esmaspäev, 27. veebruar 2012

Süüdimatu Eesti Post

Tellisin USA e-bayst Notsule kevadballikleidi. Nii kaugelt seetõttu, et nägin peale mitmekuist e-baydes sortimist sobivat kooslust - suurus, värv, tegumood ja hind. Eelpubekate ballikleidid, mis poleks õlapaeltega ega pruutneitsi kleidid on haruldased või maksavad tublilt enam kui näiteks murdmaasuusakostüüm. Viimane kriteerium - hind 27 USD jäi täpselt alla nii tolli- kui käibemaksusummadele. Pakiteade saabus nädalaga.

Niisiis. Minu kodulähedane postkontor. Dokumendi kontroll. Üle leti ulatatakse maksikiri - ülitugevast materjalist kileümbrik. Keset ümbriku esikülge laiutab umbes viie sentimeetri pikkune auk. Algab ja lõpeb see ava sõrmejälgedega. Kellegi ahned näpud on ümbrikku uuristanud, kuid kile on veninud ja jõhkrusele vastu pidanud, ent lõpuks siiski katkenud.

Teenindaja kommenteeris, et tema ei tea lõhutud pakendist midagi. Seletasin, et juhul kui toll tundnuks paki sisu vastu huvi, avanuks ta selle korrektselt ning seejärel lisanuks kleepeka märkega "avatud tollis". Lisasin ka, et mulle on saabunud ümbrikke, millel kommentaar stiilis "saabunud rikutult postitöötluskeskusesse või postkontorisse". Teenindaja krimpsustas nina ja leidis, et tema ei ole minu kirjeldatud situatsioone varem kohanud. Võttis seepeale ümbriku ja kadus taharuumi. Mõne minuti möödudes naases ta sealt võidukal naeratusel. Minu ümbrikul ilutses tavaline läbipaistev pakketeip - juhataja kleepinud augu kinni. Nüüd on ümbrik jälle suletud.

Ma pole küll suu peale kukkunud, aga võttis karbi kinni küll. Kaalusin, kas saata ümbrik koos koos kommentaaridega Eesti Posti peakontorisse või mitte. Aga ikka ja jälle: ei viitsi. Ega mingit mõistlikku selgitust ikka ei tule.


Edit 05.03
Siia jättis kommentaari ka Eesti Posti Põhja piirkonna jaevõrgu juht. Kustutasin tema soovil kommentaari ühes jäetud kontaktandmetega. Tema sõnul pidanuks me paki sealsamas avama ning koostama akti paki sisu seisukorra kohta. Saatsin rikutud ümbriku ülevaatamiseks. Hea, kui asjad paremaks muutuvad.

kolmapäev, 15. veebruar 2012

Kassi maniküür

Käisime külas kahe kassiga perel. Silma jäid nende katkumata diivanid. Ometi möllasid kaks murdeealist kassi nagu pöörased. Selgus, et neile loomakestele tehakse regulaarselt maniküüri. (Või oleks õigem öelda pediküüri?) Ja pererahvas näitas ühe kassi peal küünelõikust. Kulus mõni minut, kuuldus üks väiksem mäuks ja nüride küüntega kass lahkus rahulikult sülest.

Hommikul otsisin Bettist jäänud küünetangid välja. Bernhardiini ja kassi küüsi on muidugi raske võrrelda. Püüdsin Miu kinni ja võtsin sülle. Nrrrrrrrrrrrr, mis mõnus, süga veel:) Nurrumist kauaks ei jagunud. Tagumised 2x4 käisid kiirelt ja kassi üllatunud pilgu saatel. Krõpsasin igaks juhuks pigem vähem kui rohkem, sest veresooned ja närvid ja mis kõik muu. Esikäppadeni jõudes oli kass hämmeldusest üle saanud, ning vahtis mulle põlevate kollaste silmadega otsa. Nähes, et ma ei tagane, lasi hambad käiku. Esmalt õrnalt, seejärel tugevamalt. Kammimine on mind vilunuks teinud, ning mul õnnestus tigedale kõutsile tema enda saba hammaste vahele toppida. Küünte osas edusammud küll puudusid.

Kass "vahva" hääle avastas köögiaknal lindude söömist passinud Kutt. Otse loomulikult oli vaja tal pugeda minu seljataha uurima, mis täpselt kassiga ikka toimub. Ja noh... üks väike pai kulub kassile ikka ära. Kutt küll hajutas kassi tähelepanu, aga paraku ka minu oma. Surusin kassi pea küünarnuki alla ja krõpsutasin paar küünt lühemaks. Täispika karvaga pärslasel on aga ka küüned ülipikkade karvade vahele peitnud ning iga otsingut saatis kassi kräu. Niisiis pool tunnikest ja kolm käppa. Ja tegevus ei meenutanud kuidagi eelmise õhtu vaatepilti rahulikult süles lösuvast kassist. Hinge tõmmanult võtsin ette ka teise esikäpa. Surusin kassi pea senitundmatusse maadlusvõttesse ning üritasin samaaegselt üht küünt hoides juba järgmise asukohta kobada ning võimalikult vähe lühendades võimalikult kiire olla. Mõne minutiga lõppes protseduur ning kass põgenes kurve sirgeks võttes voodi alla. (libedal parketil on põgenedes maad kaapiv kass üsna naljakas vaatepilt, ent sel hetkel oli asi naljast väga kaugel). Kutt üritas talle küll järele pugeda, aga kaotas peatselt huvi. Toppisin Betti küünetangid hoiukarpi tagasi. Ilmselt lepime edaspidigi kraabitud mööbliga.

esmaspäev, 13. veebruar 2012

müügilt puuduv juust

Notsu kooliõpik tutvustas juustusorte: brie, camembert ja roquefort. Mõnusas poeloos arenes dialoog kus tegelasteks lapsest ostja ja poemüüja
-Ema ütles, et kui ma juustu nime ära unustan, mõtleksin muusikale, mida kõige rohkem armastan.
- Ja missugust muusikat sa armastad?
- Rokki!
- Siis palus ema ju roquefort´juustu osta!

Järgmises jutukeses sõid lapsed hommikuti vahva nimega juustu "la vache qui rit". Piltki äge - juustukarbil naeratab laialt kõrvarõngastega lehm.
Notsu arvas, et võiksin järgmisel poeskäigul pakikese tuua. Oh häda ja viletsust... Nädala jooksul olen kapanud erinevates suurtes hüper-supermarketites. Mida aga pole on naerva lehma juust.
Stockmann, Ülemiste Rimi, Mustika Prisma, Järve ja Kadaka Selverid... Juustuletid neis poodides on pikad ja silme eest kirjuks kiskuvad. Aga SEDA juustu ei ole.
Ja kuskile välismaale pole ka plaanis sõita. Ja Notsul on SEE juust eluunistuseks muutunud. Masendav.

pühapäev, 12. veebruar 2012

hhhaige

Lõplikult alistus keha vaimule reede õhtul. Kerged külmavärinad asendusid päris-külmavärinatega. Aevastamine muutus üha sagedasemaks. Värisesin diivanil teki all paksus pidžaamas, millele lisaks hommikumantli peale tõmbasin. Lürpisin teed sidruni ja meega ning üritasin vaadata "Mis juhtus Andres Lapeteusega". Ei õnnestunud. Veidi enne keskööd helistas meesisend ning nõutas mind Pelguranda. Oli jah kokku lepitud, aga lootsin, et äkki võtab ta ikkagi takso. Tõmbasin pidžaamale suusapüksid peale ja ohkasin.
Laupäeva hommikul ei suutnud ma mõista, miks äratuskell heliseb... Noooojah - Notsu seltsielu... Meesisend pakkus end varmalt Notsut viima ja ma suikusin tagasi seiklusrikkasse poolunne. Palavikusegased uned on värvikad - teadvuse saabudes jäävad nii aeg kui ka koht arusaamatuks. Kell üks avastasin, et olen üksi. Et kogu majas valitseb haudvaikus ning mitte kedagi ei ole kodus. Oo õnne... Hävitasin meesisendi jäetud hommikusöögi, leidsin jõudu kapitaalseks koristuseks ja pugesin teki alla tagasi. Kolmkümmend seitse ja kuus, näitas kraadiklaas. Lugesin, magasin lugesin ja magasin taas, kuniks kamp koju naases. Õhtul vaatasin "Kahe kodu ballaadi" ja peale filmi... (üllatus-üllatus) uinusin taas. Ärkasin täna hommikul kümne paiku - kadunud on palavik ja albollah. Nohu on, turtsun ka. Üleväsimus?

neljapäev, 9. veebruar 2012

Mina kui õpetaja

Ma olen nädalaga juhtme kokku jooksutanud. Koolitan lisaks enda tiimile välja veel üht tiimi. Räägin ruumis, mis mahutaks umbes kaks korda rohkem inimesi kui seal istuvad. Mul on pisut enam "õpilasi" kui mammutkoolide algklassis lubatud. Mu "õpilaste" vanus varieerub möödunudaastasest gümnaasiumilõpetajast kuni neljandal loendusel osaleva kaheksandat kümmet käiva vanahärrani. Erialalt on nii kunstnikke kui insenere, sinna vahele mahub veel mustmiljon ametit. Haridustase varieerub sama kirjult kui erialadki.
Igatahes pole mul enam häält - täna hommikul turgutasin end kuuma tee ja sidruniga kodust lahkumiseni ning vaevlesin keskpäevani kurguvalus. (Sealt edasi hullus kurguvalus). Aga keegi ei ole mind õpetanud häält ka säästlikult kasutama.

Õpetan oma tegelastele arvutiprogrammi. Küsimus ja valikvastus, järgmisel leheküljel kordub sama. Enne küsimuste juurde siirdumist rutiinsed kontaktandmed. Kokku vast kümmekond erinevat ja iga kliendiga korduvat operatsiooni. Lahendame programmis erinevaid situatsioonülesandeid, arutame klassiruumis võimalikke olukordi. Tuttavad kandideerinud räägivad esialgsest tihedast konkursisõelast. ootamatut on minust saanud aga... arvuti algõpetuse õpetaja. Ja seda juba neljandat päeva...

Niisiis. Ankeedis on hiirest mugavam liikuda nooltega. Ühelt realt teisele hüppamiseks kasuta tabulaatorit ja valikvastuste kuvamiseks enterit. Järgmisele lehele viib effüheksa, tagasi effkaheksa. Sulge arvuti kontrol-alt-deleidiga ja ära ürita neid nuppe korraga vajutada.

Ei mingit tuumateadust...minu arvates kuniks arglik Hääl Saalist uuris, misasi on tabulaator. Ahah - joonistame pabertahvlile selle klahvi pildi. Jätkame.
Õhtuks selgus, et tubli veerand "õpilastest" ei suutnud hoomata klahvide "nooled", "enter" ja "insööt" ne asupaika. Apppppiiiii. Mu hea paariline korraldas soovijatele tunnise järelaitamistunni. Joonistasime koos klahvid pabertahvlile, näitasime individuaalselt üle ja lahendasime pisikeses grupis ülesandeid pühendades tähelepanu igale osalejale. Toimus konspekteerimine. Sarnane järelaitamistund kordus järgmiselgi õhtul...

Ometi kõlab ka neljandal koolituspäeval mitmeid kordi üle klassiruumi küsimus stiilis vabandage palun, kuskohas see šift nüüd asuski...
Avastasin endas raudsed närvid. Lisaks ka oskuste ja rutiinse korra seose. Nimelt kodanikud, kes ei suuda pidada isiklikus arvutis järge teotempos projektoriekraanile kuvatavaga, ei pea lugu ka elementaarsest distsipliinist. Hilinevad nii hommikul kui ka lõunalt ja kohvipausilt naastes ning leiavad erinevaid vabandusi alates pikast tualetijärjekorrast kuni segaduseni /täiskasvanud/ laste koduvõtmetega. Needsamad inimesed lahkuvad süüdimatult koridori "tähtsaid" kõnesid pidama ning istuvad seal telefon kõrva vastu surutult enam kui kümmekond minutit. Tõepoolest, ma ei suuda aru saada, kus kohas see tööpuudus ometi elab? Tõehetk kontrolltesti näol saabub homme.

kolmapäev, 8. veebruar 2012

pühapäev, 5. veebruar 2012

Kaks, kolm ja kohusetunne

Esmalt saabus poolikuks jäänud sisuga sõnum - emme, ma sain pran2. Tund hiljem laekus sõnumisaatja ise. Tuli üsna lohiseval sammul ja nina maas. Sõnumi sisu oli õige - esmalt küsitud teda vastama päheõpitud teksti. Just teksti, mitte luuletust. Põrsake alustanud kenasti, seejärel takerdunud kahe sarnase hääldusega ent sisult erineva sõnaga. Õpetaja andnud lisaaega kordamiseks, aga tekst läinud samal kohal sassi ning õpetaja pannud hindeks mitterahuldava. Juba tunni alguses avastas Notsu, et harjutuse vihik ununes koju kirjutuslauale ning lisaks kirjutati talle päevikusse märkus ka. Draama olnud tõeline - Notsu olla nutnud terve tunni.
Päev varem saabus koju matemaatika kontrolltöö hindega "kolm". Ma ei saa nõustuda, et korrutamine ja jagamine saja piires oleks midagi ületamatult arusaamatut. Ja kui plika järjekindlalt väidab, et ta "ei saa korrutustabelist aru", siis on ju tegemist puhtakujulise laiskusega.

Märkuse ja "kahe" vestlust me ei pidanud. Koolist koju veninud tegelane nägi piisavalt hale välja.
Küll aga võttis ta koti, vahetas vabatahtlikult koolivormi koduriiete vastu ja tõmbas oma toa ukse kinni. Kolm ja pool tundi kostis sealt pobinat nii prantsuse ja vene keeles, kuuldus valjuhäälset lugemist ka muudes ainetes. (Käisin ausõna vahepeal ukse taga hiilimas, kas tõesti ei mängi arvutist hoopis "Kättemaksukontor")
Alles õhtu hakul tuli ta toast välja ja ütles, et nüüd on kõik korralikult õpitud ning lisas tasakesi, et ta võib õhtul lasteaiakaaslase sünnipäevale ka minemata jätta.

Samal ajal lahvatas meedias iga-aastane leek teemal, et Notsu koolis piinatakse lapsi. Et külmapühi ei peeta ja spordivõistlusi vaatama ei lubata. Kollaseim lehtedest viitas õpilasele, kellel olla koolis külm. Kommentaarides pilluti direktori pihta muidugi krõbedaid kommentaare.

Unustati aga lisamata, et selles koolis on kord majas. Et neljast halvem hinne kuulub algklassides parandamisele (loe: iga kehvemini omandatud materjal läheb uuesti läbitöötamisele).
Notsu ütleb, et tundides valitseb haudvaikus ja sõna on õpetajal. Ja koduseid töid tegemata ei jäta naljalt keegi.
Mina aga imestasin, kuidas paar kehva hinnet suudavad minu lapses kasvatada vastutust ja muuta suhtumist.

Reedel saabus eelviimasel vahetunnil uus sõnum - matemaatika "kolm" paranes viieks pisikese miinusega ning võõrkeele "kaks" neljaks.