus liivasarnaseid terasid... Pesin kohvri täies ulatuses puhtaks. Oleks pesnud ka terveks kui seda vaid teha saaks.

Minu peaaegu tuttuus kohver... Tegelikult poleks tarbimisajastul raske minna poodi, kus kohvrid on kaugelt moekamad, praktilisemad, ehk paremast materjalist kui üks odavpoest ostetu. Aga mul on temaga seotud mingid mälestused mingist ajahetkest ning muk on äraütlemata kahju.

Paraku ei ole see esimene kord, kus laenaud asja saan tagasi rikutuna. On esinenud ka juhuseid, kus ei saa üldse või saabub ese tagasi alles mitmenda meeldetuletuse peale kuid hiljem. (Päris puhas pole ma patust isegi.)

Tegin kohvrit küürides otsuse ja vormistasin enda jaoks kirjalikult, et paremini meelde jääks. Väljaspoole perekonda ma oma asju enam välja ei laena. Poed on avatud ning kauba valik külluslik.

Moosi keetmise päev

2011-07-06T21:46:00.004+02:00

Tänasega lõppes jaaninädalale eelnenud nädalal alanud virrvarr. Külaliste külaline lahkus esmaspäeva varahommikuse lennuga. Külalised ise lendasid tagasi täna pärastlõunal. Notsu siirdus esmaspäeva hommikul surfilaagrisse Noarootsi. (Mis teete? Ah, mitte midagi... Siin on ju mõnus laager kui kogu aeg lihtsalt niisama olla võib :) )

***

Lennujaamakallistused ja tagasitee. Maja on meesisendi tööajal harjumatult tühi ja vaikne. Ja korras. Suure seltskonnaga elades jagub rahvast igasse tuppa ja esikut näiteks kattis pikk jalatsirivi... Ja kellegi telefon heliseb ja keegi siseneb uksest ja... ja...

***

Ma kuulen taas iseenda mõtteid. Pärastlõunal, lennujaamast naastes kerisin end päevitustoolile kerasse ja lugesin. Mitte keegi ei katkestanud. Harjumatu vaikus. Nauditav ja samas veidi nukker. Helide tekitamiseks korjasin peenralt maasikad ja keetsin rabarberiga kahasse moosiks.

Laulu Pidu

2011-07-03T22:06:00.003+02:00

Rongkäigule käisin kaasa elamas. Üheksa-aastaselt on maailm hoopis lihtsam kui kolmekümnekuueselt. Notsu toppis koolivormi selga, valas miniatuursesse pudelikesse vett ning tahtis startida. Mina vahetasin pudelikese liitrise spordipudeli vastu, lisasin kotti müslibatoone, pidasin loengu vee joomise hädavajalikkusest ning kiire energia manustamise kasulikkusest. Surusin rahakoti vahele plaastrid juhuks kui peaaegu rahvariidemustrilised Keenid alt vedanuks. Meesisend lisas plaastrite vahele viieka. Ja temake... seisis koolivorm seljas, koolimütsi all "kalasaba" ning muudkui porises siitilis kellele minu tarkusi vaja on...

Tund hiljem kepsutas ta pinginaabri käevangus Narva maanteel ning lehvitas mulle rõõmsalt. Veidi hiljem helistas Lauluväljakult, et palju toredaid inimesi hüüdnud nende koolile elagu!

Ilus pidu oli, kuigi minu jaoks toimus ülejäänu teleekraani vahendusel.

Ettevalmistused ajasid mu jalad ja pea valutama. Esiteks infonappus, millega kooli koduleht suisa silma paistis. Teiseks. Õpetajatenappus proovis, mida kokkuvõtlikult organiseerimatuseks võinuks nimetada. Minnes kokkukukkunud last arstipunkti toimetama, jättis õpetaja ülejäänud üheksa-aastased toidutalongiteta puu alla ootama. Pooleteiseks tunniks! Grupis tekkinud diskussiooni tulemusel jalutas osa seltskonnast iseseisvalt õpetajat otsima, arvates et too on nad unustanud... Ning kuskilt väljailmunud lapsevanem haaras kaasa oma lapse ning lahkus. Ma ei olnud ainus vanem, kes sellises situatsioonis oma lapse nuttes koju tulema sundis (sest õpetaja käsk kohal püsida olla ülem). Just see juhtum ajendas mind varustama Notsut Pärispeol eluks vajalikuga.

Ja müstika valdkonda kuulub teadmine, et kaugemad laululapsed saabusid vanemateta juba neljapäeval-reedel, tantsulapsed suisa nädala alguses. Mismoodi elati veel ajastul, mil mobiilside kuulus ulme valdkonda... Saadetigi laps nädalaks teadmatusse...?

ebaõnnestunud päev

2011-06-29T15:30:00.003+02:00

Ööd ja päevad ei ole vennad.

Ülemöödunud öösel magas poiss keskööst kaheksani ärkamata ning pisukese virina järel veel kaks ja pool tundi. Tänasel ööl magas ta virisedes vaid paari tunni kaupa ning näeb hommikust alates välja haiglane - põsed õhetavad, tuju on allapoole arvestust ning söögiisu puudub. Palavikku ei ole, ent hambad paistetavad.

Just täna oli mul kaks mõtet - minna turule uue maasikaportsu järele ning seejärel kambaga randa. Kaks maja edasi tehakse varahommikust alates ehiustöid ning tasane ent ühtlane müra tekitab ebamugava tunde. Koera haukumine on sealjuures suisa muusika.

Läbi häda küpsetasin küllaminekuks koogi. Valmistasin esitamiseks aastaaruande. Viimase andmetekandmist excelist veebi lükkasin juba paar kuud edasi. Põhjuseid leida on nii-nii lihtne. Kuniks tegin paari tunniga valmis ja õhtul lihvin lisaks sõnastusi.

Sibulaklopsi lugu

2011-06-28T21:44:00.003+02:00

Tõin poest pea kaks kilo lihaveise liha. Meesisendi ehk lihasööjate parteis on õetütre näol üks tõsine liige juures. Tagusin liha pehmeks, praadisin ja hautasin ning nentisin, et olen õnneks kogusega üle pingutanud. Rõõmustasin salamisi, et homse lõunaga on hooletu.

Meesisend teatas, et tüli vältimiseks me lapsi kinost ära ei oota - praeme ise eilsed keedukartulid ja lastele serveerime klopsi makaronidega.

Meesisend käsutas kogu pakki potti tühjendama - no makaronid pole ometi koonerdamiseks. (tema ju ei viska halvaks minevaid toite külmkapist välja)

Kinost saabus kaks näljast nõrkevat last. Esimene uuris, mis süüa on ja teine tahtis teada misasi on siibulakloops:) Minutiga sai söödud ja laadisin plikad ujumasõiduks autosse.Tund vees.

Tagasiteel aretasid nad vestlust.

- Kle, kas sa sõid kõik liha ära?

- Jaaa.

- Mhhhh

- Naaalja teegin... üüks jääi (Seda aksenti peab ise kuulma, selline armas pehme keel)

Autost tormasid nad välja korraga. Esimene rabas taldriku ja teinegi. Makaronipott tühjenes hämmastava kiirusega. Ainus lihatükk saeti kiiremas korras pooleks ja lisaks riiviti peale ka juust. Kaks hiigelsuurt taldrikutäit suundus mikrolaineahju soojenema.

Mul jääb üle nentida, et homme lõunaks keedame sügavkülmast pelmeene. Kah üks lemmikutest :)

Niipalju siis kahest kilost lihast ja pakist makaronidest :P Magustoit mahtus veel pealegi:) Tublid tüdrukud!

dekaad lõunas

2011-06-26T00:23:00.005+02:00

Ma ei taha kojusõidule mõledagi, ausalt. Üks on pakkimine - kuidas mahutada katuseboksi kandvasse Helesinisesse Unistusse kõik need kotid, kompsud, pakid ja pambud. Lahenduse leidsin (nagu kunagi Kirgiisiasse suundudeski) kompressioonkottides. mahub rohkem :)

Teiseks on lõunaosariikides niivõrd mõnus nagu harva Tallinnas. Jah, isegi vihmase ilmaga.

Seekord käisime ja olime:
*Liikluslinn Uue-Antslas. Lahe ajaviide nagu alati, aga kolmas kord ma sama juttu 3,20 euro eest kuulama ei ole nõus. Tahan midagi uut! (Peatselt õnneks lubatakse kõrvale ka lõbustusparki.)
*Taasavatud Pokumaa. Ürituste kalender on muljetavaldav, aga sama jutt... midagi uut tahaks. Eelmise suvega võrreldes ei ole mitte midagi muutunud! Näiteks meisterdas Notsu JÄLLE samasuguse poku. (Sest tohutult sõbralik töötaja suunas ja... teist sorti pokudest olid kohapeal vaid näidised, materjali polnudki...)
*surnuaiatuur Urvaste kalmistul. Meesisendi vanavanemate ja nende vanemate hauaplatside kord-aastas-korrastamine. Mulle meeldib siin jalutada - 19. sajandi hauad on kenasti lillelised ja korras.
* surnuaiatuur Võru kalmistul - kalmistu nagu näidisaed - okaspuude minivormid, suvelilled, püsikud. Meie suvelilled olid JÄLLE igasuguse välimuse kaotanud. Piinlik.
* Maanteemuuseum. Ekspositsiooni poolest minu hinnangul üks Eesti vingemaid muuseume. Igatahes kiskusid plikad huviga kaarte peitvaid sahtleid lahti ning ronisid rõõmsalt teetöömasinatel. Ainus, mis seal üldse ei arene, on toidukoht. Kolme lapsega väljas süües tuleb juba hinda jälgida. Hind oli kallis ja valida polnud. Sestap sõime lihaletist mööda käinud boršisuppi ja suurepärast maasika-kohupiimasaiakest. Tea, kas tootjad olid erinevad, ent üks oli eriti kehv ja teine väga maitsev.
* Jaanilõke Tilgamäel. Mulle lihtsalt meeldib see ilma igasuguste mugavusteta talu. Seekord avanes võimalus mööda mitmekümnemeetrist kilet sõita saunast otse tiiki. Kuppelmaastiku rõõmud!
* Ape. Viisime väikese välismaalase Lätti. Notsul ja poisil polnud passe, nii, et piiririkkumine :) Pildistasime "Latvia" sildi ees ja ostsime Top! poest lehmakomme ja elusat õlut. Välismaal käidud nagu nipsti!
* Paganamaa. Seal on üks vapustav järv, millest mõnus kala püüda. (Näkkab ka minusugusel asjaarmastajal. Ja ma suisa pean igal lõunaosariikide reisil sellele järvele pääsema) Ei mingit salajast pisikest veesilma - Liivajärv on nimi. Krabilt Vastse-Roosa poole. Ettevaatust - Eesti mobiililevi puudub, kuna järv asub meeletult sügavas augus. Vanapagana jäljerada vaatama ei läinud, sest sääsed ähvardasid elusalt süüa. Aga kaks ahvenat saime saagiks - kuna kala valmistada ei viitsinud, lasime mõlemad vette tagasi.
*Kalalkäigud Rõuge järvedele. Kaussjärv ja Suurjärv. Ikka nii, et meie loopisime lanti ja lapsed ujusid. Lõbus mõlematel.
*Metsmaasikad. Kui ÕL veebist lugesin, et nende eest Nõmme turul 30 eurot kilost küsitakse, pidin tagumikule patsatama. Lõunas on neid tõepoolest vist kõik aasad ja metsad täis. Korjasime ema ja Notsuga kahasse mitu kilo. Laps käis veel üksigi tunnikese korjamas, kui sõbrad jalkat mängisid. Aga tema neid külmutatud vilju ka kõige enam armastab.

Igatahes oleme tagasi kodus. Ema pakkis kotid nii nagu ainult tema seda teha oskab. Unistuses oli ruumi laialt. Tuba on jahe ja ilm külm. Merevette ma isegi ei plaani minna. Esimesed aedmaasikad peenral lohutavad veidigi. (Aga lõunas peenrad punetasid) Tõstame tuju - algab laulupeonädal. Oleme seekord ise külaliste vastuvõtjad!

Tallinna ja tagasi

2011-06-19T16:09:00.003+02:00

Kodune teemaarendus.

Meil on homme vaja käia Tallinnas. Reisiks kulub kolm tundi edasi ja kolm tagasi kui minna autoga. Kohapeal kulub aega minimaalselt, mitte rohkem kui veerand kuni pool tundi.
Võimalik on sõita ka bussiga - sel juhul kuluks edasi-tagasi reisile tund enam ning kohapeal tuleks olla tund.
Eelarve on sarnane - bussipileti hind on 2x12 eurot ning Helesinine Unistus sõidab 2x250 kilomeetrit umbes 2x13 liitri kütusega.

Niisiis. Kes raiskab päeva sõitmisele?
Mina võiks ju minna, aga peaksin poisi kaasa võtma, sest meesisend arvab, et poiss on temaga jäämiseks "memmekas". Poissi aga bussiga edasi-tagasi vedada ei ole mõtet ja ega autoski poleks parem istuda.

Meesisend võiks minna, aga tema "haisva bussiga" loksuda ei viitsi. 500 kilomeetrit edasi-tagasi kihutada aga väsitaks ebameeldivalt.

Reis tuleb aga läbi viia ja justnimelt homme. Hommikuselt Rootsi laevalt saabub meile külaline - minu kümneaastane õetütar tuleb meile suvitama. Tallinnasse saabub ta vanaisa seltsis, kuid edasi... Kaalusime võimalust paluda vanaisal pista ta Täistunni Ekspressile ning sõita ise lapsele Tartusse vastu. Ainuüksi sellise asjade käigu kuulmine ajas väikese välismaalase hüsteeria äärele. Ei lohutanud ka see, et väikesed eesti tüdrukud sõidavadki maale vanaema juurde nagu postipakid - ühest otsast bussile ja teises otsas võtab vanaema vastu.

Niisiis tegeleme liisuviskamisega :) Ootamatu ideega tuli välja Väike Notsu, kes mängukaaslast eriti agaralt ootab. Notsu arvas, et tema jaoks ei ole probleem istuda hommikul seitsmesele bussile, osta bussijaamast kaks piletit ning sõita koos sõbraga tagasi. Njah. Mõttes on iva. Kuidas üheksa-aastane kümnesele vastu sõidab :)
Kaalusime sellegi variandi läbi ning otsustasime ikka meesisendi kasuks. Mees teab mis mees teeb. Kui läheb autoga, saab Notsugi Tallinna-tiiru tehtud. Kui aga bussiga, sõidab külalist tervitama üksinda.

Siin, Lõunaosariikides, paistab päike. Aeg-ajalt "nagu lubaks" vihma. Suurepärane suvitamine!

Murdepunkt

2011-06-17T10:02:00.002+02:00

Kuidas ma ka ei keelitanuks, aga paari kuu jooksul hakkas poiss lusikat nähes suisa nutma. Paku siis sellisele püreed või suppi või praadi :) Aeg-ajalt nutsime söögilaua ääres kõik koos. Ja jäidki üle toidud, mida saab süüa näpu vahelt. Makaronid. Sai. Banaan. Kohuke. Ja kaloraaži tõstmiseks siis puhas vahukoor kõrrejoogina.

Nädala alguses käisime hea isuga Irisel külas. Pakkusin poisile samuti lusikatäie putru. Oh üllatust! Lusikatäiest sai kaks, kahest kolm ja kokku nii väike kausitäis. Sama kordus õhtul kodus ja järgmisel hommikul ja õhtul... Okei, täna hommikul puder enam väga ei maitsenud - kaua sa ikka sama menüüd sööd. Pealegi limpsisid kaaskondsed joguritit.

Aga isu on tagasi. Korralik kogus suppi lõunaks või terve lühike kurk ooteks ei ole probleem. Kaal näitab tõusutrendi - 360 grammi kolme nädalaga on selles vanuses isegi liiga hea tulemus. Eks võtab mahajäädud grammid järele.

Pikkust on pealt 80 cm. Tiivasirutus on jalgadest oluliselt võimsam - öösel Amsterdami C&A -st laekunud dresside komplektidel on kõigil pluus paras ning püksid pikad.

Ilmasõltuvuses

2011-06-14T22:47:00.003+02:00

Mulle meeldivad vihmased päevad. Sellised ilmad, mil päike pealage ei kõrveta. Olen hoopis toimekam ja mõtteerksam.

Igasugu vahvaid mõtteid tuleb pähe. Toredaid külalisi käib. Viimased toovad ka külakosti nagu näiteks täiendavad külmkapimagnetite erakogu:) Ja söök maitseb parem.

Igatahes loodan ma mõnusalt sombuste suvepäevade jätkumist.

Sellesuvised laiuasukad

2011-06-11T22:54:00.004+02:00

Laiul on maja tõmbenumbriks päikeseloojangu-vaatega rõdu. Siit saab binokliga jälgida liiklust Manilaiule, Kihnu ning hea ilma korral vaadata ka Tõstamaa laidusid. Üle maja lendavad luiged ühest lahesopist teise ning siit on selge sott veeseisu kohta. Igatahes ripub naela otsas merebinokkel ning rõdule sobitasime kaks käsitööna valminud puidust tugitooli, millesse lihtsalt võib magama jääda.
Reedel saabudes prahvatasin ukse avali ning mida.... üleni linnusitane... Pikalt otsima ei pidanud - rookatuse ääre alt, sealt kus põrand ja ääris kõikse määrdunumad, jälgisid mind kaks hirmunud silma. Koorunud pääsukesepoega toitsid vanemad Piisavalt suur, et üksi kodus olla, aga lennata ta veel ei oska.
Tõstsin Gruusiast toodud veinipudeli tagasi alumisele korrusele. Kuniks pääsukesepere poja suureks kasvatab, saame me ilma rõduta ka hakkama. Pealegi pean ma linde siinseteks pärisasukateks ja meid külalisteks.

Kemmergu on taas vallutanud sisalikud. Lahe paar - ühele meeldib uksel istuda ja avades potsatab ta maha. Kolisid ilmselt täna, sest eile ega hommikul neid veel ei olnud. Pealelõunal poseerisid juba kõigile.
Muudest asukatest pesitseb meil sel aastal merikotkas ning põder ja kitsed käivad ujumas. Ilvesest veel ei tea ja sigasid pole samuti näha.

paaaalaaaav...

2011-06-08T15:21:00.002+02:00

Nüüdsest kastan ma ka tänavat. Tolm tapab. Mõned kodanikud arvavad et sellest, mis kunagi oli mururiba, ülesõitmine on lahe. Peale selliste möödasõitu tundub, et lähikonnas põleb.
Viimased paar aastat ma ei talu kuumust. Tunnen end ebakindlalt ja uimaselt ning liigun ringi märg müts peas. Vanadus? Võimalik :)

Igatahes oleme kodus, jalad terassil basseinikeses. Kõik kolm, neljas tööl ja kass vannitoa plaatpõranda kõige tagumises nurgas.

Haukuvad koerad - magamata ja unine

2011-06-07T09:36:00.004+02:00

Kodus magamine (loe: väljapuhkamine) on muutunud ebameeldivaks. Ärkasime taas ränga koerakisa saatel. Avatud akendest tungib heli eriti julmal viisil otse magamistuppa ning välistab igasuguse rahuliku hommiku. Poiss hakkas ehmatusest nutma ning sekund hiljem saabus poolkinniste ning uniste silmadega koolilaps. Niipalju siis vaheajast :S Vahet ei ole, milliste naabrite missugune peni parajasti kisakoori tegi. (Välistatud on vaid malamuudisugemetega hunt, kes haukumise asemel ulgudes kisendab).

Olen maruvihane. Elame kasvatamatute koerte täisnurkses kolmnurgas - sealjuures paiknevad koerad kujuteldavate kaatetite ja meie hüpotenuusi kohal. Ma ei liialda väites, et poiss ärkab IGAST UNEST enneaegselt emma-kumma koera haukumise peale. Magada ei saa sees ega väljas... :(

Proovisin pojale paigaldada ka kõrvatroppe, ent tema kõrvad on selleks siiski liiga pisikesed.

Ma ei mõista, mis häirib koera, kes haugub absoluutselt iga möödakäija ja möödasõitja saateks ning lärmab närviliselt hoovis joostes - lihtsalt niisama, tühja koha poole. See ei ole ju enam territooriumi ohustatus... Lugesin "Koerakuulajat" - raamatut, mis aitas mind mõista mu isiklikku bernhardiini, ent mingit lihtsat soovitust / nõuannet ei leidnud. Mure on muutunud nii suureks, et uurisin haukumisvastaste kaelarihmade hindu - olen valmis investeerima oma öö- ja päevarahusse.

Lugesin klassiõe kirjutet "Minu Amsterdami" läbi. Amsterdamis koerad ei haugu, sest seadus keelab neid omapäi hoovi jätta, kasvõi minutiks. Uskumatu!

Ning Rootsis on lemmikloomapidamine komplitseeritud, sest looma ei tohi enam kui neljaks tunniks järelvalveta (loe: üksi koju) jätta...

Oo õndsate heaoluriikide puutumatu uni...

Peaaegu nagu puhkus

2011-06-06T11:23:00.003+02:00

Kiskusin hommikul viimased rohututid aiaäärsest välja. Rohitud. Muru või noh... see heinamaa mis varasematel aastatel muru nime kandis sai samuti niidetud. Talvel lõhkikülmunud veesüsteemi taastamisel vedas meesisend ka veesüsteemi õue. Maja ees lösutab pisitilluke bassein - jahutav veesilm suvekuumuses. Majas sees on jätkuvalt rõske. See pakub mõnusat varju suvekuumuse eest.

Tõmbasin peenrast välja esimesed redised - mitte kunagi varem ei ole nende juurikate kasvatamine mul õnnestunud. (Linnas rohin-harvendan-kastan sõrmed villi ent tulemuseks saan suure hulga pealseid ja punaka kõhna juure) Viskasin eelmisel Võru-visiidil naljaviluks vanaema vanasse kurgipeenrasse naljaviluks peotäie seemneid ja voila! on´s asi rammusas mullas või soojas lõunapäikeses. Kõik viljad kasvavad priskelt.

Eile käisime Tamulas ujumas - see tähendab Notsu ujus ja poiss magas ja mina... mina olin ujumisriided autosse unustanud ja passisin vees nii sügaval kui püksid lubasid. Vesi on soe - kraadides ei oska arvata, ent kehal külm ei hakanud.

Rõõmu tumendab linnasõit. Kuigi siduvaid kohustusi nagu ei oleks olen rumalalt mitmeid asju lubanud ning vaevlen kohustuste küüsis.

Suvitamas

2011-06-05T11:17:00.004+02:00

Lõunaosariikides valitseb hiigelsuur suvi. Võru-vanaema majja (loe: maale) jõudes ulatusid võililled põlvini ning meesisendil on tükk tegemist, et niiduk murust läbi lükata. Hea, et umbrohi kevadel Roundupiga tõrjutud sai - veidi kiduramalt kasvab seda aiaäärsetes küll.

Sääsed on siin hobusesuurused ja hammustavad valusalt. Linnapreili vingub ja nõuab, et me otsekohe ja kibekiirelt ta kuskile mujale toimetaksime. Poiss on samuti pirtsakas ning heinale ega liivale varbaid ei toeta. Kohanemisraskused...

Aga vesi on soe. Käisime Vaskna ääres kalal ja põlvini vees. Tegelikult kannatanuks ka ujuda ent needsamad hobusesuurused sääsed ei ahvatlenud end lahti koorima. Õhtul pesime end kenasti Tilgamäe talu saunas puhtaks ning sulpsasime tiiki.

Üldse ei viitsi mõne päeva möödudes päälinna tagasi sõita. Kahjuks sidusin end lubadusega hoolitseda pererahva äraolekul ühe loomakese eest ning osa hädavajalikku maakraami ei mahtunud seekord autosse.

Suvepuhkust, alga!

2011-06-02T11:32:00.002+02:00

Läbi sai. Või tegelikult on jäänud veel aktus, aga tunnistus ehk tunnustus tubli töö eest anti lapsele kätte ning sellega seonduvalt lugesime suvepuhkuse alanuks! Hurraa!

Tunnistus sisaldas ka sel aastal ainult kõige paremaid hindeid (loe: oli igav, aga uhke vaadata). Suurepärast õppeaastat meenutab ka kiituskiri "väga hea õppimise eest".

Kasutades perepeol vanemate eest kõnelnud isa sõnu.

See pikka kasvu kõhn härrasmees sõnas umbes nii - räägime numbritest, mis prantsuse keeles on keerulised. Neuf ehk üheksa. Üheksa kuud on taas möödas, kuid üheksakümmend ees.

Trois ehk kolm. Kolm kuud on ees. See tundub keeruline, pikk ja igav. Vaadates aga sooja kaunist suveilma, saab see olema tore.

Ja nii ongi. Meie teismeline sooritab küll täna alles viimast eksamit, ent eeskujulikult tubli oli temagi.

Ja tegelikult ei ole üldse kindel, kas kooliaasta on keerulisem läbida lastel või vanematel.

Ilust suve, kaaskannatajad :)

MaSu on lõppenud ehk tipptasemel teenindus Info-Autos

2011-06-01T16:57:00.005+02:00

Niisiis. Telefonil on Info-Auto Volvo esinduse hooldusnõunik.

Minuke: Tere. Sõidan linnast A linna B ja kompuutris süttis ootamatult pidurite märketuli. Autoks Volvo V70. Kompuutris süttis tuli ja näitab kolme viga pidurites kolme saksakeelse lausega. Kirjutasin laused üles. Muretsen, et sõidu jätkamine võib ohtlik olla ja sellepärast helistangi.

Hooldusnõunik: Mis aasta auto Teil on?

Minuke: ääääää... Mul ei ole passi näppude vahel.. 2003 äkki oli...

Hooldusnõunik: Mis seal kompuutris siis on?

Minuke: Esimene: Rutscicherung vorübergeh. aus. Teine: ABS/ Rutschsich. wart. erforderl. Kolmas: Bremassistent wart. erforderl.

Hooldusnõunik: Aaaga ma ei saa aru, miks Te meile helistate? Ega me mingi tõlkebüroo ei ole...

***

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas end hingetuks naerda või nutma puhkeda :)

Pasteedi retsept

2011-05-29T16:11:00.004+02:00

Ehk siis lugu sellest, kuidas mittesöödavatest ainetest pasteeti valmistada.

Komponendid:
kanarasv ja -nahk
vesi
loomaliha maks (19%)
seanahk
kompl. lisad (toidutärklis, stabilisaator E451, taimsed valgud, aroomaine, praetud sibul, antioksüdandid; E300, E301, vürts, maitsetugevdaja E621, happesuse regulaator E575, dekstroos)
sool 1,6%
konservant E250
sojavalk

Valmistamine: tõenäoliselt tuleks komponendid hakkida, erilise peenestamisega näiteks hakklihamasina abil ei ole mõtet vaeva näha. Seejärel ained vahustada tugevaks vahuks.

***
Kui ise ei viitsi vaeva nägema hakata, siis võib minna Maximasse ja osta. reedel oli igatahes saadaval Pärnu XXX Maximas hinnaga veidi üle poole euro. Tootjaks on SIA "Ramatas". (Äkki saab isegi tellida: Granita iela 10, Riga, LV-1057. Tasuta infotelefon 80000170.)

:) Head isu pole mõtet soovida. (Jätsime kilest vabastatud toote laiul rebastele.)

Vanusest lapse silmade läbi

2011-05-26T20:56:00.004+02:00

- Emme, kui vend Puuk ükskord kooli läheb, kas ta tuleb siis minu kooli?
- Hmm, ma ei tea... kui ta nutikas on, siis võib-olla tõesti.

Paus.
- Aga siis on meil juba uus direktor...
- Miks uus?
- Härra direktor on niiiii vana, ta sureb selleks ajaks kindlasti ära.

Paus.
- Mis Sa, Notsu, arvad kui vana direktor praegu on?
- Ma täpselt ei tea, aga ta on väga, väga vana... Kaheksakümne-aastane kindlasti, aga võibolla isegi rohkem, sadat vast ikka täis ei ole.

Hoiatus - jälgi kaupluses kuupäeva!

2011-05-24T12:42:00.005+02:00

Ühel maialguse reede õhtul rakendasin meesisendi Helesinise Unistuse rooli. Külmkapp suisa läikis tühjusest. Mul oli kaval idee vältida nädalavahetusel toidupoe külastust. Arve suuruseks saime tol reedeõhtul veidi üle 80 euro. Kärusse toppisime enamasti liha- kui piimakraami, aga lisaks ka konserve ja esmatarbekaupu. Külmik täitus mõnusalt ning plaanisin suuremast poeretkest järgnevalgi nädalal pääseda.

Hädakisa algatas Väike Notsu, kes hoolsalt toiduainete "parim enne" kuupäevasid jälgib. Kui ikka kohupiimakreemi peale on kirjutet kuupäev koos kellaajaga, siis tund hiljem see tema hinnagul enam süüa ei sünni. (Õpetaja olla inimeseõpetuse tunnis õpetanud ja tema on hea õpilane) Nimetan seda radikaalsust lapseea veidruseks ning serveerin Notsu poolt välja praagitud pakenditoidu hoopis taldrikus. :)

Niisiis. "See vorst, mis sa eile tõid, ei kõlba ju enam süüa!". Mismõttes ei kõlba? asoo... "kõlblik kuni" saabki täna läbi...
Õhtul hädaldas laps, et peame ära jooma liitri jogurtit ning seejärel keeldus pakkumast vennale "halvaks läinud" keelt tarrendis. Tegin seepeale kapis inventuuri ning tuvastasin, et päris mitmete ostetud toodete "kõlblik kuni" (mitte "parim enne" ) lõpeb veel enne kui nädalavahetus... Ja mõnedel reede õhtul soetatud toodetel ilutses suisa reedene kuupäev. Kaubad said soetatud ilma igasuguse hoiatuse või allahindluseta.

Täna ennelõunal valisin Prismast söögikraami. Kassas kogunes arveks 29 eurot, mis on täiesti arvestatav summa, sest soetasin peamiselt katse-eksitustooteid meie isutule väikelapsele.

Lihaletis korvi tõstetud keel tarrendis meenutas mulle taas paari nädala tagust ebaõnnetumist Maksimarketis ning kraamisin kõik kaubad lagedale ning lugesin kuupäevad läbi. Vaist ei petnud mind - kuuel valitud tootel üheksast lõppes "kõlblik kuni" kas täna või homme. Laadisin kaubad tagasi ning võtsin samad tooted uuesti, surudes käe seekord kõige tagumisse virna. Voila! Leidsin sealt suisa veel nädala söögisobilikke tooteid! Ja taas ei mingit hoiatavat silti, millega Prisma muidu kenasti eristub.

Alatu lugu igatahes.

Starost ne radost

2011-05-22T23:20:00.002+02:00

Mõlemad põlved valutavad. Daa, sporditrauma eilsest maijooksust.
PS. Lapsel, kes sama pika maa maha kepsles, pole häda midagi.

Maijooksul

2011-05-21T20:49:00.003+02:00

Tööandja kutsus Maijooksule. Reageerisin kohe ja panin end suure ja väikese lapsega kõndijate hulka kirja. Tehnilistele nüanssidele ma registreerimise hetkel muidugi ei mõelnud.
Tegelikult ei meeldi mulle massiüritused üldse. Maijooksust rääkides koguneb üle kümne tuhande osaleja pluss hulk kaasaelajaid teatud kellaajal samasse kohta. Ühiselt läbitakse trass, mis avatud ka muul ajal. Tervisesportlasena saab muidugi teada arengust võrrelduna möödunud hooajaga ja omakeskis kiidelda kohtadega mullu ja praegu, ent ikkagi... kuidagi mõttetu tundub.

Auto jätsin Kadrioru tennisekeskuse lähistele. Jah, avatud oli ka Lauluväljakul tasuline parkla, ent kartsin parkimise sümboolset hinda ja osalejate suurt hulka vaadates selle olevat ülerahvastatud. Paterdasime käru lükates läbi Kadrioru remondisoleva pargi Lauluväljakule emaga kohtuma. Hea, et viimasel hetkel emaga kokkuleppele sain - käruga trassi läbimine olnuks siiski liiast. Nägin käru lükkavaid emasid koos nutvate tittedega ja tänasin viimasel hetkel saabunud aruraasu.

Notsu pidanuks kindlasti jooksma. Tema kui igapäevase treenija jaoks oli keppimine liialt aeglane ning igav. Tibi muudkui kepsles ja halas, et on proua Teoga seitset kilomeetrit jalutama sattunud. Mina tuntud ärevikuna ei talunud aga hästi päikest ning melu ega saanud tema pakutud tempos kaasa minna.

Kuigi virisesin eespool piisavalt, oli kokkuvõttes tore laupäev. Nii paganama lihtne on igapäevaselt leida põhjus, miks ei saa minna kõndima / jooksma / rulluisutama. Kiire, paha tuju, halb ilm, virisev laps. Suurepärane saiavorm püsib juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal võisin noore emana seda lubada, ent käesoleval ei ole selleks enam mingit vabandust. Jäägu siis need üritusedki.

Üheaastane anorektik

2011-05-21T10:06:00.004+02:00

Tartu Lastehaigla on suur roosa maja. Väliselt mitte nii moodne kui Tallinna samanimeline. Vastuvõtuõed läbivad vist kõikjal enne ametisse asumist ebasõbralikkuse koolituse. Allkirjad siia ja siia, neid paragrahve võite kodus lugeda... Püüdsin protesteerida, et allkirjastamisega kinnitan ma, et olen teadlik ja nõustun eelpool kirjutatuga, kuid sellegipoolest jäi allkirjastatav leht arusaamatuks. Lõpuks kirjutasin siis allkirja ette, et "olen teksti läbi lugenud, kuid selle sisu ei ole mulle selgitatud". Sobis.

Üldpediaatria osakonna arstid ja õed on hoolivad. Just niisugused, nagu patsient unistab meedikuid olevat. Gastroenteroloog esitas poisi mineviku kohta nii täpseid küsimusi, et kohati oli mul raskusi neile vastamisega. Meie haiguslugu juhtiv tohter uuris pea pool tundi, kuidas meil kahel viimasel nädalal läinud on. Analüüse määrati terve nimekiri. Lisaks rutiinsetele kliinilisele verele, uriinile ja koprogrammile tehti eelmisest erineval meetodil allergiatestid ning erinevad sooltenäitajad uurimaks, kas veres on viiteid nälgimusele. Poiss ei hakanud veenivere andmisel isegi nutma. Ultraheliga vaadati, et siseelundid on kõik normaalse suurusega. Kohtasime ka arstiteaduse tudengeid - kuidas muidu arstid targaks saavad. :) Sestap ei keelanud ma neil last üle vaadata.

Arst-psühholoog korraldas kohtumise emaga, kel oma enneaegselt sündinud kaksikute poiste toitmisega esineb probleeme ka kaheksa-aastaselt. Vaatasin fotosid nende toitmisest ning ohkasin veidi kergemalt. Ausalt, ma ei kujuta ette, et peaksin oma suurele lapsele toitu kahvliga peenestama.

Kolme haiglas oldud päeva tulemusena on minu poiss tunnistatud füüsiliselt täiesti terveks. Tegelikult on see suurepärane, kuid üheaastasel psühholoogiasse tungida on hoopis raskem kui tabletti pakkuda.
Diagnoosiks on meil imiku- ja väikelapseea söömishäired. Arstide suur visiit arvas, et probleemi algallikas on kunagine kuuajane kõhulahtisus. Haigus ise taandus, kuid jättis negatiivse seose söömisega.

Üllatuslikult hakkas poiss haiglas näitama huvi toitude vastu. Lemmikuks osutusid: selge leemega kalasupp - 42 teelusikatäit peamiselt leent + 10 teelusikatäit magustoiduks pakutud kohupiima.
Selge leemega kanasupp - 25 teelusikatäit leent + 100 ml kisselli. 26 külma sarvekest hakklihaga + järgmisel hommikul veel 10 sarvekest, mis öö palati aknalaual veetnud.
Püreesuppide poole poiss isegi ei vaata, hakkab nutma ja pöörab pea eemale.
Kamapalle õnnestub talle pakkuda - parimal hetkel sõi neid 30 tk. (jah, niimoodi ma toidu suutäisi loengi) Haiglapäevadel lisandus kaalule 80g, mis näitab otseselt pisukest leebumist lusikastreigile. Lastepärase teelusika asemel kasutan toitmisel suurt kahvlit või suurt supilusikat. Ka annan osasid toite sõrmede vahelt või pakun talle endale pihku või kahvli otsa.

Kuna poiss valib toitu väga ja veelkord väga, siis saime arstidelt loa anda talle hetkel kõike, mis sisse läheb. Kalorite tõstmiseks on menüüs vahukoor. Päeva jooksul joob seda ca 100 ml - piima beebide koguses ta ju ei puutu. Uus asi meie kodu menüüs on supid - need valmivad 82% taluvõi kaasabil. Kohukesed, pudru asemel vahukoores leotatud küpsised. "Inimeste toidust" viinerilisandiga omlett praetud sulavõis ja klopitud vahukoorega :) Makaronidest eelistab Selveri makarone hakklihaga. Kisselli puhul läksin ka lihtsama valiku teed - poes müüdav Tere mustikakissell näib täitsa meeldivat.

Uskumatu segu gurmaanist ja sööklatoidu austajast :)

Kui aga keegi peaks otsinguga sellesse blogisse jõudma, siis imikute ja väikelaste söömisprobleemidega tegeletakse adekvaatselt vaid Tartus - tiim koosseisus dr Külli Muug ja dr Heli Grünberg. Lootusetu on abi oodata perearstilt või pediaatrilt. Tallinnas kiputakse söömishäirete põhjuseks diagnoosima vaid lamblioosi - nii läks ka meil.
Üks päev korraga. Täna sõi kutt mu hommikusöögitaldrikust välja kiivid ja eile õhtul lutsutas isukalt melonit.

lusikastreik

2011-05-16T23:28:00.003+02:00

Kolime algaval hommikul mõneks päevaks Tartusse, Lunini-tänava lastehaiglasse.
Mul ütles närv üles - ei saa ju olla normaalne, et üks laps lihtsalt ei söö.
Taldrikut nähes pöörab pea eemale, suu poole tulevat lusikat märgates paneb käed ette. Ja nii nädalast nädalasse juba mitu kuud. Ei ole lemmiktoite, on vaid toidud, mida võib-olla sööb ja toidud, mida kindlasti ei söö.
Üpris kindlasti võib süüa ühe kohukese või ühe viineri, lutsida veidi kurki. Esimesed ei kuulu aga lapsele sobivasse menüüsse ja viimane ei toida. Pudelit ei võta ja tassist joob umbes 30 ml. Puhast vahukoort muide... Päevane kaloraaz on umbes pool vajalikust.

Kaalu on 8900 grammi. Ümar näokuju on tal aga geneetiline iseärasus, mitte kaalu tulemus... Perearst laiutab vaid käsi ning palus teada anda kui oleme kuskilt abi saanud.

Tartus oleme heades kätes ning erinevalt Tallinnast usaldan ma seda tiimi. Meiega tegeleb lisaks asjalikule ja hoolivale pediaatrile ning gastroenteroloogile ka arst-psühholoog. Mulle tundubki, et meie probleem on psühholoogiline. Ehk suudame üheskoos välja selgitada, millega olen toitmisel eksinud.

Öö. Muuseumiöö.

2011-05-15T22:18:00.003+02:00

Ma olen piisavalt vana ja laisk, et hilisõhtul ja öösiti kodus vedeleda. Parimal juhul külastan mõnda sõbrannat ja joon klaasikese veini. Veidi tihemini söön nende valmistatud tükikese kooki koostisega jahu_muna_suhkur_või.

Armastus Geni vastu viis meid tagasi kokku sugulasega, kellega suhted puudusid pea kakskümmend aastat. Tollele sugulasele meeldib meesisendi seltskond ja vastupidi. Tegi sugulane ettepaneku muuseumiöö raames üheskoos Nõmme Tähetorni külastada.

Heh, äge oli. Pooleteise tunnises hilisõhtuses järjekorras seistes jõudsin mõelda, miks Karula veski asemel Nõmme Tähetorni seinal ronida ei võiks? Suured kivid, jõukohased isegi minusugusele, kes kalju küljes end ääretult ebakindlalt tunneb. (Selgus, et on ronitud, konksudki paigaldatud).

Torn väljaspoolt paistab hoopis uhkemana kui sisu tegelikult. Räämas ja remontimata tähetorni hoiavad elusana vaid füüsikaentusiastid. Need teatavasti pole aga suuremad jutumehed. (Ärimehed ka vist mitte kui torni sisse piiluda).
Kui torni tutvustanud tähetarga silmad poleks särades suisa sädemeid pildunud ning ülemisel korrusel vaatlusseadme juures olevad kutid õhinal seda (vist) sajandivanust aparaati ülivõrdes tutvustanud, oleks külastuse ajaraiskamiseks nimetanud. Ootamatu rakursi alt vaade tuledes Tallinnale lisas aga emotsiooni -i -le täpi.

Pealegio hoidsid mehed pisimat ning meie, "tüdrukud" ja Notsu nautisime muuseumiööd.
Valge vein ja sushi maitsesid hea. Oo kevadine muuseumiöö :)

Klassiõed

2011-05-14T10:55:00.003+02:00

Mõned päevad tagasi esitles klassiõde oma esimest raamatut. Võtsin suurema lapse raamatukaupluse-üritusele kaasa. Autos arenes järgmine vestlus:

- A miks me sinna üldse läheme?
- Tädi M, selle raamatu autor on minu klassiõde ja ta kutsus.
- Mis mõttes klassiõde?
- Sama nagu tädi E oli mu klassiõde. Või sina ja sinu koolisõbrannad.
- Kas te istusite M-ga ühes pingis?
- Ei, kooliajal me õppisime lihtsalt samas klassis.
- Aga tädi E-ga te istusite mõnikord koos?
- Mõnikord küll jah.

Paus mitu minutit ja lapse äraolev nägu. Seejärel kaval naeratus ja siis elutark küsimus: "Aga kumb siis suud pidada ei suutnud?"

koer, kuradi koer!

2011-05-12T09:02:00.000+02:00

Kui meie puudlisarnaseks pügatud pärslane Miu üleeile õhtul terassi alt välja voolas, tundus ta vaid imelikult määrdunud. Kassi ülilühike karv sõna otseses mõttes tolmas. Haarasin ta sülle ja pesin meešampooniga puhtaks ning kuivatasin. Karvaiseloomust võiks seda kirjeldada kui veega puhtaks ja lapiga kuivaks.

Et väljagi ei viitsi täna minna, jah? Vaatasin eile hommikul kassi, kes kerratõmbunult vannitoas magas. Ja lõunal. Ja pärastlõunal. Ja õhtupoolikul... Kui ka õhtuks ikka veel ei olnud söönud ega püsti tõunud, helitasin tuttavale loomaarstile.

Üleaedsetega rääkisime laupäeval kahest priskest surnud rotist ning ning nende usinalt hiiri püüdnud kassist, kes rottidega samal päeval surnult leiti. Verised igemed viidanuks justkui rotimürgile... Ja mulle meenus, et meie naabrinna kiitis just uut ülihead roosat mürki, mida ta kompostihunnikusse sokutas...

Niisiis. Operatsioon k-vitamiin. Rääkisin tuttavale arstile oma tolmusest kassist ning tema kahtlustas hoopis kasside kaklust. Hmm. Märkasin tõesti seljal väikest karvutut triipu, mis tipnes punaka hammustusjäljega. Keerasin kassi selili. Avanev vaatepilt ajas iiveldama. Kassi kõht on verisinikal, tõenäoliselt on tegemist muljumisjälgedega. Meie Miu on ühe tükis pääsenud koera lõugade vahelt...
Valuvaigitav süst tegi tal olemise veidi paremaks - tõusis püsti ja sõi mõned krõpsud. Öösel on vist veidi vettki joonud. Hommikul vedeles ta taas vannitoas keras. Pean jälle süstima...

Ausalt. Kurjaks teevad rihmata jalutatavad koerad. Omadesse ma ei usu - naabrite prints haugub rohkem niisama ning nüüdsest kassita üleaedsete malamuudi juurde Miu enam ei lähe. Eelmisel aastal sai kutsikalt sakutada ning nüüd hoiab aia äärestki eemale.

kui ma oleksin...

2011-05-09T10:01:00.003+02:00

Toimetuse fotograafi töö on ilmselt sama planeerimatu kui päevalehes töötava ajakirjaniku oma. Hommikul ühes kohas alustades võid õhtul lõpetada hoopis teistsuguses paigas.
Ent pühapäeviti oli vähemalt eelmisel aastal meie toimetuses vaid üks ja ainumas fotograaf, nimetatud siis valvefotograafiks.

Eilsel emadepäevakontserdil "Estonias" istusin pressifotograafide ala kõrval. Kõige uksepoolsel istmel, nagu väikelapsega sünnis :) Fotograafide siblimine ning aparaatide klõbin segas kontserdile keskendumist, ent kuskil peavad nemadki ju oma tööd tegema.

Küll aga. Kui ma oleksin seesama valvefotograaf, siis emadepäeval tööle minnes on üsna loogiline, et klõpsima tuleb minna "Estoniassegi", kus ette teada uudisväärtuslik "aasta ema" tiitli üleandmine toimumas. Seda kummalisem tundus parketil toimetav tennistes ja rebenenud teksades fotomees. Teksad ja tennised võivad olla moekad, mugavad või universaalsed. Kindlasti ei sobi nad aga pidulikule tseremooniale, presidenti pildistama. Kas just mustas pidulikus ülikonnas, nagu ühe venekeelse toimetuse fotograaf... Ei saa salata, et seda hallipäist härrasmeest oli kaunis vaadata, kuid kas tal ka mugav kükitada ja objektiive vahetada oli... (Mitte et ma pressifotograafide nägusid nimedega kokku panen, ent toimetused on varustanud objektiivid toimetusi eristavate kleepsudega) Mitu fotograafi, sealhulgas ka meie toimetuse oma, liikusid ringi tumedates casual-pintsakutes ning tumedates, silma mitte riivavates pükstes.

Nüüdsest olen ma lastega "meediastaarike". Küll mitte omal vabal valikul. Lootsin et, sadade klõbatud piltide hulgast leiab paremaidki. Aga vanaema süles lösuv poja grimassitas oma tavapärast "nunnukat" ja Notsu uneles samal ajal suuresilmselt... Ja nii me mitme väljaande piltidele jäimegi.
Kontsert meeldis. Või meeldis mulle enamgi kontserdisaalis käik :)

Aastaring täis

2011-05-05T08:02:00.003+02:00

Aasta lippas vägagi kiirelt.
Tänasest ei ole meil enam beebit, on väikelaps. Pojal aasta täis.

Aastane Ruben oskab öelda mõnda sõna (Pall, pai, emme, atähhh) Matkib sõnu, mis veel täpselt välja ei tule nagu "kass", "kell" ja "kallikalli".
Ise ei seisa ega kõnni, kuigi suur õde teda aeg-ajalt keset tuba kätest lahti laseb. Niimoodi seisab poiss mõned sekundid. Küll aga liigub ta ülehelikiirusel nii käpuli kui tugede najal. Purunevad esemed on käeulatusest ära tõstetud ning käed... need on tõesti teleskoopkäed, mis hoopavad täpselt nii laua keskel asetseva puldi kui urgitsevad kapilt alla kilekoti.

Suus on kuus hammast. Nendega ei ole aga midagi targemat teha, sest söömisstreik on totaalne.

Pikkust on parajalt, umbes 77-78 cm, kaalu vähe - umbes 9 kg. (ega kaalu ei saagi lisanduda kui hommikusöök jäetakse vahele, lõunaks võetakse paar ampsu ja õhtul korratakse hommikusööki.)

Lemmiktegelane on suur õde, kelle koolist saabudes algab kodus suur kilkamine. Ja kass, kellega sümpaataia alati vastastikune ei ole.

Lemmikumatest lemmikumad mänguasjad on autod ja pall. Klotse laob üksteise sisse. Poistel on auto hääle imiteerimine vist evolutsiooniga sisse kodeeritud... :) Meesisendi väitel on poiss esteet - töötaval tolmuimejal peab ta ninapidi juures olema.
Äkki ongi, sünnikuupäeva valis ju endale imeilusa - 05.05.2010 :)

Rotikas It-bussilt

2011-05-03T19:26:00.003+02:00

Diagnoosiga "seda emaplaati me küll parandama ei hakka" lõppes meie selge jutuajamine. Edasisest saanuks aru ehk itimehed omavahel ent mina, tobu meediainimene, ei mõiganud sõnagi. Ütleme, et itimehed on ka harva inimesed, kes arvutitest rääkides end lõpptarbijale arusaadavaks teevad. Seega andestame elukutsest sõltuva kretinismi :)

Lubas tüüp aga tagasi helistada andmete asjus, ent kahe päeva jooksul ei ole ta seda teinud.
Teiseks. Ma ei tea endast lugupidavat ettevõtet, kes kliendile helistades laseks kutsuda kahel korral ning seejärel kõne katkestaks. Istusin juhuslikult köögilaua ääres, telefon peos kui see helises. Mõlgutasin paar sekundit mõtet, kellele võiks kuuluda number algusega +37258... kui kutsung katkestati. Teadaolevalt teevad nii teismelised oma vanematele kõneaja kokkuhoiuks. Rotikas, noh.

Uus emaplaat maksab ei rohkem ega vähem kui 470 eurot. Koos käibemaksuga, rõhutas esinduse teenindajanäitsik.
:) vahet pole, selle hinna juures võivad nad ka käibemaksu lisada. Niikuinii ei ole investeering arukas.

Tööandja itimees teadis rääkida, et mu Dell 620-le sobib ka 630 emaplaat, aga see tahab veidi /piip-piip-piip - üks ropp sõna/ Nuuks. Kuulsusetu lõpp tundub olevat arvutil, mis vapralt teeninud mind nii ülikooli kahel viimasel kursusel kui lõputöö ajal kui järgenud tööaastal kui kodus kui...

Põhimõtteliselt ei ole ma veel alla andnud - otsin jätkuvalt itimeest, kes viitsiks parandustöö ette võtta.

lehva, emaplaat!

2011-04-29T14:51:00.004+02:00

Minu iidvana tööarvuti Dell lahkus hommikul igavikku. Eile õhtul sattus poisi klaasist välja voolanud veetilk (justnimelt sõna otseses mõttes tilk) kokku arvuti korpusega ning srrrrrr, särises emaplaat...

Hetkel viibib Dell küll IT-Bussi ravilas, kuid uut emaplaati ma vanale arvutile soetada ei plaani. Kasutatud emaplaadi soetaks küll, kuid selle iseseisvaks otsimiseks napib jälle teadmisi.

Nagu ikka - bääd lakk. Ja tegelikult olingi ma oma tööandjaga juba liialt kaua (andmeidpidi) seotud olnud:) Hapud viinamarjad, noh.

Kummikutes keset äärelinna südant

2011-04-28T09:07:00.003+02:00

Minu kodutänavale laekus poolteist aastat tagasi kanalisatsioon. Koos kanalisatsiooniga uuendati asfalt. Taheti teha ilus tasane tee, läks aga nagu alati. Teekalle on valele poole ning väiksemagi vihma järel pean kodust väljuma kummikutes.
Pöördusin möödunud aasta oktoobris LOV-i. Lahke ametnik leidis, et oh-pole-probleemi-teeme-korda. Lumi tuli maha ja nii jäigi. Kevadel aga uputas mitte enam lomp vaid juba järv. Ja iga mööduv auto pritsib nii maja, aknad kui aia, autost rääkimata läbimärjaks. (Loe: üleni poriseks)

Kevadeks on vahetunud tegelev ametnik, kes edastas probleemi kommunaalametile (ka eelmine, väitis, et tema on mure edastanud). Kommunaalamet väidab, et edastas info Tallinna Veele. Ja lisas, et Water Ser, kes töid teostas, on pankrotis.

Vahet pole, mina kannan ikka majast väljudes kummikuid nagu uusarenduste elanikudki.

Eelmisel sügisel ütles üks tuttav piiga msn-vestluses, et tasub minna õppima õigusteadust. Kasvõi selleks, et linnavalitsus kohtusse kaevata. Tärkaval kevadel on sel mõttel juba hoopis värskem varjund.