Hommik algas eileõhtuse sünnipäeva "jääkide" likvideerimisega. Rabasime Notsuga teineteise võidu torti. Kokku kuus tükki - kolm kummalegi. Sünnipäevajärgne hommik ju:) Ema käsi Notsu kaudu ulatas kolm tulpi, mis algselt olid plaanitud surnuaeda - keegi ei aimanud, et ööseks ema poole jääme.
Surnuaiaring. Küünal siia ja teine sinna, kolmandalegi. Üldrahvalik jalutuskäik oli, autosid parklas kui laulupeol. Armastage, inimesed, elavaid, siis ei pea aastaid süümepiinades kõikvõimalikel tähtpäevadel surnuaeda ummistama.
Naage. Pankrannik enne Türisalu. Minu jaoks üllatuslikus kohas - "valel" pool teed.
Kui tublimatest tublimad alpinistid ronisid ja lapsed alpinisimivöösid vaheldumisi "kiige" kinnitasid ja lahti lasid, kolasin mina, laiskloom, mööda metsa. Istusin vaikselt kraavikaldal ja noppisin juba pleekimakippuvaid sinililli, jalutasin aasal ja otsisin esimesi kullerkuppe, imetlesin ülaseid ja tulikaid. Kraav kullendas varsakapjadest. Imeline kevad. Ühe "jõe ületuse" tegin ka - füüsiline vorm on pehmelt öeldes nõrk.
Tagasiteel korjasime Notsuga nurmenukke. Sättisin neid vaasi ja Notsu arvas,et peaksin tegema kimbukesed ka homseks lasteaeda. Tegime.
Hiline lõuna Osmanis - söögi valmistab ja nõud peseb keegi teine.
Sättisin kodus lobeeliad amplitesse ja ühte uude lillekastigi. Juurisime Notsuga naate välja. Edith tuli hetkeks läbi, paar masinatäit pesu sai kuivama riputatud.
Kell veerand kaksteist astus sisse ootamatu öine külaline. Peep tõi meetrise roosi, kallistas ja ütles, et ma ei ole küll tema ema, kuid olen lihtsalt ema.
Erikuradi armsalt öeldud. Ja hoolimata sellest, et tema enda ema ootas teda hilisel tunnil salatikausiga, leidis ta siiski aega sisse astuda.
Õnn on peidus minus eneses:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar