Mustamäele on tekkinud üks vinge laste mänguväljak - Männi park. Sellel kevadel märkasin, et misiganes küljest sellele ilusate ilmadega läheneda, on parki piirav tänav autosid täis pargitud. Ja käib hirmus sebimine.
Tean selle platsi faktilisest olemasolust juba umbkaudselt aasta, kui Notsu ja temast paar aastat vanem "lapsehoidja" Olavi seal eelmisel suvel nädalajagu mängimas käisid. Aga lastele meeldib ju kõikjal, pealegi hoidsin hinge kinni, kuuldes neljaaastase tüdruku ja seitsmeaastase poisi seiklustest omapäi Mustamäe trollide ja bussidega. Aga see polegi täna teemaks.
Lapsena mäletan tulekuid Ehitajate teelt sugulaste juurest läbi selle pimeda männituka trollipeatuse juurde. Tänaseks teispoolsusse lahkunud pererahvas manitses meid olema tähelepanelikud, eriti kiruti parki sügispimeduses. Valgustavaid laternaid polnudvõi olid need aastaringselt lõhutud. Ja üks naisterahvas olevat pättide käe läbi selles metsatukas oma elu kaotanud.
Täna on kõik teisiti. Endine kõle mets on asendunud vahva hiigelsuure mänguväljakuga, kus tegevust jagub tõepoolest igale eale. Sellal, kui Notsu koperdas oma esimesi samme uiskudel, tuhisesid mööda juba oskajad suuremad. Näha oli ka rattureid, kellele parki on tehtud äge liiklusmärkide ja joontega tähistatud tänavavõrgustik. Ja turnimisväljak pakkus huvi nii viie-kuueaastastele kui ka oluliselt vanematele. Kõrval olevatel kiigepuudel tegid üksteisest pilti nii viie-kuueteistaastased noormehed. Ja näha oli ka just kõndima õppinud lapsi koos vanaemadega. Kuskile taamale jäi hiigelsuur liivakast ja liurajad, kõigeni täna ei jõudnudki. Erinevalt Nõmme mänguväljakutest ei märganud ma klaasikilde ega suitsukonisid. On´s Mustamäe rahvas oluliselt puhtam või koristatakse selles pargis tihemini või ei kipugi punaninad pargipingile paari õlut lahendama - igatahes oli mõnus.
Siiski., Turnimisväljaku uljad noormehed osutusid üks viie- ja teine kuueaastaseks. Mõlemal moblad kaelas ja võtmed pükste küljes. Iseseisvad ja suhtlemisaltid küll, aga minu mõistes natuke pisikesed ja kaitsetud. Mis saab, kui mõnel suuremal tuleks mõte nende telefonid endale võtta... Samas õpetasid nad Notsule lahkelt ühte raskemat "trikki":)
Aitäh linnaisadele, kui nüüd rattatee Nõmme mäest alla ka korda saab, siis jätan õhu saastamata ja tuleme rattaga. Vahelduseks on hea mitte viriseda ja tunda, et see linn või linnaosa armastab minu last ja hoolib tema vabast ajast.
neljapäev, 31. mai 2007
kolmapäev, 30. mai 2007
nädala selgroog on murtud
Et käia tuleb inimese tegude, mitte sõnade järgi, on iidne tõde. Miks ma selle küll ära unustada suudan...
Peale musta triibu päeva tuleb ehk kunagi jälle valge triibu päev, sest elu on sebra.
Elbrusele mineku varustus täienes kahe raamatu võrra (loodetavasti ei ole need väga paksud) - Ken Wilber "Kõiksuse lühilugu" ja Karl Jungi "Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse"
Yeah, ma kujutan elavalt ette end mäkke rühkimas, poolkoomas, aga raamatud kaasas. Sest telk-magamiskott-pott-talveriided niikuinii...
Peale musta triibu päeva tuleb ehk kunagi jälle valge triibu päev, sest elu on sebra.
Elbrusele mineku varustus täienes kahe raamatu võrra (loodetavasti ei ole need väga paksud) - Ken Wilber "Kõiksuse lühilugu" ja Karl Jungi "Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse"
Yeah, ma kujutan elavalt ette end mäkke rühkimas, poolkoomas, aga raamatud kaasas. Sest telk-magamiskott-pott-talveriided niikuinii...
pühapäev, 27. mai 2007
Sume on öö - pühabane vaikelu
Kobisime Notsuga kella üheksa paiku voodisse ja peale kohustuslikku "Lottet" loen vaikuses "Arbati lapsi". Notsu vodis ja toas - täna läksid toad vahetusse:P Kui ma ei taha jalad üle voodiääre magada, siis pean a) Notsu tema voodisse tõstma b) veetma öö oma voodis koos Notsuga.
Neljateistkümneselt tundus Rõbakovi tänaseks juba klassikaks saanud teos hoopis teistsugune. Kaheksateist aastat hiljem näen asju erineva nurga alt. Pronksiöö kangelaste vanavanavanaemade ja -isade maailm. Empaatia.
Ja hea, et on olemas raamatuantikvariaat. Ja Moskvasse, sinna Venemaa südamesse, Arbatile, kisub mind alati suur-suur igatsus.
Nädalavahetus oli pingeline. Kokkuvõtlikult:
Reede - Edithi sünna (see ei ole võimalik, et mina olen x ja tema x-1, põrgut) Ilmselt jääme oma mälestustes keskkooli lõpuklassi, igavesti noorteks, avastama maailma elevandiluukarva mosse ja beezika Taurusega. Ja rõõm oli näha esmaskordselt koos kahte komplekti sugulasi.
Laupäev Notsuga Viljandis. Mõnuga poodeldud ja niisama kolatud, üks korralik lõuna ja Karulasse. Sigalaisk olen, isegi vööd ei pannud peale. Aga pöördvõrdeliselt asjaliku tegevusega, suudan ma tarbida alkohoolseid jooke. Mixed maos andis tunda veel tänagi, suurimaks saavutuseks jäi Kiiu Torn (Palju õnne, olete saavutanud alkoholismi miski tasandi!) Ja esimene öö uute elukaaslastegagi koos veedetud.
Täna kõrvetasin endale rattasärgi selga, ohei, rattasõiduga ei ole loomulikult miskit pistmist. Lihtsalt see oranzitriibuline on lahe särk ja eelpoolnimetet Arbati Lapsed piisavalt põnev ja päike oli erakordselt ere ja päevitusriided olid kaugel. Autos siis. Ja ujuma ma ka ei läinud, vesi on minu jaoks külm võrreldes kõikide nende lõunameredega. Tagasiteel põikasime Türi tehisjärve äärde, aga Võhmasse ma siiski ei koli. Otsin ilusama paiga:)
Neljateistkümneselt tundus Rõbakovi tänaseks juba klassikaks saanud teos hoopis teistsugune. Kaheksateist aastat hiljem näen asju erineva nurga alt. Pronksiöö kangelaste vanavanavanaemade ja -isade maailm. Empaatia.
Ja hea, et on olemas raamatuantikvariaat. Ja Moskvasse, sinna Venemaa südamesse, Arbatile, kisub mind alati suur-suur igatsus.
Nädalavahetus oli pingeline. Kokkuvõtlikult:
Reede - Edithi sünna (see ei ole võimalik, et mina olen x ja tema x-1, põrgut) Ilmselt jääme oma mälestustes keskkooli lõpuklassi, igavesti noorteks, avastama maailma elevandiluukarva mosse ja beezika Taurusega. Ja rõõm oli näha esmaskordselt koos kahte komplekti sugulasi.
Laupäev Notsuga Viljandis. Mõnuga poodeldud ja niisama kolatud, üks korralik lõuna ja Karulasse. Sigalaisk olen, isegi vööd ei pannud peale. Aga pöördvõrdeliselt asjaliku tegevusega, suudan ma tarbida alkohoolseid jooke. Mixed maos andis tunda veel tänagi, suurimaks saavutuseks jäi Kiiu Torn (Palju õnne, olete saavutanud alkoholismi miski tasandi!) Ja esimene öö uute elukaaslastegagi koos veedetud.
Täna kõrvetasin endale rattasärgi selga, ohei, rattasõiduga ei ole loomulikult miskit pistmist. Lihtsalt see oranzitriibuline on lahe särk ja eelpoolnimetet Arbati Lapsed piisavalt põnev ja päike oli erakordselt ere ja päevitusriided olid kaugel. Autos siis. Ja ujuma ma ka ei läinud, vesi on minu jaoks külm võrreldes kõikide nende lõunameredega. Tagasiteel põikasime Türi tehisjärve äärde, aga Võhmasse ma siiski ei koli. Otsin ilusama paiga:)
neljapäev, 24. mai 2007
kõlab meeleheitel koduperenaise halana
Ma ei mõista enam oma elus toimuvat. Maailm laseb uperpalle. Seitsmel õhtul nädalas vajun voodisse rampväsinuna, kusjuures tegemata igapäevatoimetused jäävad tavaliselt homse päeva varna.
Kes peseks ära kraanikausitäie nõusid, kusjuures nende tekitajaid on vaid kaks. Ja kodus me enamaltjaolt süüa ei tee? Kuidas kahe inimese määrdunud pesu hunnik kasvab paari päevaga üle pea? (loe terve masinatäis) Ja triikraud töötas viimati vist kuid tagasi... Kes jätab maja igasse nurka riideid nagu uss kesta? (aegajalt leian sokke-pluuse isegi köögist!!!!) Mänguasju on niigi terve elamine täis ja miskipärast ei teki siia midagi suurt, vaid ikka vidinaid üllatusmunade seest või kaisuloomi või puslesid või...
Nende igapäevatoimetuste taustal ei jää mul enam aega muuks - tegemata koolitööde hulk kasvab hoogsalt. Suvelilled ootavad istutamist juba terve nädala. Seina värvimine jäi pooleli kolme nädala eest.
Juba ammu ei räägi ma remondi jätkamisest oma pensionisambas ega aknaplekkide, köögimööbli ega garderoobikapi tellimisest (joonised ja rahagi on olemas!!!). Samuti olen kaotanud lootuse, et keegi ajab laiali mullahunniku ja külvab muru.
Ja klantsajakirjades laiutavad naerul näoga (mitme lapsega) üksikemad, kes erinevalt minust kõikide asjadega hakkama saavad. Nende lapsedki on samamoodi naerusuised ja tegelevad tuhande hobiga ja pereauto on neil puhas ja kodus on just saanud remont valmis. Lisaks on nad edukad karjääris ja kui neil ei ole mitte juba magistritöö käsil, siis tegelevad nad õhtuti oma hobidega. Ja iga nädalavahetuse, vaba loomulikult, veedavad peredega...
MAAASEEENDAAV:(
Kes peseks ära kraanikausitäie nõusid, kusjuures nende tekitajaid on vaid kaks. Ja kodus me enamaltjaolt süüa ei tee? Kuidas kahe inimese määrdunud pesu hunnik kasvab paari päevaga üle pea? (loe terve masinatäis) Ja triikraud töötas viimati vist kuid tagasi... Kes jätab maja igasse nurka riideid nagu uss kesta? (aegajalt leian sokke-pluuse isegi köögist!!!!) Mänguasju on niigi terve elamine täis ja miskipärast ei teki siia midagi suurt, vaid ikka vidinaid üllatusmunade seest või kaisuloomi või puslesid või...
Nende igapäevatoimetuste taustal ei jää mul enam aega muuks - tegemata koolitööde hulk kasvab hoogsalt. Suvelilled ootavad istutamist juba terve nädala. Seina värvimine jäi pooleli kolme nädala eest.
Juba ammu ei räägi ma remondi jätkamisest oma pensionisambas ega aknaplekkide, köögimööbli ega garderoobikapi tellimisest (joonised ja rahagi on olemas!!!). Samuti olen kaotanud lootuse, et keegi ajab laiali mullahunniku ja külvab muru.
Ja klantsajakirjades laiutavad naerul näoga (mitme lapsega) üksikemad, kes erinevalt minust kõikide asjadega hakkama saavad. Nende lapsedki on samamoodi naerusuised ja tegelevad tuhande hobiga ja pereauto on neil puhas ja kodus on just saanud remont valmis. Lisaks on nad edukad karjääris ja kui neil ei ole mitte juba magistritöö käsil, siis tegelevad nad õhtuti oma hobidega. Ja iga nädalavahetuse, vaba loomulikult, veedavad peredega...
MAAASEEENDAAV:(
kolmapäev, 23. mai 2007
rulluiskudel sakust rapla maakonda
Saku-Kasemetsa-Kiisa-Roobuka-Vilivere (kui rongipeatuste järgi lugeda) , rattatee-rulluisurada on ülivõrdes hea, rääkides liikumise mõnust. Lauged laskumised ja tõusud, sile asfalt, piisav laius, selge poolitusjoon ning suurepärane pikkus on põhjused, miks ma alates esmaspäevast just seal sõitmas käin. Autode heitgaasidki on mõned meetrid kaugemal kui Tallinna radadel. Hämmastav, et niivõrd suurepärasel rajal on vähe kasutajaid (tegelikult on see suur pluss) - täna oli sõitjaid siiski pisut enam kui esmaspäeval.
Avaldan austust Saku vallale, kes sellise eeskujuliku liikumisraja loonud on. Samas aga meenub, et sealkandis on maanteed üsna kitsad ja rongilt suvilatesse minejate hordid ummistasid varasematel aastatel liiklusohtlikult sõiduteed. Eks näis, mis puhkustehooaaja alguses saab.
Nüüd aga kitsaskohtadest.
Algatuseks on rada puhastamata ja klibune. Eelkõige rulluisutajate ohutust silmas pidades võiks vähemalt kivipuru vähem olla. Tänaseks oli suurema tuule tõttu maha sadanud ka puuoksakesi, õnneks on tee vähe kasutatav ja raagudest annab kenasti mööda laveerida.
Teiseks ei mõista ma, miks on oluline tekitada ratta- ja sõidutee ristumiskohtadele ohutussaared ja need ilmtingimata kiviparketiga katta ja piiritleda suhteliselt kõrgete, igatahes ebameeldivate äärekividega - enamus ristmikest on suurepärase nähtavusega ning vähemalt minu arvates puudub seal vajadus kiirust vähendada. Autole teed andmist need "saarekesed" ei hõlbusta kuidagi.
Kiisa sild - kogu raja kitsaskoht nii otseses kui ka kaudses mõttes. Loodetavasti tulevikus luuakse ka sinna eraldi rattatee. Seni tuleb seda lõiku läbida hõreda liiklusega sõiduteel. Vastasel juhul kaotaksid laagrid nendesse liivahunnikutesse oma töövõime.
Ja peale Kiisat hakkab jällegi jama - ristumised rohkete hooviteedega on miskipärast eriti kõrgete äärekividega ehitatud. Ja ei olnud mina ainuke, kes seal koperdas.
Üldjoontes saab rada hinnangu - Eesti parim. Ja mina käin nüdsest seal! Lihtsalt ei jaksa enam Rocca "ekstreemspordirajal", mis osaliselt kiviparketi tõttu kitsas, osaliselt lihtsalt kehvas seisus, võidelda. Ja Saku-Tohesoo rada võimaldab lihtsalt nautida - kiiret sõitu ja suurepäraseid uiske.
Avaldan austust Saku vallale, kes sellise eeskujuliku liikumisraja loonud on. Samas aga meenub, et sealkandis on maanteed üsna kitsad ja rongilt suvilatesse minejate hordid ummistasid varasematel aastatel liiklusohtlikult sõiduteed. Eks näis, mis puhkustehooaaja alguses saab.
Nüüd aga kitsaskohtadest.
Algatuseks on rada puhastamata ja klibune. Eelkõige rulluisutajate ohutust silmas pidades võiks vähemalt kivipuru vähem olla. Tänaseks oli suurema tuule tõttu maha sadanud ka puuoksakesi, õnneks on tee vähe kasutatav ja raagudest annab kenasti mööda laveerida.
Teiseks ei mõista ma, miks on oluline tekitada ratta- ja sõidutee ristumiskohtadele ohutussaared ja need ilmtingimata kiviparketiga katta ja piiritleda suhteliselt kõrgete, igatahes ebameeldivate äärekividega - enamus ristmikest on suurepärase nähtavusega ning vähemalt minu arvates puudub seal vajadus kiirust vähendada. Autole teed andmist need "saarekesed" ei hõlbusta kuidagi.
Kiisa sild - kogu raja kitsaskoht nii otseses kui ka kaudses mõttes. Loodetavasti tulevikus luuakse ka sinna eraldi rattatee. Seni tuleb seda lõiku läbida hõreda liiklusega sõiduteel. Vastasel juhul kaotaksid laagrid nendesse liivahunnikutesse oma töövõime.
Ja peale Kiisat hakkab jällegi jama - ristumised rohkete hooviteedega on miskipärast eriti kõrgete äärekividega ehitatud. Ja ei olnud mina ainuke, kes seal koperdas.
Üldjoontes saab rada hinnangu - Eesti parim. Ja mina käin nüdsest seal! Lihtsalt ei jaksa enam Rocca "ekstreemspordirajal", mis osaliselt kiviparketi tõttu kitsas, osaliselt lihtsalt kehvas seisus, võidelda. Ja Saku-Tohesoo rada võimaldab lihtsalt nautida - kiiret sõitu ja suurepäraseid uiske.
teisipäev, 22. mai 2007
kinokultuurist või õigemini selle puudumisest
Seansi algusajaks on märgitud kell 20. Viis enne kaheksat on saalis täidetud mõned üksikud kohad, ütleme, et saal on peaaegu tühi.
Algab inimeste vool. Kell kümme ja mõned minutid peale hakatakse näitama "reklaami" ja rahvast muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Ei, ma ei pea saabuvate filmide klippdesse sugugi süvenema ja tulek "reklaami alguseks" on ka minul enesel tavaks, kuid veerand üheksa pimeneb saal ja alustatakse filmi näitamist. Mõned kodanikud on otsustanud saabuda enam kui veerandtunnise viivitusega. Et osad hilinejatest otsustavad veel oma kohtadele trügima hakata, teeb see hinge täis.
Krt, saabugem õigeks ajaks või nähes, et ollakse lootusetult hilinenud, jätke tulemata. Ja kui kohe kumbki ei sobi, siis oleks viisakas potsatada esimestele vabadele kohtadele, mitte hakata pimedas saalis arutama, kas meie koht x on siin ja miks ta "juba" hõivatud on.
Aga film oli tore. Hea kolleeg loovutas kutse "Kariibi mere piraatide" kolmanda jao eellinastusele pool tundi peale tööpäeva lõppu ning oli jälle "põhjus" koduste asjade edasilükkamiseks.
Homsest juba CC plazas vabavaatamisel, hea nautida koos suurepäraste smootiedega:)
Algab inimeste vool. Kell kümme ja mõned minutid peale hakatakse näitama "reklaami" ja rahvast muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Ei, ma ei pea saabuvate filmide klippdesse sugugi süvenema ja tulek "reklaami alguseks" on ka minul enesel tavaks, kuid veerand üheksa pimeneb saal ja alustatakse filmi näitamist. Mõned kodanikud on otsustanud saabuda enam kui veerandtunnise viivitusega. Et osad hilinejatest otsustavad veel oma kohtadele trügima hakata, teeb see hinge täis.
Krt, saabugem õigeks ajaks või nähes, et ollakse lootusetult hilinenud, jätke tulemata. Ja kui kohe kumbki ei sobi, siis oleks viisakas potsatada esimestele vabadele kohtadele, mitte hakata pimedas saalis arutama, kas meie koht x on siin ja miks ta "juba" hõivatud on.
Aga film oli tore. Hea kolleeg loovutas kutse "Kariibi mere piraatide" kolmanda jao eellinastusele pool tundi peale tööpäeva lõppu ning oli jälle "põhjus" koduste asjade edasilükkamiseks.
Homsest juba CC plazas vabavaatamisel, hea nautida koos suurepäraste smootiedega:)
pühapäev, 20. mai 2007
eluteatri näitleja
Eluteatri kiipsmailing on täiuslikult omandatud, ma mängin oma rolli hästi. Ometi tahaks ma öelda, et tegelikult...
...ei ole ma ajudeta bitch roosas.
...ei ole ma müügiinimene, olen sellegi oskuse üheksa aasta jooksul omandanud.
...ei ole Notsule hea ema.
...uskusin end kolmekümneselt teavat, mida tahan ülikoolis õppida. Paraku eksisin ka seekord.
...vaimsed väärtused on mulle materiaalsetest olulisemad.
...ei ole ma seltskonnainimene
...ei ole ma ülbe ega arva enesest liiga palju. Olen hoopis kergesti haavatav ja otsin vigu enesest.
Üha enam tunnen, et tahaksin põgeneda sellest suurest linnast kuskile kaugele maakolkasse peitu. Sinna, kuhu suurlinna tuled ei paista.
Päriselt olen arg hiireke, kes vajaks stabiilsust, turvalist ja vaikset elu pere keskel mõnes väikealevis. Elu on õpetanud, et armastus on teadmine hoolimisest ega tähenda päevast päeva, kestvat füüsilist külg külje kõrval nühkimist.
Kolmandiku elust olen rühmanud, uskudes, et materiaalne heaolu toob õnne... Julgeimadki unistused on saanud teoks, mida aga pole, on igatsetud õnn. On vaid liisingu- ja laenumaksed, kohustused, mis tekitavad uusi kohustusi ja uusi " täitmiseks mõeldud unistusi". Oskan vaid aimata, et õnn peitub minus eneses ja väikeses Notsus, perekonnas, mille olemasolu ma igatsen.
Oletatavate lugejatüüpide arutelu Vihalemma loengus tõi mu olemuse enesele jälle lähemale. Paraku ei ole mind väikese halli hiirena mitte kellelegi vaja.
Sestap panen esmaspäeva hommikuks äratuskella helisema, haukan lõvikonservi ja lähen moekad hilbud seljas kontsade klõpsudes citysse, eluteatri etendusele, mängima seda, kes ma päriselt ei ole.
...ei ole ma ajudeta bitch roosas.
...ei ole ma müügiinimene, olen sellegi oskuse üheksa aasta jooksul omandanud.
...ei ole Notsule hea ema.
...uskusin end kolmekümneselt teavat, mida tahan ülikoolis õppida. Paraku eksisin ka seekord.
...vaimsed väärtused on mulle materiaalsetest olulisemad.
...ei ole ma seltskonnainimene
...ei ole ma ülbe ega arva enesest liiga palju. Olen hoopis kergesti haavatav ja otsin vigu enesest.
Üha enam tunnen, et tahaksin põgeneda sellest suurest linnast kuskile kaugele maakolkasse peitu. Sinna, kuhu suurlinna tuled ei paista.
Päriselt olen arg hiireke, kes vajaks stabiilsust, turvalist ja vaikset elu pere keskel mõnes väikealevis. Elu on õpetanud, et armastus on teadmine hoolimisest ega tähenda päevast päeva, kestvat füüsilist külg külje kõrval nühkimist.
Kolmandiku elust olen rühmanud, uskudes, et materiaalne heaolu toob õnne... Julgeimadki unistused on saanud teoks, mida aga pole, on igatsetud õnn. On vaid liisingu- ja laenumaksed, kohustused, mis tekitavad uusi kohustusi ja uusi " täitmiseks mõeldud unistusi". Oskan vaid aimata, et õnn peitub minus eneses ja väikeses Notsus, perekonnas, mille olemasolu ma igatsen.
Oletatavate lugejatüüpide arutelu Vihalemma loengus tõi mu olemuse enesele jälle lähemale. Paraku ei ole mind väikese halli hiirena mitte kellelegi vaja.
Sestap panen esmaspäeva hommikuks äratuskella helisema, haukan lõvikonservi ja lähen moekad hilbud seljas kontsade klõpsudes citysse, eluteatri etendusele, mängima seda, kes ma päriselt ei ole.
laupäev, 19. mai 2007
koolirutiin@tartu
Bussiga Tartusse
Hotell Tartu
Kool
Juuksur
Osakonna kevadgrill
Eplik @ Johnny Depp
Varahommikune jalutuskäik hotelli Tartu
Kool
Kaubamaja
Sekka ohtralt alkohoolseid jooke õllest rummikokteilideni ja grilltooteid.
Igakuine tudengielu nädalavahetus vahetuvate nüanssidega, kuid kindlasti ohtra seltsielu, varase ärkamise ja hilise magamaminekuga hakkab rutiiniks saama. Mõnusaks rutiiniks. Ja Tudengitartu on üks sigaarmas linn
Hotell Tartu
Kool
Juuksur
Osakonna kevadgrill
Eplik @ Johnny Depp
Varahommikune jalutuskäik hotelli Tartu
Kool
Kaubamaja
Sekka ohtralt alkohoolseid jooke õllest rummikokteilideni ja grilltooteid.
Igakuine tudengielu nädalavahetus vahetuvate nüanssidega, kuid kindlasti ohtra seltsielu, varase ärkamise ja hilise magamaminekuga hakkab rutiiniks saama. Mõnusaks rutiiniks. Ja Tudengitartu on üks sigaarmas linn
neljapäev, 17. mai 2007
kaks katkist tüüblit ja lahtine kaunistus
Lisaks eilsele kurbusele tõenäoliselt hukka saanud kitsekese pärast, avastasin hommikul, et kolmetonnine ja kolmeliitrinegi ei pääsenud vigastusteta. Uksel olev rattakoopa kuju järgiv ilukilp, mitte logar, vaid see plastikust ilustus, mis autole allaäärde hõbehalli triibu moodustab, on tüübelkinnitusest lahti. Ja plastmassjublakad vist murdnud, igatahes on mu auto iluvigane ja loomake kuskil paradiisi ukse taga ja minul tuju kurb juhtunu pärast.
Ei suutnudki välja mõelda ettevõtet, kelle ukse taha kaapima minna, et kahte tüüblit ja nende kinnitamist küsida. Õnneks ei ole Patroil vast selline masin, kus peaks terve jubina välja vahetama ( kurvast kogemusest hyundaiga)
Ei suutnudki välja mõelda ettevõtet, kelle ukse taha kaapima minna, et kahte tüüblit ja nende kinnitamist küsida. Õnneks ei ole Patroil vast selline masin, kus peaks terve jubina välja vahetama ( kurvast kogemusest hyundaiga)
kolmapäev, 16. mai 2007
terase ja elu kohtumine maanteel - kokkupõrge kitsega
Täna hüppas mu auto ette kits - nii ootamatult, et reageerimiseks jäi hetkest veelgi lühem ajaühik. Taibates, et kokkupõrget on vältimatu, vajutasin gaasi põhja ja nii põrkus ta autoga esiotsa asemel küljelt. Loom kukkus, kuid ajas end otsekohe püsti ja kadus metsa...
Paanika! Üksinda maanteel, mida ma pean tegema? Häirekeskuse number meenus alles minuteid hiljem...
Olgu saadud tegutsemisjuhised siingi ära toodud.
-Kui vigastatud loom lamab teel, helistada häirekeskusesse. Nemad võtavad ühendust kohalike jahimeestega, kes looma piinad lõpetavad.
-Kui shokis loom pageb metsa, ei ole mõtet teda otsida. Ta kas toibub või sureb.
-Kui loom hukkub kohapeal, siis anda teada häirekeskusele. Nemad edastavad info tee valdajale. Ohutuse mõttes eemaldada korjus teelt.
Nutsin lohutamatult oma raudruuna kõrval. Nutan tund hiljemgi, valus on mõelda, et tegin tahtmatult väga haiget süütule loomale.
Ja tänud Häirekeskuse tundmatule operaatorile, kes lohutas ja minuga erakordselt inimlikult kõneles.
Paanika! Üksinda maanteel, mida ma pean tegema? Häirekeskuse number meenus alles minuteid hiljem...
Olgu saadud tegutsemisjuhised siingi ära toodud.
-Kui vigastatud loom lamab teel, helistada häirekeskusesse. Nemad võtavad ühendust kohalike jahimeestega, kes looma piinad lõpetavad.
-Kui shokis loom pageb metsa, ei ole mõtet teda otsida. Ta kas toibub või sureb.
-Kui loom hukkub kohapeal, siis anda teada häirekeskusele. Nemad edastavad info tee valdajale. Ohutuse mõttes eemaldada korjus teelt.
Nutsin lohutamatult oma raudruuna kõrval. Nutan tund hiljemgi, valus on mõelda, et tegin tahtmatult väga haiget süütule loomale.
Ja tänud Häirekeskuse tundmatule operaatorile, kes lohutas ja minuga erakordselt inimlikult kõneles.
vetsututvus
Totter kohtumine Tõe ja Õiguse II osa vaheajal Linnateatri tualettruumis tüdrukuga, kellega pea aasta iganädalaselt koos ronimas ja teoorialoengutes käidud. Endalegi tundub naljakas, et me ei ole iial nö tuttavaks saanud...
Järjekorras ootava "publiku" silme all arenes omamoodi etendus üle kabiiniseina - nimede:)) ja mobiilinumbrite vahetus, et paari nädala pärast saaks ühiselt Karula veskironimisele sõita.
Koju jõudes tabas mind ketserlik mõte - järgmisel korral prooviks väärt tutvusi luua meeste tualetis:D
Järjekorras ootava "publiku" silme all arenes omamoodi etendus üle kabiiniseina - nimede:)) ja mobiilinumbrite vahetus, et paari nädala pärast saaks ühiselt Karula veskironimisele sõita.
Koju jõudes tabas mind ketserlik mõte - järgmisel korral prooviks väärt tutvusi luua meeste tualetis:D
esmaspäev, 14. mai 2007
rohenäpp
Hobusemehe lõuna, ütleb mu isa selle kohta. Igatahes sai tunnikesega käidud Rohelises Kaubamajas ja soetatud aknaalustesse kastidesse umbes 60 taimekest. Soodushinnaga muidugi:)
Suvelilled on ilusad ja teevad tuju rõõmsamaks. Hoolimata valusalt murdunud küünest.
Suvelilled on ilusad ja teevad tuju rõõmsamaks. Hoolimata valusalt murdunud küünest.
pühapäev, 13. mai 2007
lihtne elu
Hommik algas eileõhtuse sünnipäeva "jääkide" likvideerimisega. Rabasime Notsuga teineteise võidu torti. Kokku kuus tükki - kolm kummalegi. Sünnipäevajärgne hommik ju:) Ema käsi Notsu kaudu ulatas kolm tulpi, mis algselt olid plaanitud surnuaeda - keegi ei aimanud, et ööseks ema poole jääme.
Surnuaiaring. Küünal siia ja teine sinna, kolmandalegi. Üldrahvalik jalutuskäik oli, autosid parklas kui laulupeol. Armastage, inimesed, elavaid, siis ei pea aastaid süümepiinades kõikvõimalikel tähtpäevadel surnuaeda ummistama.
Naage. Pankrannik enne Türisalu. Minu jaoks üllatuslikus kohas - "valel" pool teed.
Kui tublimatest tublimad alpinistid ronisid ja lapsed alpinisimivöösid vaheldumisi "kiige" kinnitasid ja lahti lasid, kolasin mina, laiskloom, mööda metsa. Istusin vaikselt kraavikaldal ja noppisin juba pleekimakippuvaid sinililli, jalutasin aasal ja otsisin esimesi kullerkuppe, imetlesin ülaseid ja tulikaid. Kraav kullendas varsakapjadest. Imeline kevad. Ühe "jõe ületuse" tegin ka - füüsiline vorm on pehmelt öeldes nõrk.
Tagasiteel korjasime Notsuga nurmenukke. Sättisin neid vaasi ja Notsu arvas,et peaksin tegema kimbukesed ka homseks lasteaeda. Tegime.
Hiline lõuna Osmanis - söögi valmistab ja nõud peseb keegi teine.
Sättisin kodus lobeeliad amplitesse ja ühte uude lillekastigi. Juurisime Notsuga naate välja. Edith tuli hetkeks läbi, paar masinatäit pesu sai kuivama riputatud.
Kell veerand kaksteist astus sisse ootamatu öine külaline. Peep tõi meetrise roosi, kallistas ja ütles, et ma ei ole küll tema ema, kuid olen lihtsalt ema.
Erikuradi armsalt öeldud. Ja hoolimata sellest, et tema enda ema ootas teda hilisel tunnil salatikausiga, leidis ta siiski aega sisse astuda.
Õnn on peidus minus eneses:)
Surnuaiaring. Küünal siia ja teine sinna, kolmandalegi. Üldrahvalik jalutuskäik oli, autosid parklas kui laulupeol. Armastage, inimesed, elavaid, siis ei pea aastaid süümepiinades kõikvõimalikel tähtpäevadel surnuaeda ummistama.
Naage. Pankrannik enne Türisalu. Minu jaoks üllatuslikus kohas - "valel" pool teed.
Kui tublimatest tublimad alpinistid ronisid ja lapsed alpinisimivöösid vaheldumisi "kiige" kinnitasid ja lahti lasid, kolasin mina, laiskloom, mööda metsa. Istusin vaikselt kraavikaldal ja noppisin juba pleekimakippuvaid sinililli, jalutasin aasal ja otsisin esimesi kullerkuppe, imetlesin ülaseid ja tulikaid. Kraav kullendas varsakapjadest. Imeline kevad. Ühe "jõe ületuse" tegin ka - füüsiline vorm on pehmelt öeldes nõrk.
Tagasiteel korjasime Notsuga nurmenukke. Sättisin neid vaasi ja Notsu arvas,et peaksin tegema kimbukesed ka homseks lasteaeda. Tegime.
Hiline lõuna Osmanis - söögi valmistab ja nõud peseb keegi teine.
Sättisin kodus lobeeliad amplitesse ja ühte uude lillekastigi. Juurisime Notsuga naate välja. Edith tuli hetkeks läbi, paar masinatäit pesu sai kuivama riputatud.
Kell veerand kaksteist astus sisse ootamatu öine külaline. Peep tõi meetrise roosi, kallistas ja ütles, et ma ei ole küll tema ema, kuid olen lihtsalt ema.
Erikuradi armsalt öeldud. Ja hoolimata sellest, et tema enda ema ootas teda hilisel tunnil salatikausiga, leidis ta siiski aega sisse astuda.
Õnn on peidus minus eneses:)
laupäev, 12. mai 2007
kes ema lööb, sel kasvab käsi hauast välja
Hommikul läksime Notsuga riidu. Suutmata ennast maksma panna, tõstis ta oma pisikese rusika, lõi mind vastu kätt ja röökis samal ajal läbi nutu "paha emme"!
Tekkis kiusatus näidata, kumb meist on suurem, targem ja tugevam ning kelle sõna maksab, kui meenus aastate tagant vanaema hääl - kes oma ema lööb, sellel kasvab käsi hauast välja. Mälupiltidesse tekkis pisike surnuaial kartlikult ringi vaatav tüdruk, kes otsis hauast väljakasvanud käsi.
Mälestused ajas mu naerma ja (eba)pedagoogiline monoloog tugevama õigusest lähtudes jäi nutust luksuva lapsega pidamata.
Tekkis kiusatus näidata, kumb meist on suurem, targem ja tugevam ning kelle sõna maksab, kui meenus aastate tagant vanaema hääl - kes oma ema lööb, sellel kasvab käsi hauast välja. Mälupiltidesse tekkis pisike surnuaial kartlikult ringi vaatav tüdruk, kes otsis hauast väljakasvanud käsi.
Mälestused ajas mu naerma ja (eba)pedagoogiline monoloog tugevama õigusest lähtudes jäi nutust luksuva lapsega pidamata.
neljapäev, 10. mai 2007
väsinud Tallinna ummikutest
Lõppeval nädalal on Tallinnas tipptunnil autoga liikumine muutunud täiesti võimatuks - mitu olulist ristmikku on ümberehituseks suletud. Absoluutne kestvusrekord oli sõita esmaspäeva hommikul Nõmme keskusest tund aega Pro Kapitali juurde, kusjuures Tammsaare ja Rahumäe tee ristmiku ummik algas seekord Nõmme raudteeülesõidust.
Ja tagasitee ei ole sugugi parem - üle Pärnu maantee viaduktiküüru roomab mõlemas suunas autoderivi parimal juhul veerandtunni jagu. Nii peab kesklinnast Tondile sõiduks tipptunnil arvestama umbes 30 minutit.
Täna vaatasin järjekordses ummikus kükitades vastutulevaid autosid. Üllatusena avastasin, et vaid umbes igas kümnendas autos oli lisaks juhile ka kaassõitja, neistki enamik lapsed. Teel Nõmmele kohtasin ka kahte autot, kus sees kolm inimest, kuid ei ühtki, kus tagaiste täiesti hõivatud olnuks.
Seega siis potenstsiaalsed ühistranspordi tarbijad.
Kaalusin minagi hoolikalt alternatiive XL maasturiga kesklinna ronimise asemel.
1) Nõmme keskusest bussiga kesklinna. Paraku ronib buss mööda sedasama ummikus teed ja olulist ajavõitu ei saavutaks.
2) Nõmme keskusest rongiga kesklinna, hommikune rongigraafik on tihe ja täiesti sobiv. Tondil hüppaks maha, Notsu lasteaeda ja edasi... sellesama tigubussiga üle küüru (saaks ka trammiga), kusjuures hädapärast võiks autoga isegi rongijaama sõita... Kõlab mõistlikult, aga...
1) Kesklinna peatustevahed on sigapikad ja kontorisse peaksin vähemalt 5 minutit jala kõndima, mis hommikuses kiiruses on pikk aeg.
2) Vaatan ka rahalist poolt. See teeks vähemalt neli piletit päevas, eeldusel et me ei külasta toidukauplust ega lähe trenni. Ma ei ole küll hindadega kursis, kuid viimati maksis üksikpilet 15 krooni... Iga päev vähemalt 60 krooni, mille eest olen ma aheldatud kesklinna kontorisse, sest kõikidesse päeva jooksul vajalikesse sihtkohtadesse ühistransport ei sõida ja mõnele poole minek oleks liiga aegavõttev. Ja lisanduks muidugi veel piletitraha...
Üliõpilaspiletiga maksvat sõit 100 krooni kuus, kuid selleks peaks ma endale võtma ID kaardi, (ühekordne väljaminek 150 krooni näol) Paraku on üks (peaaegu) täiesti mõttetu lisaplastikutükk rahakotis mulle põhimõtteliselt vastuvõetamatu - tõendan oma isikut juhilubade, passi ja töötõendiga. Pealegi, kas rongid üldse kuuluvad Tallinna ühtsesse piletisüsteemi? Vist mitte.
Kokkuvõtlik järeldus, et alternatiivi oma autole ma ei leidnud. Ilmselt ei ole leidnud ka tuhanded teised autojuhid, kes igapäevaselt üheks suureks ummikuks muutunud Tallinnas siiski autoga ringi veerevad.
Avastasin neid mõtteid mõlgutades, et meie linnapea on rohkem poliitik kui rahvasõber - niisama kraaksumise asemel võiks leida võimaluse panna tööle toimiv ja mõistliku hinnaga tarbijasõbralik ühistransport. Sest nagu näha, ei vähenda tasulise parkimisala laiendamine kesklinna sõitjaid.
Ja tagasitee ei ole sugugi parem - üle Pärnu maantee viaduktiküüru roomab mõlemas suunas autoderivi parimal juhul veerandtunni jagu. Nii peab kesklinnast Tondile sõiduks tipptunnil arvestama umbes 30 minutit.
Täna vaatasin järjekordses ummikus kükitades vastutulevaid autosid. Üllatusena avastasin, et vaid umbes igas kümnendas autos oli lisaks juhile ka kaassõitja, neistki enamik lapsed. Teel Nõmmele kohtasin ka kahte autot, kus sees kolm inimest, kuid ei ühtki, kus tagaiste täiesti hõivatud olnuks.
Seega siis potenstsiaalsed ühistranspordi tarbijad.
Kaalusin minagi hoolikalt alternatiive XL maasturiga kesklinna ronimise asemel.
1) Nõmme keskusest bussiga kesklinna. Paraku ronib buss mööda sedasama ummikus teed ja olulist ajavõitu ei saavutaks.
2) Nõmme keskusest rongiga kesklinna, hommikune rongigraafik on tihe ja täiesti sobiv. Tondil hüppaks maha, Notsu lasteaeda ja edasi... sellesama tigubussiga üle küüru (saaks ka trammiga), kusjuures hädapärast võiks autoga isegi rongijaama sõita... Kõlab mõistlikult, aga...
1) Kesklinna peatustevahed on sigapikad ja kontorisse peaksin vähemalt 5 minutit jala kõndima, mis hommikuses kiiruses on pikk aeg.
2) Vaatan ka rahalist poolt. See teeks vähemalt neli piletit päevas, eeldusel et me ei külasta toidukauplust ega lähe trenni. Ma ei ole küll hindadega kursis, kuid viimati maksis üksikpilet 15 krooni... Iga päev vähemalt 60 krooni, mille eest olen ma aheldatud kesklinna kontorisse, sest kõikidesse päeva jooksul vajalikesse sihtkohtadesse ühistransport ei sõida ja mõnele poole minek oleks liiga aegavõttev. Ja lisanduks muidugi veel piletitraha...
Üliõpilaspiletiga maksvat sõit 100 krooni kuus, kuid selleks peaks ma endale võtma ID kaardi, (ühekordne väljaminek 150 krooni näol) Paraku on üks (peaaegu) täiesti mõttetu lisaplastikutükk rahakotis mulle põhimõtteliselt vastuvõetamatu - tõendan oma isikut juhilubade, passi ja töötõendiga. Pealegi, kas rongid üldse kuuluvad Tallinna ühtsesse piletisüsteemi? Vist mitte.
Kokkuvõtlik järeldus, et alternatiivi oma autole ma ei leidnud. Ilmselt ei ole leidnud ka tuhanded teised autojuhid, kes igapäevaselt üheks suureks ummikuks muutunud Tallinnas siiski autoga ringi veerevad.
Avastasin neid mõtteid mõlgutades, et meie linnapea on rohkem poliitik kui rahvasõber - niisama kraaksumise asemel võiks leida võimaluse panna tööle toimiv ja mõistliku hinnaga tarbijasõbralik ühistransport. Sest nagu näha, ei vähenda tasulise parkimisala laiendamine kesklinna sõitjaid.
teisipäev, 8. mai 2007
firmakleepsudega autodes ülbitsemisest
Hommikul sõitis mu auto kõrvale spordifirma "Audimas" kleepsudega Mercedes´e väikebuss numbriga xxxMEF. Juht keris klaasi alla ja teatas mulle tatti suust pritsides vene keeles, et ma olen... ah see sõna ei kannata trükimusta. Mahlakas vene zargoon, mida saatis temperamentne kehakeel sõrmega meelekohale näidates. Klaas keriti kinni mind koos emaga ühte peenemasse kohta saates.
Nimelt keeras see buss vasakpöördesse sunduvast sõidureast paremale - tegu, mida nahhaalsed juhid konkreetses kohas igal hommikul teevad. Ja põhimõtteliselt ei lasknud ma, keerates samal ajal samasse suunda õigest sõidureast, teda endale ette.
Pirital toimunud haljastusmessil moosis GSM-Valve OÜ või AS potentsiaalseid kliente - naerul näoga seletas üks tõmmu sümpaatne noormees oma ettevõtte paremast poolest. Mul on valvesüsteemi väga vaja ja see pakkumine oleks nii hinnalt ja tingimustelt mulle sobiv.
Sama noormees ettevõtte kleepsudega autos lisas ilma naeratuseta ülbelt gaasi ja vehkis rusikatega ilmselgelt mind sõimates kohas, kus viisakas olnuks võtta jalg pedaalilt ja lasta vasakpöörde tegija läbi. Igahommikused sõitjad igapäevaste probleemide küüsis...
Firmakleepsudega autojuht ei esinda rooli taga vaid iseennast ja oma küündimatust.
Ettevõtted teevad maine tõstmiseks iga päev tööd, esindades ja tutvustades ennast, ettevõtte visiitkaardiks peetakse sõbralikku sekretäri ja korrektset suhtlust. Ja mina puutun igapäevases töös kokku firmajuhtidega, kes on mures, et nende kümnetesse tuhandetesse ulatuvad reklaamikampaaniad oleks tulusad ja silmapaistvad.
Nendin kurbusega, et üks tropp logodega auto roolis, võib selle suure vaeva ja rahaga loodud maine hetkega pihuks ja põrmuks lüüa.
Miski ei pane mind enam ostma Audimase spordirõivaid hoolimata soodsast hinnast ja heast kvaliteedist. Ja GSM-Valve kliendiks ma ka ei hakka. Just nende ropendavate autojuhtide pärast.
Nimelt keeras see buss vasakpöördesse sunduvast sõidureast paremale - tegu, mida nahhaalsed juhid konkreetses kohas igal hommikul teevad. Ja põhimõtteliselt ei lasknud ma, keerates samal ajal samasse suunda õigest sõidureast, teda endale ette.
Pirital toimunud haljastusmessil moosis GSM-Valve OÜ või AS potentsiaalseid kliente - naerul näoga seletas üks tõmmu sümpaatne noormees oma ettevõtte paremast poolest. Mul on valvesüsteemi väga vaja ja see pakkumine oleks nii hinnalt ja tingimustelt mulle sobiv.
Sama noormees ettevõtte kleepsudega autos lisas ilma naeratuseta ülbelt gaasi ja vehkis rusikatega ilmselgelt mind sõimates kohas, kus viisakas olnuks võtta jalg pedaalilt ja lasta vasakpöörde tegija läbi. Igahommikused sõitjad igapäevaste probleemide küüsis...
Firmakleepsudega autojuht ei esinda rooli taga vaid iseennast ja oma küündimatust.
Ettevõtted teevad maine tõstmiseks iga päev tööd, esindades ja tutvustades ennast, ettevõtte visiitkaardiks peetakse sõbralikku sekretäri ja korrektset suhtlust. Ja mina puutun igapäevases töös kokku firmajuhtidega, kes on mures, et nende kümnetesse tuhandetesse ulatuvad reklaamikampaaniad oleks tulusad ja silmapaistvad.
Nendin kurbusega, et üks tropp logodega auto roolis, võib selle suure vaeva ja rahaga loodud maine hetkega pihuks ja põrmuks lüüa.
Miski ei pane mind enam ostma Audimase spordirõivaid hoolimata soodsast hinnast ja heast kvaliteedist. Ja GSM-Valve kliendiks ma ka ei hakka. Just nende ropendavate autojuhtide pärast.
kohtumine iseendaga
Tsooniterapeut soovitas joonistada paberile kolm tulpa ja kirjutada üles, mis on elus hästi, mis halvasti ja kuidas seda muuta. Igasse tulpa kümme rida.
Teise tabelisse tegin viis tulpa - miks mulle on üldse meest vaja, millised on Tema isikuomadused, milliseid omadusi ei tohi kindlasti olla, kus Tema käib peale töö, kodu ja kaubanduse ning miks ta peaks just mind valima. Ka nendesse tulpadesse sai igasse kümme rida. Kokku siis kaheksakümmend rida mõtteid.
Olen juba ammu tahtnud selguse mõttes erinevaid teemasid A4-ga jagada, aga julgusest on puudu jäänud. Segased mõtted peas saab lõpuni mõtlemata kerge vaevaga mujale suunata, aga valgel paberil mõjuvad nad selgelt ja mis seal salata, ka valusalt.
Avastasin, et negatiivseid "ei-omadusi" suudan palju kergemini ja kiiremini genereerida. Raskeimaks osutus tulp, miks mul üldse meest vaja on. (No ei olnud selgeid põhjendusi peale teekaaslase ja turvatunde tekitaja). Samuti osutus raskeks tulp "mis on elus hästi". Suurepäraselt õnnestus tulp "mis on elus halvasti" ning tulp "miks ma olen nii eriline"
Tegin järeldused, mis tegelikult olid enesele üsna ehmatavad...
Seda, et kogu maailmavalu on kinni minus endas, teadsin juba varem. Ka see, et kolmekümnenda eluaasta kriis kestab märkimisväärse vaheta mul juba kolmandat aastat. Aga olen end pidanud positiivseks inimeseks!
Nüüd selgus hoopis, et vinguda oskan ma suurepäraselt ja positiivset näen vaid iseendas... Paneb mõtlema, kas maailm on ikka see sitameri ja mina lilleke seal sees...
Homme teen teise tabeli - tegemata asjad JA mida saan ma teha, et need lahendada. Kuskilt otsast peab ju harutama hakkama.
Ja sellise inimese kohta ütleb hea sõbranna Edith, et "tugevaim naine keda ma tean". Peebu kommentaar - sa oskad jätta sigatugeva mulje, kuid tegelikult oled sa väga haavatav.
Jah, see on tõsi. Üks tore valge paber sai, teadmiseks iseendale. Märkmiku vahele. Sest kirkail tundidel tehtud otsuseile jää kindlaiks ka tumedatel päevil. (Psühholoog Alar ootab mind taas kolmapäeval)
Teise tabelisse tegin viis tulpa - miks mulle on üldse meest vaja, millised on Tema isikuomadused, milliseid omadusi ei tohi kindlasti olla, kus Tema käib peale töö, kodu ja kaubanduse ning miks ta peaks just mind valima. Ka nendesse tulpadesse sai igasse kümme rida. Kokku siis kaheksakümmend rida mõtteid.
Olen juba ammu tahtnud selguse mõttes erinevaid teemasid A4-ga jagada, aga julgusest on puudu jäänud. Segased mõtted peas saab lõpuni mõtlemata kerge vaevaga mujale suunata, aga valgel paberil mõjuvad nad selgelt ja mis seal salata, ka valusalt.
Avastasin, et negatiivseid "ei-omadusi" suudan palju kergemini ja kiiremini genereerida. Raskeimaks osutus tulp, miks mul üldse meest vaja on. (No ei olnud selgeid põhjendusi peale teekaaslase ja turvatunde tekitaja). Samuti osutus raskeks tulp "mis on elus hästi". Suurepäraselt õnnestus tulp "mis on elus halvasti" ning tulp "miks ma olen nii eriline"
Tegin järeldused, mis tegelikult olid enesele üsna ehmatavad...
Seda, et kogu maailmavalu on kinni minus endas, teadsin juba varem. Ka see, et kolmekümnenda eluaasta kriis kestab märkimisväärse vaheta mul juba kolmandat aastat. Aga olen end pidanud positiivseks inimeseks!
Nüüd selgus hoopis, et vinguda oskan ma suurepäraselt ja positiivset näen vaid iseendas... Paneb mõtlema, kas maailm on ikka see sitameri ja mina lilleke seal sees...
Homme teen teise tabeli - tegemata asjad JA mida saan ma teha, et need lahendada. Kuskilt otsast peab ju harutama hakkama.
Ja sellise inimese kohta ütleb hea sõbranna Edith, et "tugevaim naine keda ma tean". Peebu kommentaar - sa oskad jätta sigatugeva mulje, kuid tegelikult oled sa väga haavatav.
Jah, see on tõsi. Üks tore valge paber sai, teadmiseks iseendale. Märkmiku vahele. Sest kirkail tundidel tehtud otsuseile jää kindlaiks ka tumedatel päevil. (Psühholoog Alar ootab mind taas kolmapäeval)
esmaspäev, 7. mai 2007
tsooniteraapias
Tsooniterapeut on üks kummaline inimene - vajutab tallaaluseid punkte, räägib ja lihtsalt tunned, kuidas pinged kaovad ja uni peale tuleb. Paar päeva on nüüd katus kodus. Loodetavasti.
pühapäev, 6. mai 2007
sügava augu päev vol2
Veel sügavama augu päev - ulgusin sõna otseses mõttes päeva ärkamisest õhtusse. Harvade kainusehetkedega. Kaks head sõbrannat püüdsid mu maailma tasakaalu tekitada, kuid see ei õnnestunud. Muutunud on, et hommikul olin valmis veel üheks üledoosiks, õhtuks olen mõistnud, et pean edasi elama. Vist.
See inimene, kes peeglist vastu vaatab, ei ole enam mina. Mitu kilo kõhnem, silmade all on sügavad mustad kotid ja silmalaud täiesti paistes.
Kõige valusam oli Notsu küsimus enne uinumist, et emme, miks sa kogu aeg nutad, kas sellepärast, et ma olen paha laps.
See inimene, kes peeglist vastu vaatab, ei ole enam mina. Mitu kilo kõhnem, silmade all on sügavad mustad kotid ja silmalaud täiesti paistes.
Kõige valusam oli Notsu küsimus enne uinumist, et emme, miks sa kogu aeg nutad, kas sellepärast, et ma olen paha laps.
laupäev, 5. mai 2007
sügava augu päev
Eile hilisõhtul sai jälle jaks otsa. Neelasin peotäie xanaxeid. Alguses ühe rahunemiseks. Ent olemine läks veel hullemaks. Keha on tõepoolest immuunseks muutunud. Võtsin veel ühe ja veel ja vist veel ja loomulikult lõppes see kõik nagu alati. Ei saanud ma ka seekord sinna, kus maailm on roosa ja neid jubedaid ahastushoogusid, mida Notsu nõutult pealt vaatab, ei ole. Kurat seda teab, äkki on sealpool veel hullem. Ja võibolla läheb ükskord siinpool paremaks.
Hommik oligi parem. Päike paistis valgete kardinate vahelt helesinisesse magamistuppa. Aga selliste ärkamiste peavalu on kirjeldamatult hirmus. Notsu kõõlus magamistoa uksel täies teatririides ja vaid tema pärast võtsin end kokku. Jussikese seitse sõpra -kuigi mõeldud väiksematele, oli siiski lahe etendus, st olnuks ilma tabletipohmata. Pärast nostalgiahõnguline, välismaalastest kubisev kohvik "Maiasmokk" ja Nukumuuseum.
Hüpe lapsepõlve. Sinna, kus rohi on rohelisem. Nukumuusemit Kotzebue tänaval soovitaks julgelt - mõnus äratundmisrõõm iseenda ja oma vanemate lapsepõlve mänguasjademaailma. Mängisime Notsuga tsirkuse lauamängu. Lahe:)
Ostsin hetkeemotsiooni ajel lumivalge õhulise kleidi. Lisan selle nimekirja, mis läheb käiku kui...
Jah, ma ise vihkan ka neid mõtteid, kuid ma tunnen end nii ebavajalikuna selles ilmas, näen, et teen oma lapsele tasakaalutuna nuttes ainult halba. Ja nende süsimustade päevade vahele tulevad päikselised ja rõõmsad, ilmselt vaid selleks, et taas auku kukkuda.
Hommik oligi parem. Päike paistis valgete kardinate vahelt helesinisesse magamistuppa. Aga selliste ärkamiste peavalu on kirjeldamatult hirmus. Notsu kõõlus magamistoa uksel täies teatririides ja vaid tema pärast võtsin end kokku. Jussikese seitse sõpra -kuigi mõeldud väiksematele, oli siiski lahe etendus, st olnuks ilma tabletipohmata. Pärast nostalgiahõnguline, välismaalastest kubisev kohvik "Maiasmokk" ja Nukumuuseum.
Hüpe lapsepõlve. Sinna, kus rohi on rohelisem. Nukumuusemit Kotzebue tänaval soovitaks julgelt - mõnus äratundmisrõõm iseenda ja oma vanemate lapsepõlve mänguasjademaailma. Mängisime Notsuga tsirkuse lauamängu. Lahe:)
Ostsin hetkeemotsiooni ajel lumivalge õhulise kleidi. Lisan selle nimekirja, mis läheb käiku kui...
Jah, ma ise vihkan ka neid mõtteid, kuid ma tunnen end nii ebavajalikuna selles ilmas, näen, et teen oma lapsele tasakaalutuna nuttes ainult halba. Ja nende süsimustade päevade vahele tulevad päikselised ja rõõmsad, ilmselt vaid selleks, et taas auku kukkuda.
reede, 4. mai 2007
kaks kohtumist Taaskasutuskeskusega
Lugesin BNS-ist uudist, et aasta mittetulundusühinguks valiti Taaskasutuskeskus.
Tsiteerides: Eesti Mittetulundus- ja Sihtasutuste Liit (EMSL) ning riigikogu esimees Ene Ergma andsid neljapäeval MTÜ-le Tallinna Taaskasutuskeskus üle aasta mittetulundusühingu tiitli.
EMSL-i hinnangul on Tallinna Taaskasutuskeskus suurepärane näide ühiskondliku missiooni ja toimiva ärimudeli ühendamisest sotsiaalseks ettevõtluseks.
Minu kaks kohtumist selle kohaga aga kõnelevad kõike muud kui positiivset.
Oktoobri alguses jäi meil majatäis mööblit üle - elutuba, magamistuba ja mõned üksikesemed.
Igati korralik kraam, aga minu jaoks ajast ja arust. Kingiks kellegile? Okei, viime Taaskasutuskeskusesse. Paraku ei mahtunud need asjad mu XL suuruses autosse ka parima tahtmise juures ja sealsed inimesed lubasid järele tulla pooleteise kuu (sic!) pärast. Kuna kooselu kahe mööblikomplektiga majas ei istunud ja paigutada polnud seda kuskile, siis sai kraam pimedatel sügisõhtutel grillahjus ära põletatud. Kahjuks.
Alles jäi vaid kaheinimesevoodi, vedrumadratsitega, voodi tagant ilmus välja ka peegel ja lisaks mõned moraalselt vananenud jalanõud. Ja ühel sügistalvisel laupäeval võtsin selle lahti ja toppisin jeepi, juurde lisasin kilekotis kruvid-poldid ja veeresin viadukti lähistele.
Minu ees olev vanem paar oli toonud rõivaid ja jalanõusid. Nende autos sorteeris müüja: "See on jah pestud, aga seisnud. Need saapad on ju vanad, selle kampsuni võtame." Mul hakkas neist kahest nõutust vanemast inimesest suisa kahju.
Järgmisena veeresin angaari ette mina. Naisterahvas lõi kaht kätt kokku, "aga see on ju teil lahti võetud!" (Kamoon, ka parima tahtmise juures ei mahu kaheinimesevoodi autosse, olgugi, et suurde) Nüüd panete selle siin kokku ka! "Peegel," takseeris proua hindavalt. "Aga see on ju kulunud, näete, siit äärest ju tuhm". "Jah, vabandust, ma ei ostnud seda eile Iskust", vihastasin ja uurisin, kas nad on nõus kogu kompoti võtma või sõidan sellega tagasi. Proua pilk kilekotti selgitas välja, et tegemist on kahe paari firmatossudega. Ja nii olid nad nõus võtma kogu kupatuse. Ja ma ei pidanud seda kõike ise kokku panema.
Hapu maitse jäi sellest "abistamisest". Kolleeg soovitas viia riided ja jalatsid edaspidi Kauge tänava kodutute öömajja. Vaid iseenese laiskusest seisab üks must prügikott veel esikunurgas.
Tsiteerides: Eesti Mittetulundus- ja Sihtasutuste Liit (EMSL) ning riigikogu esimees Ene Ergma andsid neljapäeval MTÜ-le Tallinna Taaskasutuskeskus üle aasta mittetulundusühingu tiitli.
EMSL-i hinnangul on Tallinna Taaskasutuskeskus suurepärane näide ühiskondliku missiooni ja toimiva ärimudeli ühendamisest sotsiaalseks ettevõtluseks.
Minu kaks kohtumist selle kohaga aga kõnelevad kõike muud kui positiivset.
Oktoobri alguses jäi meil majatäis mööblit üle - elutuba, magamistuba ja mõned üksikesemed.
Igati korralik kraam, aga minu jaoks ajast ja arust. Kingiks kellegile? Okei, viime Taaskasutuskeskusesse. Paraku ei mahtunud need asjad mu XL suuruses autosse ka parima tahtmise juures ja sealsed inimesed lubasid järele tulla pooleteise kuu (sic!) pärast. Kuna kooselu kahe mööblikomplektiga majas ei istunud ja paigutada polnud seda kuskile, siis sai kraam pimedatel sügisõhtutel grillahjus ära põletatud. Kahjuks.
Alles jäi vaid kaheinimesevoodi, vedrumadratsitega, voodi tagant ilmus välja ka peegel ja lisaks mõned moraalselt vananenud jalanõud. Ja ühel sügistalvisel laupäeval võtsin selle lahti ja toppisin jeepi, juurde lisasin kilekotis kruvid-poldid ja veeresin viadukti lähistele.
Minu ees olev vanem paar oli toonud rõivaid ja jalanõusid. Nende autos sorteeris müüja: "See on jah pestud, aga seisnud. Need saapad on ju vanad, selle kampsuni võtame." Mul hakkas neist kahest nõutust vanemast inimesest suisa kahju.
Järgmisena veeresin angaari ette mina. Naisterahvas lõi kaht kätt kokku, "aga see on ju teil lahti võetud!" (Kamoon, ka parima tahtmise juures ei mahu kaheinimesevoodi autosse, olgugi, et suurde) Nüüd panete selle siin kokku ka! "Peegel," takseeris proua hindavalt. "Aga see on ju kulunud, näete, siit äärest ju tuhm". "Jah, vabandust, ma ei ostnud seda eile Iskust", vihastasin ja uurisin, kas nad on nõus kogu kompoti võtma või sõidan sellega tagasi. Proua pilk kilekotti selgitas välja, et tegemist on kahe paari firmatossudega. Ja nii olid nad nõus võtma kogu kupatuse. Ja ma ei pidanud seda kõike ise kokku panema.
Hapu maitse jäi sellest "abistamisest". Kolleeg soovitas viia riided ja jalatsid edaspidi Kauge tänava kodutute öömajja. Vaid iseenese laiskusest seisab üks must prügikott veel esikunurgas.
neljapäev, 3. mai 2007
apoliitilise naise arvamus pronksmehest
Suitsuruumi peateemaks on nädala jooksul kujunenud pronkssõduri ümber toimuv. Tõsise ja vähem tõsise näoilmega arutatakse erinevate poliitikute, politseinike ja "kaitsjate" tegevust. Teadjamad vaatavad õhtuti Venemaa telekanaleid ja etendavad hommikul näitlejameisterlikult sealsete poliitikute seisukohti. Lisateemaks on ühe kolleegi segastel asjaoludel, kuid märulipolitsei abiga purunenud ninaluu. Vähemalt on selge, et valel ajal kesklinna ööklubisid väisata ja karmidele meestele vastu hakata pole mõtet. Kui kõlab käsk "kõhuli", siis ka on kõhuli:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kribada.
Mind ei ole poliitika eales huvitanud. Kodanikukohuse täidan küll alati, kuid hääletan üksikkandidaadi või lootusetuks tunnistet erakonna poolt. Mina olen oma panuse andnud, kuid nemad... ups:) katsetagu järgmisel korral uuesti. Ja mitte ükski valimislubadus ei sunni mind oma hääletamispõhimõtet muutma.
Naise ja emana hoolin eelkõige pehmetest väärustest - et mu lähedastega oleks kõik hästi. Et ühe lapsepõlv oleks õnnelik nagu ka teise vanadus. Ja kummagi tagamiseks ei vaja ma riigipoolset toetust.
Sestap on mul siiralt hea meel, et pronksmehe ümber käiv lärm on kolinud Eesti territoorimilt eemale. Jah, ka saatkond on Eesti Vabariigi territoorium, kuid saatkonna esine õnneks mitte.
Põhjusmõtteliselt ei seganud mind isiklikult ka see monument - ajalugu ei saa tagantjärele ümber kirjutada. Eelmise Suure Sõja võitis lihtsalt kahest väga halvast võimalusest üks.
Apoliitilise naisena tahan hoopis, et mu kodulinnas ja riigis oleks tagatud kord ja kodanike turvalisus. Tahan olla kindel, et samal ajal kui tublid politseinikud Virust ja Võrust on üle toodud Tallinna, säilib ka mujal kontroll seaduste täitmise üle. Tahan olla veendunud, et haiglad suudavad ootamatu tervisehädaga pöörduja igal juhul vastu võtta, et mulle oleks tagatud internet, telefoniside, pangandusteenused, kütus, maagaas jm eluks vajalik. Ja siis võtku see valitsus vastu mis otsuseid iganes. Aga. Miskis raamatus oli kirjutet, et kelle oleme kodustanud, nendega peame suutma ka koos elada. Või miskit sarnast.
Ja vaidlus, kus peaks seisma üks metallist kuju, milliseid lilli sinna viia, kes on sinna maetud jms, ei huvita mind karvavõrdki. Sest poliitika on minu jaoks räpane mäng, kus rahva seisukohad vastuste näol sõltuvad vaid küsimuse rõhuasetusest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kribada.
Mind ei ole poliitika eales huvitanud. Kodanikukohuse täidan küll alati, kuid hääletan üksikkandidaadi või lootusetuks tunnistet erakonna poolt. Mina olen oma panuse andnud, kuid nemad... ups:) katsetagu järgmisel korral uuesti. Ja mitte ükski valimislubadus ei sunni mind oma hääletamispõhimõtet muutma.
Naise ja emana hoolin eelkõige pehmetest väärustest - et mu lähedastega oleks kõik hästi. Et ühe lapsepõlv oleks õnnelik nagu ka teise vanadus. Ja kummagi tagamiseks ei vaja ma riigipoolset toetust.
Sestap on mul siiralt hea meel, et pronksmehe ümber käiv lärm on kolinud Eesti territoorimilt eemale. Jah, ka saatkond on Eesti Vabariigi territoorium, kuid saatkonna esine õnneks mitte.
Põhjusmõtteliselt ei seganud mind isiklikult ka see monument - ajalugu ei saa tagantjärele ümber kirjutada. Eelmise Suure Sõja võitis lihtsalt kahest väga halvast võimalusest üks.
Apoliitilise naisena tahan hoopis, et mu kodulinnas ja riigis oleks tagatud kord ja kodanike turvalisus. Tahan olla kindel, et samal ajal kui tublid politseinikud Virust ja Võrust on üle toodud Tallinna, säilib ka mujal kontroll seaduste täitmise üle. Tahan olla veendunud, et haiglad suudavad ootamatu tervisehädaga pöörduja igal juhul vastu võtta, et mulle oleks tagatud internet, telefoniside, pangandusteenused, kütus, maagaas jm eluks vajalik. Ja siis võtku see valitsus vastu mis otsuseid iganes. Aga. Miskis raamatus oli kirjutet, et kelle oleme kodustanud, nendega peame suutma ka koos elada. Või miskit sarnast.
Ja vaidlus, kus peaks seisma üks metallist kuju, milliseid lilli sinna viia, kes on sinna maetud jms, ei huvita mind karvavõrdki. Sest poliitika on minu jaoks räpane mäng, kus rahva seisukohad vastuste näol sõltuvad vaid küsimuse rõhuasetusest.
kolmapäev, 2. mai 2007
mehed, ärge tehke lapsi, kasvatage neid
Täna rabas mind ProKapitali linnapoolsel nurgal olev Gorjatsije Estonskije Barni allkirja kandev prügikastireklaam tekstiga "Mehed tehke lapsi".
Üheksa aastat reklaamimaailmas on karastav kogemus, kuid see konkreetne plakat ajas mu sotsiaalsel närvil harja punaseks.
Ma ei oma ühtegi ülevaadet, kui palju on ühiskonnas üksikemasid ja milline on nende naiste toimetulek, kuid alates töökohast ja lasteaiast kuni sõpruskonnani tean väga paljusid naisi, kes vähem või rohkem isa toeta lapsi kasvatavad.
Mehed, hoolige olemasolevatest lastest, mitte ärge tehke juurde, sest tegemise rõõm ei ole laste juures see kõikse suurem rõõm.
Üheksa aastat reklaamimaailmas on karastav kogemus, kuid see konkreetne plakat ajas mu sotsiaalsel närvil harja punaseks.
Ma ei oma ühtegi ülevaadet, kui palju on ühiskonnas üksikemasid ja milline on nende naiste toimetulek, kuid alates töökohast ja lasteaiast kuni sõpruskonnani tean väga paljusid naisi, kes vähem või rohkem isa toeta lapsi kasvatavad.
Mehed, hoolige olemasolevatest lastest, mitte ärge tehke juurde, sest tegemise rõõm ei ole laste juures see kõikse suurem rõõm.
riigipühasid võiks tihemini olla:)
Kaks nädalat üksindust oli just see, mida vajasin. Aeg iseendale - kui tahad (ja ei pea kuskile minema), magad kaua. Kui tahad, lähed voodisse juba kell üheksa õhtul. Tahad, sööd enne uinumist küpsiseid ja tahad, võid olla ärkvel, kuniks tõusev hommikupäike läbi kardinate piilub.
Nüüd tuli silmade ette lehekülg raamatust, mille nime ma ei mäleta. Seal oli kirjas ilmatuma hulk asju, mida võib voodis üksi olles teha ja kupatus lõppes lausega - kuid voodis ei tohi sa eales läita sigaretti, sest nii võivad langeda tuleroaks kõik su unistused. :)
Oma unistuste täitmisega olengi möödunud nädalalõpul ja maipühal tegelenud. Nende argiasjadega, mida senini kuust kuusse edasi lükkasin, nimetades end saamatuks ja oskamatuks. Tegelikult oli tegemist õpitud abitusega, mis näikse teatud osas meie perekonna naisliinis pärilik olevat. Kuradi hea ja lihtne on, kui keegi teine osad asjad ära teeb. Ja avastasin, et nüüd ja edaspidi osutun "teiseks" mina ise.
Vaikne volber oli, harjumatult vaikne. Monumendi ümber toimuv tsirkus ei huvita mind hetkel, sest see on tuhande kilomeetri kaugusel riigipiiri taga Moskvas ega ohusta praegu ja reaalselt minu maailma. Jah, kahe riigi suhted on kriitilised ja lahendust ei ole näha:S
Aga värske värviga mätsitud sein nägi enne ümberrullimist välja nagu kunstikooli tudengi proovitöö:)
Vaatasin umbes tuhandendat:) korda oma lemmikfilmi, Inglite Linna. Kui minu käest ingel küsiks, mis oli parim asi mu elus - jah, ma olen selles ikka veel kindel. Või ei ole ka...
Nüüd tuli silmade ette lehekülg raamatust, mille nime ma ei mäleta. Seal oli kirjas ilmatuma hulk asju, mida võib voodis üksi olles teha ja kupatus lõppes lausega - kuid voodis ei tohi sa eales läita sigaretti, sest nii võivad langeda tuleroaks kõik su unistused. :)
Oma unistuste täitmisega olengi möödunud nädalalõpul ja maipühal tegelenud. Nende argiasjadega, mida senini kuust kuusse edasi lükkasin, nimetades end saamatuks ja oskamatuks. Tegelikult oli tegemist õpitud abitusega, mis näikse teatud osas meie perekonna naisliinis pärilik olevat. Kuradi hea ja lihtne on, kui keegi teine osad asjad ära teeb. Ja avastasin, et nüüd ja edaspidi osutun "teiseks" mina ise.
Vaikne volber oli, harjumatult vaikne. Monumendi ümber toimuv tsirkus ei huvita mind hetkel, sest see on tuhande kilomeetri kaugusel riigipiiri taga Moskvas ega ohusta praegu ja reaalselt minu maailma. Jah, kahe riigi suhted on kriitilised ja lahendust ei ole näha:S
Aga värske värviga mätsitud sein nägi enne ümberrullimist välja nagu kunstikooli tudengi proovitöö:)
Vaatasin umbes tuhandendat:) korda oma lemmikfilmi, Inglite Linna. Kui minu käest ingel küsiks, mis oli parim asi mu elus - jah, ma olen selles ikka veel kindel. Või ei ole ka...
Tellimine:
Postitused (Atom)
