Täna osales Notsu klassi õppetöös 13 last 31-st. Kolleegi tütre klassis olnud hommikul 9 õpilast 36-st. Päeva jooksul haigestunud üks. Meenutab juba laulukest kümnest neegrist.
Vähemalt meie koolis käib õppetöö ka vähese kuulajaskonnaga täistuuridel. Kas tõesti ei ole mingit seadust, mis ütleks, millal tuleb kool/ klass epideemiaks sulgeda?
Kohalolijate vanemad jagavad küll e-postiga õppimismaterjali (e-kooli meie koolis ei kasutata), ent mis õppurid need palavikus ja peavaludes esimese klassi lapsed on? Ja kooliskäijad lähevad täistuuridel eest.
Notsu püsib tervena - käib koolis ja peale kooli ka Nõmme Spordikeskuses treenimas. Hetkeline rõõm saabunud talvest on asendunud porise sügisega. Nosime aga küüslaugulisi, ingverit ja sidrunit meega ning loodame, et viirus meie kodust mööda läheb.
Pubekas sai täna kitarri - renditud küll, ent siiski kitarri. Sellega sündmusega lõppes tema haiguse moraalne pool. Füüsiliselt läheb veidi aega - Tamiflu kuur on 5 päeva.
teisipäev, 17, november 2009
esmaspäev, 16, november 2009
Viirus murrab
Väikese Notsu klassi 31 õpilasest osales täna koolitöös vaid 17. Usinat laastamistööd teeb miski palaviku- ja köhaviirus. Kraadisin lapse üle - 36,6 nagu kohane. Vanaema toitis meid projekti "haiseme koos" raames küüslauguvõileivaga:) Me püsime terved!
Et õpetajagi puudub, on õppetöö suhteliselt häiritud olekus. Näiteks ei võtnud lapsed prantsuse keeles peatükki edasi ning kodutöid õppides tekkis Notsuga tõsine sõnavahetus, sest mina saabusin vanemate keeletunnist "uue osa" teadmises.
Kolisime vanaema juurest koju tagasi - püsigu vähemalt temagi tervena. Arvestades tema tööandja poolt korraldatud karantiini, kõlab see võimalikuna. Nimelt keelas pank ära igasugused perekondlikud ja muud ebavajalikud "külastused" töö juures. Kliendidki liikuvat mööda ettemääratud trajektoori. Lisaks edastatud soovitus töötajatele, kelle pereliikmed haigestunud, püsida kodus. Mõistlik. Suur kummardus niisugusele tööandjale.
Et õpetajagi puudub, on õppetöö suhteliselt häiritud olekus. Näiteks ei võtnud lapsed prantsuse keeles peatükki edasi ning kodutöid õppides tekkis Notsuga tõsine sõnavahetus, sest mina saabusin vanemate keeletunnist "uue osa" teadmises.
Kolisime vanaema juurest koju tagasi - püsigu vähemalt temagi tervena. Arvestades tema tööandja poolt korraldatud karantiini, kõlab see võimalikuna. Nimelt keelas pank ära igasugused perekondlikud ja muud ebavajalikud "külastused" töö juures. Kliendidki liikuvat mööda ettemääratud trajektoori. Lisaks edastatud soovitus töötajatele, kelle pereliikmed haigestunud, püsida kodus. Mõistlik. Suur kummardus niisugusele tööandjale.
pühapäev, 15, november 2009
perearsti nõuandetelefon - ei mingit nõu ega abi.
Me oleme nüüd moodne kodu - gripihaigega. Kas nüüd sea-. linnu- või tavaline, pole tähtis. Pubekas kurtis, et teel Võrust Tallinna hakanud tal Mäo ristis halb, tõusnud palavik vappekülmaga. Õhtuks olid lisandunud ka oigama võtvad pea- ja lihasvalud ning kohutav väsimus, kuid magada ta ei suutnud.
Lugesin nii 1972. aastal välja antud raamatu "Tervise ABC" peatüki "gripp" kui ka veebisaidi gripp.ee. Nõuanded olid enamjaolt samad, ravimite nimed netis lihtsalt moodsas võtmes.
Et perearsti ei ole endiselt Tallinnas, gripi nõuandetelefon töötab esmaspäevast reedeni, kella 9-17, helistasin üleriigilisele perearsti nõuandetelefonile. Selgitasin, et 16-aastasel tüdrukul on gripi-, mitte paraviiruse sümptomid. Rääkisin lühidalt äkki tekkinud haigusest, valudest ning unetusest. (Olin ise umbes sama vanalt just gripis ning see on üks väga ebameeldiv haigus, mäletan.)
Mul oli nõustajale vaid kaks küsimust: 1) Millised on gripisaidil kirjeldatud "apteegi käsimüügiravimid"?
Vastus nõuandetelefonilt: "Paracetamol. Anda rutiinselt iga nelja tunni möödudes. Midagi köha ja nohu vastu ka"
Mina: Aaaga kui palavik ei ole üle 38,6? (Parajasti oli eelmisest rohuvõtmisest möödas 4h ning palavik vaid 38,3)
Nõuandetelefon sai kurjaks: No kes ütles, et vaja kogu aeg anda? Palavik on väga hea, las keha võitleb haigusega. Andke siis kui vaja.
No tänud. Ega ma nüüd targemaks saanud.
2) Kuidas ma saan retsepti gripiravim Tamiflule. Nõuandetelefon teatas ootamatult: "See on miski moodne kommertsravim. See on ülehaibitud rohi, seda ei ole Teil vaja."
Hmm. Oskasin öelda vaid, et olen nõus ostma seda "kommertslikkku, ebavajalikku ja üleshaibitud ravimit hinnaga 200 krooni", aga kuidas saan ikkagi retsepti. Nõuandetelefon teadis öelda, et seda retsepti ma ei saa, sest analüüse gripi diagnoosimiseks enam ei tehta. Kohe üldse ei tehta, mitte rutiinselt igal gripijuhul ei tehta. Ja kui mina tahan saada retsepti gripiravim Tamiflule, pean mina oma 16-aastase lapse selga võtma ja haigla erakorralisse vastuvõttu viima, sest kiirabi mingi gripiga välja ei tule. Ja oigama võttev peavalu ei ole samuti mingi sümptom. Selle leevendamiseks andku ma Diclofenaci (samuti retseptiravim). Et selle retsepti mul ka ei ole, siis andku ma ikkagi Paracetamoli.
Igatahes lõppes meie kõne. Tänasin prouat mittemillegi eest. Pubeka isa sõitis Merimetsa vastuvõttu. (et just Merimetsa, sedagi ütles hoopis hea sõbranna, mitte nõuandetelefon) Sealt kauples ta teadmata oskustega välja retsepti gripiravimile.
Valveapteegis ei olnud. Otsas olid ka maskid, mida haige viiruse levimise takistamiseks kandma peaks.
Täna hommikul kammis ta läbi kümme! apteeki, mille kohta raviminfo veebisait näitab ravimi olemasolu. Üheteistkümnendast, Solarise keskuse apteegist, õnnestus tal see lõpuks ka saada. Apteegid laiutasid käsi - käib meeletu ostmine.
Ma teen järelduse: Tamiflu on riigis suhteliselt otsas. Sestap suhtub infotelefon, kuhu haiged abi ja nõu saamiseks helistavad, sellesse ravimisse sama ülbelt kui riigiladvik mittesaabunud vaktsiini - see on mingi mõttetu üleshaibitud asi.
Lugesin nii 1972. aastal välja antud raamatu "Tervise ABC" peatüki "gripp" kui ka veebisaidi gripp.ee. Nõuanded olid enamjaolt samad, ravimite nimed netis lihtsalt moodsas võtmes.
Et perearsti ei ole endiselt Tallinnas, gripi nõuandetelefon töötab esmaspäevast reedeni, kella 9-17, helistasin üleriigilisele perearsti nõuandetelefonile. Selgitasin, et 16-aastasel tüdrukul on gripi-, mitte paraviiruse sümptomid. Rääkisin lühidalt äkki tekkinud haigusest, valudest ning unetusest. (Olin ise umbes sama vanalt just gripis ning see on üks väga ebameeldiv haigus, mäletan.)
Mul oli nõustajale vaid kaks küsimust: 1) Millised on gripisaidil kirjeldatud "apteegi käsimüügiravimid"?
Vastus nõuandetelefonilt: "Paracetamol. Anda rutiinselt iga nelja tunni möödudes. Midagi köha ja nohu vastu ka"
Mina: Aaaga kui palavik ei ole üle 38,6? (Parajasti oli eelmisest rohuvõtmisest möödas 4h ning palavik vaid 38,3)
Nõuandetelefon sai kurjaks: No kes ütles, et vaja kogu aeg anda? Palavik on väga hea, las keha võitleb haigusega. Andke siis kui vaja.
No tänud. Ega ma nüüd targemaks saanud.
2) Kuidas ma saan retsepti gripiravim Tamiflule. Nõuandetelefon teatas ootamatult: "See on miski moodne kommertsravim. See on ülehaibitud rohi, seda ei ole Teil vaja."
Hmm. Oskasin öelda vaid, et olen nõus ostma seda "kommertslikkku, ebavajalikku ja üleshaibitud ravimit hinnaga 200 krooni", aga kuidas saan ikkagi retsepti. Nõuandetelefon teadis öelda, et seda retsepti ma ei saa, sest analüüse gripi diagnoosimiseks enam ei tehta. Kohe üldse ei tehta, mitte rutiinselt igal gripijuhul ei tehta. Ja kui mina tahan saada retsepti gripiravim Tamiflule, pean mina oma 16-aastase lapse selga võtma ja haigla erakorralisse vastuvõttu viima, sest kiirabi mingi gripiga välja ei tule. Ja oigama võttev peavalu ei ole samuti mingi sümptom. Selle leevendamiseks andku ma Diclofenaci (samuti retseptiravim). Et selle retsepti mul ka ei ole, siis andku ma ikkagi Paracetamoli.
Igatahes lõppes meie kõne. Tänasin prouat mittemillegi eest. Pubeka isa sõitis Merimetsa vastuvõttu. (et just Merimetsa, sedagi ütles hoopis hea sõbranna, mitte nõuandetelefon) Sealt kauples ta teadmata oskustega välja retsepti gripiravimile.
Valveapteegis ei olnud. Otsas olid ka maskid, mida haige viiruse levimise takistamiseks kandma peaks.
Täna hommikul kammis ta läbi kümme! apteeki, mille kohta raviminfo veebisait näitab ravimi olemasolu. Üheteistkümnendast, Solarise keskuse apteegist, õnnestus tal see lõpuks ka saada. Apteegid laiutasid käsi - käib meeletu ostmine.
Ma teen järelduse: Tamiflu on riigis suhteliselt otsas. Sestap suhtub infotelefon, kuhu haiged abi ja nõu saamiseks helistavad, sellesse ravimisse sama ülbelt kui riigiladvik mittesaabunud vaktsiini - see on mingi mõttetu üleshaibitud asi.
reede, 13, november 2009
Reede televiisori ees
Tänase õhtu veetsime televiisorist näidatud "Georgi" - filmi seltsis. Film ise ei ole eriti väärtuslik, hoopis Asta imeilusad kleidid sunnivad seda kolmandat korda vaatama.
Põrsik sättis endale pähe pleieri lastelauludega ja keeldus limonaadist. Samuti loobus ta oma lemmikjuustu kuubikutest ning ketšupiviineritest. (Sellist rämpsu me imeme harva, peamiselt reedeti ja vaid siis, kui on tulemas diivanil vedelemise õhtu)
Ma tõin alumisele korrusele kraadiklaasi. Peatselt hakkas tips kaasa inisema ja see tekitas kahtlust. Silmad läikisid ka. Tulemus on 36,9. Arvestades juurde päeva jooksul tekkinud köha ning pubeka hommikuse halva enesetunde (mis ei takistanud tal emaga Tartusse šoppama sõita), võib arvata, et mingi haigus on lähenemas.
Ma ei viitsi juba mitu päeva meediast uuemaid seagripi uudiseid lugeda ja ennast paanikasse ajada. Needsamad nakatunud kõnnivad minuga samaaegselt poes ja sõidavad bussis. Igatahes valmistun mõttes loobuma nädalavahetuse plaanidest laiule sõita.
Põrsik sättis endale pähe pleieri lastelauludega ja keeldus limonaadist. Samuti loobus ta oma lemmikjuustu kuubikutest ning ketšupiviineritest. (Sellist rämpsu me imeme harva, peamiselt reedeti ja vaid siis, kui on tulemas diivanil vedelemise õhtu)
Ma tõin alumisele korrusele kraadiklaasi. Peatselt hakkas tips kaasa inisema ja see tekitas kahtlust. Silmad läikisid ka. Tulemus on 36,9. Arvestades juurde päeva jooksul tekkinud köha ning pubeka hommikuse halva enesetunde (mis ei takistanud tal emaga Tartusse šoppama sõita), võib arvata, et mingi haigus on lähenemas.
Ma ei viitsi juba mitu päeva meediast uuemaid seagripi uudiseid lugeda ja ennast paanikasse ajada. Needsamad nakatunud kõnnivad minuga samaaegselt poes ja sõidavad bussis. Igatahes valmistun mõttes loobuma nädalavahetuse plaanidest laiule sõita.
neljapäev, 12, november 2009
Roccat avamas
Rocca keskuse laiendus avati. Hommikust pidu ettevõtetele võiks nimetada masuaegsekse pingviinide paraadiks. Rahvast jalutas hõredalt, versus mõned kuud tagasi toimunud moeosa avamine. Ka suupisteid ja joogikraami pakuti kesiselt. Tähelepanu väärib, et sain minagi sushi ära maitsta. (Kuidagi on kõik need aastad alates jaapani restorani avamisest õnnestunud ära viilida.) Kuigi riis, oli jube hea!
Et poed olid avatud vaid peokülalistele, sai nad trügimata läbi jalutada. Tänases meediaski kajastatud kingla Shu meeldis - välismaal olles ahvatlevad mind tihtipeale kingakarbi-väljapanekud. Sellistest poodidest võib tihtipeale leida mõnusa hinnaga jalatseid, näis kas ka siin. Et tegemist ABC Kinga järjekordse kaubamärgiga, võib neist loota nii üht kui ka teist. Sisustussalong Muster vedas mind kaugesse unenäolisesse lapsepõlve. Ja tegelikult oli mind päris raske jõuluselt kaunistet lühtrite juurest ära vedada. Eesti Bata oli pettumus nagu alati, aga Sketchers meeldis. Ühesõnaga - leian kindlasti mingid oma lemmikud.
Mõnus keskus igatahes, tunne nagu välismaal:)
Et poed olid avatud vaid peokülalistele, sai nad trügimata läbi jalutada. Tänases meediaski kajastatud kingla Shu meeldis - välismaal olles ahvatlevad mind tihtipeale kingakarbi-väljapanekud. Sellistest poodidest võib tihtipeale leida mõnusa hinnaga jalatseid, näis kas ka siin. Et tegemist ABC Kinga järjekordse kaubamärgiga, võib neist loota nii üht kui ka teist. Sisustussalong Muster vedas mind kaugesse unenäolisesse lapsepõlve. Ja tegelikult oli mind päris raske jõuluselt kaunistet lühtrite juurest ära vedada. Eesti Bata oli pettumus nagu alati, aga Sketchers meeldis. Ühesõnaga - leian kindlasti mingid oma lemmikud.
Mõnus keskus igatahes, tunne nagu välismaal:)
teisipäev, 10, november 2009
Seagripp lütseumis
Lütseumi suures majas on diagnoositud seagripp :(
Arvestades kahe maja seotust ei ole väiksesse majja enam pikk tee.
Arvestades kahe maja seotust ei ole väiksesse majja enam pikk tee.
pühapäev, 8, november 2009
Isadepäev meie kodus
Homseks on Väikese Notsu päevikus eesti keeles jutustada isadepäeva tähistamisest oma kodus.
Algatuseks tegime eile kambaga torti. Tänane pidupäevaline üritas maja kanaliseerida ning oli kogu päeva täiesti kindlas kohas - kraavis. (ette võib öelda, et töö ei õnnestunud. Maja eelmine omanik on valanud kaevurõnga ise. Raudbetoonist. Rõnga paksus rohkem kui 15 cm.)
Napoleoni torti ei ole ma varem teinud. Aga Ekspressis avaldatud retsept ei olnud raske teostada, pigem aeganõudev. Kokku kulus kreemi ja põhja valmistamiseks kolm tundi, ent see oli tegemist väärt. Suur tort hajus taldrikult päevaga. Mina valmistasin põhjad ja kreemi ning tüdrukud lappisid kokku. Sättisime peale tordi säraküünlad ning peitsime ära.
Lisaks hakkisin hommikusöögiks kartulisalati ja täitsin munad. Ka need leidsid peiduka. Plikad tegid kaardi - murdsid A3 kokku, kirjutasid keskele nime ning igaüks meist andis panuse joonistamisel. Luuletuse tegid nad kahe peale ise, suurema panuse oli seekord suurem.
Hommikul ärkasin enne poolt üheksat ja plikadki. Sättisime laua ning äratasime päevakangelase. Säraküünalde süütamine ei toimunud viperusteta - need küünlad olid juba ümber keeratud. (ühel sünnipäeval olid keeramata ja pikk aeg kulud süütamisele valest otsast). No ja keerasin siis omad ümber ja süütasin valest otsast. Ja lõpuks naersime laua ümber.
Tänane päev nägi ette ka esietenduse Estonias - Laste ooperigala oli mu meelest veidi raske seitsmeaastasele, aga siiski nauditav. Vanaema hankis kolm piletit - kolm põlvkonda teatris.
Päeva edenedes õppisime tavapäraselt prantsuse keelt ning õhtusöögi eest hoolitses pidupäevaline.
Ja nüüd, seda postitust kirjutades suutis meie kass end põlema panna, jalutades köögilaual üle küünla. Oli õnnelik õnnetus - paks karv lühenes, ent viga loom ei saanud.
Algatuseks tegime eile kambaga torti. Tänane pidupäevaline üritas maja kanaliseerida ning oli kogu päeva täiesti kindlas kohas - kraavis. (ette võib öelda, et töö ei õnnestunud. Maja eelmine omanik on valanud kaevurõnga ise. Raudbetoonist. Rõnga paksus rohkem kui 15 cm.)
Napoleoni torti ei ole ma varem teinud. Aga Ekspressis avaldatud retsept ei olnud raske teostada, pigem aeganõudev. Kokku kulus kreemi ja põhja valmistamiseks kolm tundi, ent see oli tegemist väärt. Suur tort hajus taldrikult päevaga. Mina valmistasin põhjad ja kreemi ning tüdrukud lappisid kokku. Sättisime peale tordi säraküünlad ning peitsime ära.
Lisaks hakkisin hommikusöögiks kartulisalati ja täitsin munad. Ka need leidsid peiduka. Plikad tegid kaardi - murdsid A3 kokku, kirjutasid keskele nime ning igaüks meist andis panuse joonistamisel. Luuletuse tegid nad kahe peale ise, suurema panuse oli seekord suurem.
Hommikul ärkasin enne poolt üheksat ja plikadki. Sättisime laua ning äratasime päevakangelase. Säraküünalde süütamine ei toimunud viperusteta - need küünlad olid juba ümber keeratud. (ühel sünnipäeval olid keeramata ja pikk aeg kulud süütamisele valest otsast). No ja keerasin siis omad ümber ja süütasin valest otsast. Ja lõpuks naersime laua ümber.
Tänane päev nägi ette ka esietenduse Estonias - Laste ooperigala oli mu meelest veidi raske seitsmeaastasele, aga siiski nauditav. Vanaema hankis kolm piletit - kolm põlvkonda teatris.
Päeva edenedes õppisime tavapäraselt prantsuse keelt ning õhtusöögi eest hoolitses pidupäevaline.
Ja nüüd, seda postitust kirjutades suutis meie kass end põlema panna, jalutades köögilaual üle küünla. Oli õnnelik õnnetus - paks karv lühenes, ent viga loom ei saanud.
reede, 6, november 2009
Diagnoos kassile: siiski põiepõletik
Visiit Haabersti Veterinaariakeskusesse kestis veidi üle tunni.
Rääkisin ära kogu mure, alates sellest, millised on minu kahtlused ja kuidas on asjad paari viimase nädalaga arenenud. Ja arst, Marilin, tõesti kuulas. Seletasin ka, et Västrikus tehti proovid, mida kirjalikult ei soostutud mulle väljastama. Ja lisasin, et need proovid olnud täiesti korras.
Me arutasime võimalusi:
* et kassil on käitumishäire
* et kassil on põiekivi (üks suur) ja see teeb talle haiget
* et kassil on neerukivi (üks suur) ja see teeb talle haiget
* et kassil on olnud põiepõletik ja sellest arenes käitumishäire
Marilin seletas kassi psühholoogiat - et tal on valus hädal käia, kuid ta ei tunneta seda valu iseendas, vaid arvab, et kast hammustab teda. Ja nii läheb ta pissile erinevatesse kohtadesse, lootes, et need kohad teda ei hammusta. Oeh.
Ravivariantideks oli:
* blokeerida täielikult kassi ligipääs kohtadesse, kuhu ta on harjunud valesti oma häda sirtsutama (natuke paha, praktikas teeb ta siis lihtsalt blokeerijakõrvale)
* profülaktiline antibiootikumikuur põiele. See kõlab tobedalt, aga teisiti ei oskaks ma seda kirjeldada. Nimelt maksab kassi täisanalüüs verele ja uriinile umbes neljakohalise summa. Ja häda põhjustab kas põiepõletik või ei põhjusta. Suurim tüsistus antibiootikumidele on enamasti kõhulahtisus. Antibiootikumid ei ole väga kallid (võrreldes vere- ja uriinianalüüsiga) Suurim näidustus antibiootikumikuuri valikuks oli Västriku kliiniku arsti väide, et tal on kunagi olnud põieprobleemid, ehk näha on kristallide jääke.
* feromoonravi ehk siis käitumishäire ravi õnnehormoonidega. Miski seade pistetakse pistikusse ja sealt levib midagi, mis mõjub kassile nagu kassiema lähedus. Vastuseis: meie pärslane on niigi eriti rahulik kass. (ja pärslane olevatki rumal ja rahulik loom:)
Siiski otsustas Marilin teha uriinianalüüsi, võttes selle otse põiest. Kuigi kolm arsti üritasid Miud kinni hoida, ebaõnnestus see. Marilin oletas, et kassil peab olema valus. Nagu tellitult sirtsutas Miu põrandale ning saime analüüsi, mitte küll väga puhta, ent sobiva.
Meie mõlema üllatuseks selgus, et PH ei ole mitte madalapoolne 7 vaid suisa olematu 6. Et uriinis on leukotsüüte ehk verd ning põletikunäitaja kõrgel. Võimatu, et sellised näitajad tekkisid uriini pooleteise ööpäevaga.
Miu sai 10-päevase antibiootikumikuuri korralike antibiootikumidega. Mina pea kuuesajase arve. Ei ole väga hull arvestades, et vajalik sai tehtud. Kirjutasin Västriku kliinikusse pika kirja.
Kodus söötsin kassile antibiootikumi sisse - panin kaussi "söö aeglaselt!" mõned krõpsud ning kõige peale roosa ravimi. Miu õngitses krõpsud kausist välja ja nahka läks ka ravim. Seejärel täitsin kausi normaalses koguses krõpsudega.
Aitäh, Haabersti kliiniku soovitajad! Sellest saab Miu kodukliinik. Suhtumine on tõesti tähelepanelik ja hooliv.
Pilt tehtud enne remonti:) Tänane patsient magab palmide all ja ümber sügavat und.
neljapäev, 5, november 2009
Tule appi, andmekaitse!
Sõbranna rääkis täna oma juhtumist. Soovinud tema minna Estoniasse lasteetendust vaatama. Etendusele olnud sooduspakkumine - ostes perepileti kahele täiskasvanule ja vähemalt kolmele lapsele, maksavad piletid poole vähem.
"Estonias" aga teatanud piletikassa tädike, et saab küll osta perepileti, kuid selleks peab ostja esitama kõigi laste sünnitunnistused. Ja kui just sünnitunnistusi juhtumisi kaasas ei ole, siis sobivad koopiad ka:) Sõbranna olnud nii jahmunud, et jalutanud kassast ühegi lisaküsimuseta minema.
Piletid jäid saamata, kuid meil tekkis arutelu:
* Mis saab siis, kui teatrisse soovib minna "moodne pere", milles Sinu ja Minu lapsed. Kas me siis ei saa perepiletit osta?
* Kas teatril on õigus kontrollida delikaatseid isikuandmeid - isikukood ju peaks vähemalt selle alla kuuluma?
* Kas etenduse piletikontroll küsib isikut tõendavat dokumenti ka enne etendust? Kolm sünnitunnistust võib ju pettuse eesmärgil piletiostuks ka "laenata".
* Kuidas tuvastatakse isikusamasust täiskasvanutel? Kas sünnitunnistusest piisab? Kaks kaasas olevat täiskasvanut ei pruugi üldse olla laste pärisvanemad.
* Kui piletikontrolör tuvastab, et isikute nimed vastavad piletiostjatele, siis kuidas garanteerida, et tegemist ei ole juhuslikult samanimeliste isikutega.
Janiiedasi. Kuniks nõmedus ja väiklus otsa saavad :)
Edit: Päevalehe ajakirjanik viitsis küsitleda erinevaid ametkondi ja sai kokku huvitava loo:
http://www.epl.ee/artikkel/482037
"Estonias" aga teatanud piletikassa tädike, et saab küll osta perepileti, kuid selleks peab ostja esitama kõigi laste sünnitunnistused. Ja kui just sünnitunnistusi juhtumisi kaasas ei ole, siis sobivad koopiad ka:) Sõbranna olnud nii jahmunud, et jalutanud kassast ühegi lisaküsimuseta minema.
Piletid jäid saamata, kuid meil tekkis arutelu:
* Mis saab siis, kui teatrisse soovib minna "moodne pere", milles Sinu ja Minu lapsed. Kas me siis ei saa perepiletit osta?
* Kas teatril on õigus kontrollida delikaatseid isikuandmeid - isikukood ju peaks vähemalt selle alla kuuluma?
* Kas etenduse piletikontroll küsib isikut tõendavat dokumenti ka enne etendust? Kolm sünnitunnistust võib ju pettuse eesmärgil piletiostuks ka "laenata".
* Kuidas tuvastatakse isikusamasust täiskasvanutel? Kas sünnitunnistusest piisab? Kaks kaasas olevat täiskasvanut ei pruugi üldse olla laste pärisvanemad.
* Kui piletikontrolör tuvastab, et isikute nimed vastavad piletiostjatele, siis kuidas garanteerida, et tegemist ei ole juhuslikult samanimeliste isikutega.
Janiiedasi. Kuniks nõmedus ja väiklus otsa saavad :)
Edit: Päevalehe ajakirjanik viitsis küsitleda erinevaid ametkondi ja sai kokku huvitava loo:
http://www.epl.ee/artikkel/482037
kolmapäev, 4, november 2009
Loomakliinikust ja täiesti tervest kassist
Mu kass on kahjuks täiesti terve. Just, kahjuks on kahjuks õige sõna, sest tervisehäda ravida oleks antud juhul oluliselt lihtsam. Antibiootikumikuur, ravitoit ja asi saaks korda.
Jõudsin poole milliliitri süstlasse kogutud uriiniga Västriku kliinikusse kell 19,35, olles kõutsi tabanud kell 19,15 valest kohast hädalt. (nad vist on Tallinnas üks kauem avatud kliinikuid, kuni 20-ni)
"PH-tase on veidi madal. Põieliiva ei paista olevat, kuid mingid kristallid on kunagi olnud," seletas arst. Uuris toid kohta ka. Miu sööb Royal Canini, kas pärslase spetstoitu või "Hair and skini". Saime prooviks Royal Canini ravitoidu, kaks nädalat katsetame seda. Kui ei aita, saame teha nõrga antibiootikumikuuri.
Kahtlustan, et miski teeb talle haiget - kuulsin vannitoast väga hädist kassikräunu. Ja minu teooriat toetavad need punased pisarasuurused loigukesed parketil.
Peale töölt tulekut siirdusin täna otse Hortesesse, tõin kaks uut kassiliiva - odavama Sanicat´i (Eestis toodetud) ning hirmkalli ökoliiva, mis kirjade järgi on hoopis segu puidust ja teab millest. Foorumid kirjutavad ja E teadis rääkida, et tegemist on iga kassi unistuste vetsusisuga. Pesin kastid enne uut sisu Fairyga ja piserdasin neutraliseerijaga üle. No ei aidanud. See meie kõutsi unistus, sinnapoolegi ei vaadanud :( (Puhas betoon on sobiv...
Tahtsin sellesse postitusse kirjutada paari sõnaga ka Västriku kliinikust. Loobusin seal käimast juba aastaid tagasi. Sealne arst soovitas mul pulmast saabunud BB silma amputeerida. Enne kui ise ära kukub. See silm paranes täiesti ning hiljem tehtud nägemiskontroll ei tuvastanud puudusi.
Aga. Hinnakirjas on neil kasside uriinianalüüse kolme sorti. Mina soovisin odavaimat, ribatesti. Hinnakirjas märgitud 50 kroonisena. Samateemalisi peenemaid uuringuid nimetati veel kaks - ühe hind 50 ning teisel 150 krooni. Minu üllatuseks sisestati hinnaks 100 krooni ning tšekil kirjutet mõlema kohta "teenus". Tundsin huvi, et milliseid erinevaid teenuseid mulle siis kümne minuti jooksul osutati. Üllatuseks ei saanud ma administraatorilt vastust. (vastuseta jäi ka see, kas mul on peale ribatesti ilma kassi näitamata saada veel mingitki konsultatsiooni). Administraator rääkis midagi sellest, et see uriiniproov maksabki 100 krooni, et miski tegemise maks, millest hinnakirjas märgetki pole, lisandub ka.
Ühesõnaga. Ma tahan öelda, et veterinaarkliinikutes valitseb suhteline anarhia. Vähemasti ei selgitata kliendile, MIS lisaks hinnakirjas märgitule võib lisanduda. Nii õnnestus T.Toometi kliinikus pr Betti silmaarstil lisada sadakond krooni lisaks kokkulepitule mingite "vahendite" eest, mida mina nimetaks kui 15 krooni kott maksvad vatitupsud. Ja kliinikumaks, see, et Sind üldse jutule võetakse, neid mitmesajakrooniseid teenuseid saama. Meie kodulähedasimas, Valdeku kliinikus on see 285 krooni. aga vähemasti on nad lahked ja jääb mulje, et neid siiralt huvitab, mis minu neljajalgsest saab.
Tegelikult huvitab mind ka, mis mu neljajalgsest saab. Sest kassidega ei vea mul kohe üldse.
Jõudsin poole milliliitri süstlasse kogutud uriiniga Västriku kliinikusse kell 19,35, olles kõutsi tabanud kell 19,15 valest kohast hädalt. (nad vist on Tallinnas üks kauem avatud kliinikuid, kuni 20-ni)
"PH-tase on veidi madal. Põieliiva ei paista olevat, kuid mingid kristallid on kunagi olnud," seletas arst. Uuris toid kohta ka. Miu sööb Royal Canini, kas pärslase spetstoitu või "Hair and skini". Saime prooviks Royal Canini ravitoidu, kaks nädalat katsetame seda. Kui ei aita, saame teha nõrga antibiootikumikuuri.
Kahtlustan, et miski teeb talle haiget - kuulsin vannitoast väga hädist kassikräunu. Ja minu teooriat toetavad need punased pisarasuurused loigukesed parketil.
Peale töölt tulekut siirdusin täna otse Hortesesse, tõin kaks uut kassiliiva - odavama Sanicat´i (Eestis toodetud) ning hirmkalli ökoliiva, mis kirjade järgi on hoopis segu puidust ja teab millest. Foorumid kirjutavad ja E teadis rääkida, et tegemist on iga kassi unistuste vetsusisuga. Pesin kastid enne uut sisu Fairyga ja piserdasin neutraliseerijaga üle. No ei aidanud. See meie kõutsi unistus, sinnapoolegi ei vaadanud :( (Puhas betoon on sobiv...
Tahtsin sellesse postitusse kirjutada paari sõnaga ka Västriku kliinikust. Loobusin seal käimast juba aastaid tagasi. Sealne arst soovitas mul pulmast saabunud BB silma amputeerida. Enne kui ise ära kukub. See silm paranes täiesti ning hiljem tehtud nägemiskontroll ei tuvastanud puudusi.
Aga. Hinnakirjas on neil kasside uriinianalüüse kolme sorti. Mina soovisin odavaimat, ribatesti. Hinnakirjas märgitud 50 kroonisena. Samateemalisi peenemaid uuringuid nimetati veel kaks - ühe hind 50 ning teisel 150 krooni. Minu üllatuseks sisestati hinnaks 100 krooni ning tšekil kirjutet mõlema kohta "teenus". Tundsin huvi, et milliseid erinevaid teenuseid mulle siis kümne minuti jooksul osutati. Üllatuseks ei saanud ma administraatorilt vastust. (vastuseta jäi ka see, kas mul on peale ribatesti ilma kassi näitamata saada veel mingitki konsultatsiooni). Administraator rääkis midagi sellest, et see uriiniproov maksabki 100 krooni, et miski tegemise maks, millest hinnakirjas märgetki pole, lisandub ka.
Ühesõnaga. Ma tahan öelda, et veterinaarkliinikutes valitseb suhteline anarhia. Vähemasti ei selgitata kliendile, MIS lisaks hinnakirjas märgitule võib lisanduda. Nii õnnestus T.Toometi kliinikus pr Betti silmaarstil lisada sadakond krooni lisaks kokkulepitule mingite "vahendite" eest, mida mina nimetaks kui 15 krooni kott maksvad vatitupsud. Ja kliinikumaks, see, et Sind üldse jutule võetakse, neid mitmesajakrooniseid teenuseid saama. Meie kodulähedasimas, Valdeku kliinikus on see 285 krooni. aga vähemasti on nad lahked ja jääb mulje, et neid siiralt huvitab, mis minu neljajalgsest saab.
Tegelikult huvitab mind ka, mis mu neljajalgsest saab. Sest kassidega ei vea mul kohe üldse.
Mures kassi pärast
Ma olen oma kassiga hädas.
Algusest peale on ta kohati oma hädasid õiendanud mitte kastile, vaid nurkadesse. Välja on ta valinud välisukse esise peenema ja elutoa nurga jämedama häda jaoks. Eelmisest nädalast lisandus peenema jaoks vannitoa uksenurk.
Esmalt uurisin kassiabi-rahvalt. Soovitati anda kassile aega kohanemiseks ning öeldi, et see olevat pärslaste levinud probleem. Aga nüüd on pool aastat möödas ja kass juba pool aastat ka kastreeritud.
Lappasin kassifoorumeid ning samateemalisi murekirju on päris palju.
*Soovitati paigutada kassile liivakastid sinna, kuhu ta hädasid tegema kipub. Tehtud. Aga meil on vaid kaks liivakasti... Ja teine neist siis puutumatult esikunurgas ja teine vannitoas. Mõnikord ikka satub viimasesse.
* Soovitati paigutada sinna, kuhu kass hädasid tegema kipub, kassitoitu. Panin nurka toidutaldriku. Ja täna hommikul avasin kraapimise peale vannitoa ukse ning avastasin taldrikust lahmaka loigu:S
* Soovitati paigutada kass suletud ruumi koos oma liivakastiga. Meil kassiasjad kõik vannitoas ja tüüp on kaks järjestikust päeva peamiselt seal paiknenud. Eile näiteks püsis kast terve päeva kuivana, kuid kass sõi ja jõi täiesti tavalises koguses.
Suvel ajasin probleemi meie rohke äraoleku süüks. Just tagasi tulles avastasime majast erilisi märatsemisjälgi.
Pissiproov on siiani võtmata, et põiehäda välistada. See on minu viga. Natuke kahtlen tervisemures - tüüp ei sirtsuta vaid lahistab täiega valesse kohta. Kassiliivasid oleme proovinud kolme sorti ja tavalist liivakastiliiva ka. Õue ta häda ei tee, üle-eelmisel, meie superkassil, ei olnudki näiteks toas liivakasti.
Küüsi saime ta teritama õigele kohale - miski kassile meeldiva lõhnaga sprei aitas.
Ja ma olen koleväga õnnetu, sest loom on hiigelarmas, kui vaid õigesse kohta häda teeks...
Algusest peale on ta kohati oma hädasid õiendanud mitte kastile, vaid nurkadesse. Välja on ta valinud välisukse esise peenema ja elutoa nurga jämedama häda jaoks. Eelmisest nädalast lisandus peenema jaoks vannitoa uksenurk.
Esmalt uurisin kassiabi-rahvalt. Soovitati anda kassile aega kohanemiseks ning öeldi, et see olevat pärslaste levinud probleem. Aga nüüd on pool aastat möödas ja kass juba pool aastat ka kastreeritud.
Lappasin kassifoorumeid ning samateemalisi murekirju on päris palju.
*Soovitati paigutada kassile liivakastid sinna, kuhu ta hädasid tegema kipub. Tehtud. Aga meil on vaid kaks liivakasti... Ja teine neist siis puutumatult esikunurgas ja teine vannitoas. Mõnikord ikka satub viimasesse.
* Soovitati paigutada sinna, kuhu kass hädasid tegema kipub, kassitoitu. Panin nurka toidutaldriku. Ja täna hommikul avasin kraapimise peale vannitoa ukse ning avastasin taldrikust lahmaka loigu:S
* Soovitati paigutada kass suletud ruumi koos oma liivakastiga. Meil kassiasjad kõik vannitoas ja tüüp on kaks järjestikust päeva peamiselt seal paiknenud. Eile näiteks püsis kast terve päeva kuivana, kuid kass sõi ja jõi täiesti tavalises koguses.
Suvel ajasin probleemi meie rohke äraoleku süüks. Just tagasi tulles avastasime majast erilisi märatsemisjälgi.
Pissiproov on siiani võtmata, et põiehäda välistada. See on minu viga. Natuke kahtlen tervisemures - tüüp ei sirtsuta vaid lahistab täiega valesse kohta. Kassiliivasid oleme proovinud kolme sorti ja tavalist liivakastiliiva ka. Õue ta häda ei tee, üle-eelmisel, meie superkassil, ei olnudki näiteks toas liivakasti.
Küüsi saime ta teritama õigele kohale - miski kassile meeldiva lõhnaga sprei aitas.
Ja ma olen koleväga õnnetu, sest loom on hiigelarmas, kui vaid õigesse kohta häda teeks...
esmaspäev, 2, november 2009
minuga juhtub alati midagi:S
Hiilisin täna kümme minutit varem töö juurest minema. Sõitsime emaga surnuaiale. Olin valmis minema minema üksi vanaemale-vanaisale hingedepäeva küünalt süütama, ent kottpimedal Metsakalmistul pea neljakümneaastaste haudade vahel tundus kõhe isegi kahekesi.
Tagasiteel ületasin Lasnamäe kanalis veidi kiirust ja jõudsin vanemate prantsuse keele tundi täpselt kell 18. Kell 19 ootas mind maja ees teine auto - otsustasime ümber Bauhofi mustjaskuldsete kardinapuude kasuks.
19,42 peatusime taas Hariduse tn-l "suurte" koolimaja ees. Noh, et minu roheline konn koolihoovist ära tuua.
Võta näpust. Värav suletud, väraval silt avatud 7,30-19 ning lisatahvel "Kuri koer"
Suletud oli ka jalgvärav ja ma ei tahtnud minna üle piirde kontrollima, kas koer on sama kuri kui pr Betti. (Reedel koputas meie ukse taga nimelt ametnik. Just ukse, mitte värava. Ise samal ajal mõnust röhkiva pr Betti pead sügades.)
Nii seisabki mu auto tänase öö Prantsuse Lütseumi hoovis. Auto tagaistmel laiutab lõunal ostetud toiduvaru - kaks pakki piima, pakk keefiri, jogurt, paprikad, tomatid, riis hommelõunase pilaffi jaoks. Ja nii edasi. Kokku kaks suurt kilekotti. Ma loodan, et öösel ei tule külma. Ma loodan, et nad mu autot kell 7,30 ära ei teisalda, pargin nimelt "staadionil". Ja hommikul... hommikul keedan ma putru ja silmaks panen moosi, sest kõik muu ootab statkal oma poolpimedat omanikku, kes silte ei märka lugeda. (mitte et need nüüd ülemäära suurelt oleks kirjutet olnud)
Tagasiteel ületasin Lasnamäe kanalis veidi kiirust ja jõudsin vanemate prantsuse keele tundi täpselt kell 18. Kell 19 ootas mind maja ees teine auto - otsustasime ümber Bauhofi mustjaskuldsete kardinapuude kasuks.
19,42 peatusime taas Hariduse tn-l "suurte" koolimaja ees. Noh, et minu roheline konn koolihoovist ära tuua.
Võta näpust. Värav suletud, väraval silt avatud 7,30-19 ning lisatahvel "Kuri koer"
Suletud oli ka jalgvärav ja ma ei tahtnud minna üle piirde kontrollima, kas koer on sama kuri kui pr Betti. (Reedel koputas meie ukse taga nimelt ametnik. Just ukse, mitte värava. Ise samal ajal mõnust röhkiva pr Betti pead sügades.)
Nii seisabki mu auto tänase öö Prantsuse Lütseumi hoovis. Auto tagaistmel laiutab lõunal ostetud toiduvaru - kaks pakki piima, pakk keefiri, jogurt, paprikad, tomatid, riis hommelõunase pilaffi jaoks. Ja nii edasi. Kokku kaks suurt kilekotti. Ma loodan, et öösel ei tule külma. Ma loodan, et nad mu autot kell 7,30 ära ei teisalda, pargin nimelt "staadionil". Ja hommikul... hommikul keedan ma putru ja silmaks panen moosi, sest kõik muu ootab statkal oma poolpimedat omanikku, kes silte ei märka lugeda. (mitte et need nüüd ülemäära suurelt oleks kirjutet olnud)
pühapäev, 1, november 2009
pühabane
Ma ei saa üldse aru, kuhu kaovad pühapäevad!
Ometi ärkasin ma vara, kõige esimesena, enne üheksat. Okei, magasin veel pool tundi ja pääsesin söögitegemisest (loe kiivikoorimine ja võileivad)
Notsul oli karm käsk enne üheksat end mitte voodist välja ajada (nädalavahetustel võib ta vabalt üllatada ka poole kaheksa paiku multikate vaatamisega versus koolipäevadel võin voodi kõrval pasunat puhuda ja magajat sellega mitte segada.)
Sebisime veidike mitte midagi teha ja enne kahtteist sõitsime kardinatuurile. Otsus: uued kardinapuud, need mustad. Avastasin, samasugused puud on ka kahes ülemise korruse toas. Pärinevad Kõigi Sisustajate Mekast, Ikeast ja maksid oluliselt vähem. Kardinad ostsime peale esimest silmapilku Jyskist. Et pakis paiknes siiski vaid üks pealiskardin ning vaja kaks, siis läks arve ikka lõhki ehk üle tuhande. Okei, elame veel. Kardinavabalt paistab elutoa xxl telekas tammile nii hästi, et eristada võib lisaks suurusele ka marki.
Kolmest kanti üle vormelit (Loe: haudvaikus majas, kahejalgsed ei kõnni üldse ja neljajalgsed võivad kahel tagumisel hiilida kui teisiti ei saa) Selleks ajaks olin lõpetanud õuetöödega - mulle tundmatu nimega sibulate istutamine, gladioolisibulate väljakorjamine, õlelillede ja melissi noppimine. No ma ei ole väga normaalne inimene jah. Ja Betti, meie armas proua Betti on hakanud junnikesi poetama suisa kummalistesse kohtadesse. Kui ei oleks muundelugu aknast näinud, mõtleks tõsimeeli, et vana koer on kombeid muutnud.
Üks väike jooksuring kodu - Rahumäe surnuaed-Pärnu maantee-kodu. Süütasime tädi Ulvi hauale hingedepäeva-küünla. MaSu on jõudnud ka surnuaeda. Selle pere hauaplatsid asuvad kahel pool jalgteed. Ühel pool teed põles päev varem süüdatud küünlalõpp ning teisel pool meenutasid küünlaid vaid hauale visatud kaks kaant.
Jõudsime arutleda ka Notsu laagris loetud raamatu üle. Ise ta Cosette´i valis. Ometi mossitas, et laagrikaaslasest koolivend teadnud rääkida, et tegemist on kolmanda klassi kohustusliku kirjandusega. Tegelikult oligi seda raamatut vist liiga palju. Kõnelesin lühidalt ka kirjanik Hugost ja sellest, et tegemist on väga paksu raamatuga. "Mis on revolutsioon?", uuris Notsu. Prantsusmaal oli revolutsioon on see, et rahvas ei olnud kuningaga rahul ja tahtis presidenti. "Aaaa, siis Toomas Hendrik Ilves?" "Eieiei. See revolutsioon oli juba mitusada aastat tagasi".
Kass sai samuti enne vormeli lõppemist kammitud - eile pesin ta taas ära. Kuidagi ilusam ja kohevam karv. Ja jalad, need karvased pärslase "püksid" määrduvad ikka väga. Tõesti peaks seda kassi pesema kindlasti korra kui mitte kaks kuus. Kassi tervis teeb mind murelikuks - märkasin parketil tillukesi punaseid täppe. Esmalt mõtlesin, et kass on end vigastanud. Paraku pean loigukese süstlasse püüdma ning arstile testida viima.
Prantsuse keel. (Oeh, jälle algab kool!) Alouette, gentille alouette, alouette jet te plumeret... Ämmmääää, kuidas les yeux hääldatakse? Ja siis ma kaevan end õige paberini ja saan isegi teada, et lesjöö. Ja annan allkirja nii siia kui ka siia. Ja homme ärkan taas kell 7 ning ei unusta anda 60 krooni tantsutunni jaoks ning kell 13,15 kiibitsen taas Hariduse tänava ukse taga. Notsu ütles, et natuke tahab juba kooli ka minna, sest sellel nädalal ei anna prantsuse keelt õp K. Pealegi olevat enne jõule taas koolivaheaeg tulekul.
Aga kaduma see pühapäev läkski, kolm masinatäit pesu ja üks koristatud tuba jäi eelpool kirjutamata. Ja superstaari ning foobiate saateid vaatasin. Tegelikult tahtsin hoopis raamatut lugeda, kaminas proovisüütamise teha ning midagi maitsvat valmistada. :(
Ometi ärkasin ma vara, kõige esimesena, enne üheksat. Okei, magasin veel pool tundi ja pääsesin söögitegemisest (loe kiivikoorimine ja võileivad)
Notsul oli karm käsk enne üheksat end mitte voodist välja ajada (nädalavahetustel võib ta vabalt üllatada ka poole kaheksa paiku multikate vaatamisega versus koolipäevadel võin voodi kõrval pasunat puhuda ja magajat sellega mitte segada.)
Sebisime veidike mitte midagi teha ja enne kahtteist sõitsime kardinatuurile. Otsus: uued kardinapuud, need mustad. Avastasin, samasugused puud on ka kahes ülemise korruse toas. Pärinevad Kõigi Sisustajate Mekast, Ikeast ja maksid oluliselt vähem. Kardinad ostsime peale esimest silmapilku Jyskist. Et pakis paiknes siiski vaid üks pealiskardin ning vaja kaks, siis läks arve ikka lõhki ehk üle tuhande. Okei, elame veel. Kardinavabalt paistab elutoa xxl telekas tammile nii hästi, et eristada võib lisaks suurusele ka marki.
Kolmest kanti üle vormelit (Loe: haudvaikus majas, kahejalgsed ei kõnni üldse ja neljajalgsed võivad kahel tagumisel hiilida kui teisiti ei saa) Selleks ajaks olin lõpetanud õuetöödega - mulle tundmatu nimega sibulate istutamine, gladioolisibulate väljakorjamine, õlelillede ja melissi noppimine. No ma ei ole väga normaalne inimene jah. Ja Betti, meie armas proua Betti on hakanud junnikesi poetama suisa kummalistesse kohtadesse. Kui ei oleks muundelugu aknast näinud, mõtleks tõsimeeli, et vana koer on kombeid muutnud.
Üks väike jooksuring kodu - Rahumäe surnuaed-Pärnu maantee-kodu. Süütasime tädi Ulvi hauale hingedepäeva-küünla. MaSu on jõudnud ka surnuaeda. Selle pere hauaplatsid asuvad kahel pool jalgteed. Ühel pool teed põles päev varem süüdatud küünlalõpp ning teisel pool meenutasid küünlaid vaid hauale visatud kaks kaant.
Jõudsime arutleda ka Notsu laagris loetud raamatu üle. Ise ta Cosette´i valis. Ometi mossitas, et laagrikaaslasest koolivend teadnud rääkida, et tegemist on kolmanda klassi kohustusliku kirjandusega. Tegelikult oligi seda raamatut vist liiga palju. Kõnelesin lühidalt ka kirjanik Hugost ja sellest, et tegemist on väga paksu raamatuga. "Mis on revolutsioon?", uuris Notsu. Prantsusmaal oli revolutsioon on see, et rahvas ei olnud kuningaga rahul ja tahtis presidenti. "Aaaa, siis Toomas Hendrik Ilves?" "Eieiei. See revolutsioon oli juba mitusada aastat tagasi".
Kass sai samuti enne vormeli lõppemist kammitud - eile pesin ta taas ära. Kuidagi ilusam ja kohevam karv. Ja jalad, need karvased pärslase "püksid" määrduvad ikka väga. Tõesti peaks seda kassi pesema kindlasti korra kui mitte kaks kuus. Kassi tervis teeb mind murelikuks - märkasin parketil tillukesi punaseid täppe. Esmalt mõtlesin, et kass on end vigastanud. Paraku pean loigukese süstlasse püüdma ning arstile testida viima.
Prantsuse keel. (Oeh, jälle algab kool!) Alouette, gentille alouette, alouette jet te plumeret... Ämmmääää, kuidas les yeux hääldatakse? Ja siis ma kaevan end õige paberini ja saan isegi teada, et lesjöö. Ja annan allkirja nii siia kui ka siia. Ja homme ärkan taas kell 7 ning ei unusta anda 60 krooni tantsutunni jaoks ning kell 13,15 kiibitsen taas Hariduse tänava ukse taga. Notsu ütles, et natuke tahab juba kooli ka minna, sest sellel nädalal ei anna prantsuse keelt õp K. Pealegi olevat enne jõule taas koolivaheaeg tulekul.
Aga kaduma see pühapäev läkski, kolm masinatäit pesu ja üks koristatud tuba jäi eelpool kirjutamata. Ja superstaari ning foobiate saateid vaatasin. Tegelikult tahtsin hoopis raamatut lugeda, kaminas proovisüütamise teha ning midagi maitsvat valmistada. :(
laupäev, 31, oktoober 2009
kardinaid valimas
Kodukaunistamise-maratonist on jäänud vaid lõpusirge - kardinad.
Seitse aastat tagasi kui ostsin maja kaheksa ühesuguse akna ette kaheksa ühesugust 1,60 pikkust kardinapuud, märkasin umbes kuu möödudes, et kardinapuud said lühikesed. Ja tegelikult pidanuks nad olema tumedad, mitte valged. Need kaks teadmist on mind häirinud kõik aastad. Samas ei seganud see nii palju, et minna poodi ja osta vanade asemel uued.
Nüüd olen ma taas dilemma ees ja raha on seekord mul varasemast vähem kulutada.
Eile käisin umbes tuhande kolmesajandat korda ehituspoes (ma kahtlustan, et lisaks projektijuhile tunnevad mind nägupidi ka kõik osakondade müüjad).
Valikud on siin:
* Ühe olemasoleva kardinapuu pikkusega 1,60 kasutan ära rõduukse ees (laius 1,24) ja ostan alumise korruse kahe akna ette uued kardinapuud, mis on väliselt identsed vanadega, ent pikkusega 2m. Väljaminek 2x79 kr. Tulemus - pikkuselt sobivad ent väliselt eaka väljanägemisega kardinapuud. Plastikust pealegi.
* Jätan rõduukse ette kardina ostmata ja vaade elutuppa on endiselt avatud. Teiste akende ees kasutan ära vanad kardinapuud. Kulu 0 krooni, tulemus samasugune nagu enne. Öök.
* Täpselt sellised, tumedad kardinapuud nagu ma ihaldan, maksavad ehituspoes letihinnaga täiskomplekti eest 319 krooni tk. Projektijuhilt saadav allahindlus muudab need 25-35% soodamaks. Kulu ikkagi suur. Kuhu ma panen kaks olemasolevat korralikku kardinapuud pikkusega 160 cm? Ma ei oska asju prügikasti visata:(
Kolasin ka kardinakangaste ja valmiskardinate poodides. Kardinaid ise õmmelda mulle meeldiks, ma ei ole üle viie aasta puutunud õmblusmasinat. Tea kas oskangi kasutada enam:) Ja kas ema üldse laenabki...
* Valmiskardinatest soodsaim valik oleks Jyskist. Värvilt täiesti sobilik aluskardinapaar maksaks 69 krooni ja pealiskardin 129-149. Seal mitu valikut. Aga mulle ei meeldi sealsete kangaste materjal, eriti pealiskardinate materjal, mis on kuidagi õhuke. ("Lirts", ütleks vanem põlvkond)
* Hemtexis oleks valik parem -üks litritega roheline meeldis mulle esimesest silmapilgust. Aga hind on kallis, eriti kui võtta ka kardinapuud. 495 krooni maksab tükk ja kahe kardina ostul sai vist kolmanda tasuta. Tuhat krooni...
* Kangadžungel pakkus väga suurt valikut. Poole tunniga sain vaid väikese ülevaate rippuval kujul eksponeeritud kangastest ja kiirpilk rullidele heita. Rippuvad kangad olid küll kaunid, ent minu üsna keeruliseks muutunud värvikombinatsioonile seda "kõige õigemat" ei märganud. Rullidest leidsin sobiva kortsuatlassi, oluliselt paremast materjalist kui Jyski "lirts" ja sinna alla ka aluskardinad. Paraku ei olnud hinnas olulist võitu. Aga tulemus oleks ilus.
Ma pean nüüd sügavalt mõtlema, kuidas minu ees seisvaid valikuid kombineerida. Et kardinad panevad elutoa "i"-le punkti, ei soovi ma päris säästuvarianti kasutada. Ka siis kui külalised seda ei märkaks, teaksin ma ise suurepäraselt, mille pealt kokku hoidnud olen. Otsuse tegemiseni võib akna taha piiluma tulla, head sõbrad nööpnõelad hoiavad vanasid "õhukesi" tapeedi küljes kinni. Kah variant:)
Seitse aastat tagasi kui ostsin maja kaheksa ühesuguse akna ette kaheksa ühesugust 1,60 pikkust kardinapuud, märkasin umbes kuu möödudes, et kardinapuud said lühikesed. Ja tegelikult pidanuks nad olema tumedad, mitte valged. Need kaks teadmist on mind häirinud kõik aastad. Samas ei seganud see nii palju, et minna poodi ja osta vanade asemel uued.
Nüüd olen ma taas dilemma ees ja raha on seekord mul varasemast vähem kulutada.
Eile käisin umbes tuhande kolmesajandat korda ehituspoes (ma kahtlustan, et lisaks projektijuhile tunnevad mind nägupidi ka kõik osakondade müüjad).
Valikud on siin:
* Ühe olemasoleva kardinapuu pikkusega 1,60 kasutan ära rõduukse ees (laius 1,24) ja ostan alumise korruse kahe akna ette uued kardinapuud, mis on väliselt identsed vanadega, ent pikkusega 2m. Väljaminek 2x79 kr. Tulemus - pikkuselt sobivad ent väliselt eaka väljanägemisega kardinapuud. Plastikust pealegi.
* Jätan rõduukse ette kardina ostmata ja vaade elutuppa on endiselt avatud. Teiste akende ees kasutan ära vanad kardinapuud. Kulu 0 krooni, tulemus samasugune nagu enne. Öök.
* Täpselt sellised, tumedad kardinapuud nagu ma ihaldan, maksavad ehituspoes letihinnaga täiskomplekti eest 319 krooni tk. Projektijuhilt saadav allahindlus muudab need 25-35% soodamaks. Kulu ikkagi suur. Kuhu ma panen kaks olemasolevat korralikku kardinapuud pikkusega 160 cm? Ma ei oska asju prügikasti visata:(
Kolasin ka kardinakangaste ja valmiskardinate poodides. Kardinaid ise õmmelda mulle meeldiks, ma ei ole üle viie aasta puutunud õmblusmasinat. Tea kas oskangi kasutada enam:) Ja kas ema üldse laenabki...
* Valmiskardinatest soodsaim valik oleks Jyskist. Värvilt täiesti sobilik aluskardinapaar maksaks 69 krooni ja pealiskardin 129-149. Seal mitu valikut. Aga mulle ei meeldi sealsete kangaste materjal, eriti pealiskardinate materjal, mis on kuidagi õhuke. ("Lirts", ütleks vanem põlvkond)
* Hemtexis oleks valik parem -üks litritega roheline meeldis mulle esimesest silmapilgust. Aga hind on kallis, eriti kui võtta ka kardinapuud. 495 krooni maksab tükk ja kahe kardina ostul sai vist kolmanda tasuta. Tuhat krooni...
* Kangadžungel pakkus väga suurt valikut. Poole tunniga sain vaid väikese ülevaate rippuval kujul eksponeeritud kangastest ja kiirpilk rullidele heita. Rippuvad kangad olid küll kaunid, ent minu üsna keeruliseks muutunud värvikombinatsioonile seda "kõige õigemat" ei märganud. Rullidest leidsin sobiva kortsuatlassi, oluliselt paremast materjalist kui Jyski "lirts" ja sinna alla ka aluskardinad. Paraku ei olnud hinnas olulist võitu. Aga tulemus oleks ilus.
Ma pean nüüd sügavalt mõtlema, kuidas minu ees seisvaid valikuid kombineerida. Et kardinad panevad elutoa "i"-le punkti, ei soovi ma päris säästuvarianti kasutada. Ka siis kui külalised seda ei märkaks, teaksin ma ise suurepäraselt, mille pealt kokku hoidnud olen. Otsuse tegemiseni võib akna taha piiluma tulla, head sõbrad nööpnõelad hoiavad vanasid "õhukesi" tapeedi küljes kinni. Kah variant:)
neljapäev, 29, oktoober 2009
sanatooriumi-aeg saigi läbi
Ja nad ongi tagasi! Väike Notsu astus õhtul maha Kurgjärve bussilt. Pubekas "tehtud-mõeldud" saabus tagasi juba eile - no olnud seal väikelinnas kole igav ja mõttetu:)
Algaval nädalavahetusel on meie maja külalistest tulvil - erinevas eas tulijaid on nii Tartust kui ka Võrust.
Algaval nädalavahetusel on meie maja külalistest tulvil - erinevas eas tulijaid on nii Tartust kui ka Võrust.
kolmapäev, 28, oktoober 2009
Tüli
Eile hommikul ärkasin üsna nutuse telefonikõne peale. Notsu Kurgjärvelt teatas, et tema tahab otsekohe koju tulema hakata. Pikema uurimise peale selgus, et sõbranna Kristel (9) nimetanud teda, seitsmeaastast, titaks. Ma hoidsin naeru tagasi ja lohutasin. Leppisime kokku, et helistan talle veerand tundi hiljem uuesti. Veerand tundi hiljem polnud aga telefonile enam vastajat - ju oli Notsu kas trenni või sööklasse kadunud. (Seoses suvise telefonilooga asub telefon toas spordikotis suletud luku taga. Ja sealt väljub ta vaid telefonikõne ajaks. Seltsis telefoniga asub kotis ka rahakott.) Õhtuseks kõneks oli tüli lahenenud ja sõbrannad jälle koos.
Täna hommikul uuris Nots, kas homme on kojusõit. Tema olla väsinud ja hommikujooksul kõndinud sörkimise asemel. Värske õhk ja tihe päevaplaan on teinud oma töö ja homme, juba homme õhtuks ongi ta kodus. Notsu ütles, et teeb lahti ka sajakroonise ja ostab mulle ja vanaemale Haanja poest šokolaadi. Nojah, seekord tuleb ju "reisilt" tema:)
Kui ma nädal tagasi ootasin väga vaikust ja rahu, siis mõnede päevade jooksul olen seda piisavalt saanud ja nüüd võiks nad tasapisi tagasi tulema hakata:)
Täna hommikul uuris Nots, kas homme on kojusõit. Tema olla väsinud ja hommikujooksul kõndinud sörkimise asemel. Värske õhk ja tihe päevaplaan on teinud oma töö ja homme, juba homme õhtuks ongi ta kodus. Notsu ütles, et teeb lahti ka sajakroonise ja ostab mulle ja vanaemale Haanja poest šokolaadi. Nojah, seekord tuleb ju "reisilt" tema:)
Kui ma nädal tagasi ootasin väga vaikust ja rahu, siis mõnede päevade jooksul olen seda piisavalt saanud ja nüüd võiks nad tasapisi tagasi tulema hakata:)
esmaspäev, 26, oktoober 2009
Remondihai
Näedsasiis, ongi esmaspäev käes. Kodust välja ei ole õnnestunud saada.
Laupäev algas suurema kolimisega. Elutoa, köögi ja esiku 54m2 kolisime tühjaks. Jaotasime asjad kahe ülemise lastetoa ning vannitoa vahel. Mõnel inimesel jagub seda "eluks vajalikku kola" :S
Laes olid vastikud praod, katsime need pahtliga ja lihvisime. Mõned käidavamate kohtade kipsplaadinurgad olid suisa "maha käidud" - katsime need kipsplaadi metallnurga teibiga ja pahteldasime. Seintes esines erinevaid auke - küll kruvi, mõni väike vigastus. needki kohad said pahteldatud.
Ma olin remonti plaanides väga skeptiline ning tahtsin muuta võimalikult vähe. Kodu värvitoonid valis mulle välja siiski disainer ja ma olin nendega väga rahul. (mis sest, et tema idee teostamisel seinte värvimisest kaugemale ma eales ei jõudnudki). Remondi edenedes märkasin kõiki koledaid kriipse ja hirmsaid määrdumisi seintel. Sai otsustatud, et kahe tumeda värvitud triibu asemel tekib ilusa mustriga tapeeditud sein. Trepilt alustasime vana laki eemaldamist - oeh, kui viletsalt on lakitud! (mina, ikka ise see vilets lakkija olin)
Ja nüüd tahaks lõpetada ka köögi plaatimise, nädala lõpus lubati kanalisatsiooni, tahaks eiteakuidas toimivad torustikud sulgeda ja need korralikud ja toimivad avada. Tahaks uusi kardinaid ja kui need juba uued saab, siis tahaks uusi kardinapuid ka. Aga viimaste soovide lõpetuseks oleks vaja suurem ports vaba raha:) Noh ja tegelikult võiks mu tõbi ka lõppeks üle minna.
Laupäev algas suurema kolimisega. Elutoa, köögi ja esiku 54m2 kolisime tühjaks. Jaotasime asjad kahe ülemise lastetoa ning vannitoa vahel. Mõnel inimesel jagub seda "eluks vajalikku kola" :S
Laes olid vastikud praod, katsime need pahtliga ja lihvisime. Mõned käidavamate kohtade kipsplaadinurgad olid suisa "maha käidud" - katsime need kipsplaadi metallnurga teibiga ja pahteldasime. Seintes esines erinevaid auke - küll kruvi, mõni väike vigastus. needki kohad said pahteldatud.
Ma olin remonti plaanides väga skeptiline ning tahtsin muuta võimalikult vähe. Kodu värvitoonid valis mulle välja siiski disainer ja ma olin nendega väga rahul. (mis sest, et tema idee teostamisel seinte värvimisest kaugemale ma eales ei jõudnudki). Remondi edenedes märkasin kõiki koledaid kriipse ja hirmsaid määrdumisi seintel. Sai otsustatud, et kahe tumeda värvitud triibu asemel tekib ilusa mustriga tapeeditud sein. Trepilt alustasime vana laki eemaldamist - oeh, kui viletsalt on lakitud! (mina, ikka ise see vilets lakkija olin)
Ja nüüd tahaks lõpetada ka köögi plaatimise, nädala lõpus lubati kanalisatsiooni, tahaks eiteakuidas toimivad torustikud sulgeda ja need korralikud ja toimivad avada. Tahaks uusi kardinaid ja kui need juba uued saab, siis tahaks uusi kardinapuid ka. Aga viimaste soovide lõpetuseks oleks vaja suurem ports vaba raha:) Noh ja tegelikult võiks mu tõbi ka lõppeks üle minna.
reede, 23, oktoober 2009
Hurraa, tunnistused!
On tunnistuste jagamise päev. Meil ka tunnustuste - kiitsin mõlemat tüdrukut heade tulemuste eest.
Väikese Notsu esimesel klassitunnistusel ilutsevad ainult viied. Hinne pandi välja eesti keeles, matemaatikas, prantsuse keeles, kehalises kasvatuses, muusikas ning kunstis ja tööõpetuses. Eeskujulikuks hinnati ka hoolsus ja käitumine. Vaheaja koduülesandeks jäi läbi lugeda üks raamat. Notsu ei valinud midagi, mina valisin talle Pipi Pikksuka. (Sest üks klassikaaslane lugevat Harry Potter nr 5 ja mul on kohe piinlik oma lugemisest mittehuvituva lapse pärast).
Notsu arvas, et koolis on üldiselt vastik ja parema meelega ta sinna ei läheks. Samas on klassikaaslased toredad ja pinginaaber Kaspar ka. Parim sõbranna tundub olevat Maria, kellega ta mõned päevad ühes pingis istus. Klassis on kahjuks ka poiss, kelle käitumine on vägivaldne ning keda Notsu kardab. Paar tema sõbrannat on saanud tunda füüsilist valu ning üks klassivend suisa kiirabiga haiglaski käinud.
Pubekas tunnistust koju ei toonud. Perioodiõppel jagatakse hindeid kuidagi teisiti nii et osad tulevad 27. novembriks ja mõned alles aasta lõpuks. Istusin veidi ka temaga ja uurisin, millised hinded oleks kui täna saaks tunnistuse.
Halvemast poolest oleks kaks "kolme" - füüsikas ja keemias (humanitaarklass ikkagi:)) Ülejäänud ained oleks neljad-viied, eriti rahul oli ta tugeva neljalise tulemusega matemaatikas ja vene keeles (nüüd hinnatakse viimases klassis tehtavaid iseseisvaid kirjalikke töid ning seal ma sekkuda ei saa). Uus õppeaine saksa keel saaks täna hinnatud viiega.
Uus kool meeldib temale väga, ootused olid umbes samasugused nagu kogemus. Klassikaaslased on "normaalsed" välja arvatud paar vähemuses olevat "idikat". Õpetajad jagavad hindeid teadmiste eest, mitte mulje järgi nagu olnud kohati eelmises koolis. Leppisime kokku, et püüab perioodi lõpuks keemia "neljale" pingutada. Jätkame matemaatika lisatunni võtmist - suure osa sellest "neljast" võlgnemegi 37. Keskkooli kunagisele õpetaja Tuisk´ile.
Ka minul algas koolivaheaeg - homme hommikul sõidavad tüdrukud lõunaosariikidesse. Kes laagrisse, kes emale ja sõbrannadele külla. Kohvrid on pakitud ja pakkimisel. Ma loodan, et mu kolmandat päeva kestev kõhuhäda saab lõpu ning minugi "koolivaheaeg" algab.
Väikese Notsu esimesel klassitunnistusel ilutsevad ainult viied. Hinne pandi välja eesti keeles, matemaatikas, prantsuse keeles, kehalises kasvatuses, muusikas ning kunstis ja tööõpetuses. Eeskujulikuks hinnati ka hoolsus ja käitumine. Vaheaja koduülesandeks jäi läbi lugeda üks raamat. Notsu ei valinud midagi, mina valisin talle Pipi Pikksuka. (Sest üks klassikaaslane lugevat Harry Potter nr 5 ja mul on kohe piinlik oma lugemisest mittehuvituva lapse pärast).
Notsu arvas, et koolis on üldiselt vastik ja parema meelega ta sinna ei läheks. Samas on klassikaaslased toredad ja pinginaaber Kaspar ka. Parim sõbranna tundub olevat Maria, kellega ta mõned päevad ühes pingis istus. Klassis on kahjuks ka poiss, kelle käitumine on vägivaldne ning keda Notsu kardab. Paar tema sõbrannat on saanud tunda füüsilist valu ning üks klassivend suisa kiirabiga haiglaski käinud.
Pubekas tunnistust koju ei toonud. Perioodiõppel jagatakse hindeid kuidagi teisiti nii et osad tulevad 27. novembriks ja mõned alles aasta lõpuks. Istusin veidi ka temaga ja uurisin, millised hinded oleks kui täna saaks tunnistuse.
Halvemast poolest oleks kaks "kolme" - füüsikas ja keemias (humanitaarklass ikkagi:)) Ülejäänud ained oleks neljad-viied, eriti rahul oli ta tugeva neljalise tulemusega matemaatikas ja vene keeles (nüüd hinnatakse viimases klassis tehtavaid iseseisvaid kirjalikke töid ning seal ma sekkuda ei saa). Uus õppeaine saksa keel saaks täna hinnatud viiega.
Uus kool meeldib temale väga, ootused olid umbes samasugused nagu kogemus. Klassikaaslased on "normaalsed" välja arvatud paar vähemuses olevat "idikat". Õpetajad jagavad hindeid teadmiste eest, mitte mulje järgi nagu olnud kohati eelmises koolis. Leppisime kokku, et püüab perioodi lõpuks keemia "neljale" pingutada. Jätkame matemaatika lisatunni võtmist - suure osa sellest "neljast" võlgnemegi 37. Keskkooli kunagisele õpetaja Tuisk´ile.
Ka minul algas koolivaheaeg - homme hommikul sõidavad tüdrukud lõunaosariikidesse. Kes laagrisse, kes emale ja sõbrannadele külla. Kohvrid on pakitud ja pakkimisel. Ma loodan, et mu kolmandat päeva kestev kõhuhäda saab lõpu ning minugi "koolivaheaeg" algab.
teisipäev, 20, oktoober 2009
Tadaa, terapeut
Pühapäeviti käib üks mõnus saade foobiatest. Nagu mu ülejäänud kodused väidavad, on tegemist õhtuse eetriaja raiskamisega, ent mina istun selle tunnikese üsna naelutatult teleka ees. Nendes foobikud teiselpool telepurki tunnen iseennast ära.
Ma ei ole viitsinud ajas tagasi minna, et otsida põhjuseid või algeid. Igatahes avastasin ühel hetkel, et mul esinevad paanikahood. Nagu teisedki sama diagnoosiga inimesed, olin veendunud, et olen raskelt haige. Olingi ju. Paraku raviti mind füüsiliselt terveks, kuid eales pole vaadanud mind psühhiaater, terapeut ega psühholoog. Nii on kehaliste hädade esinemine surmahirmu suurendanud.
See viimane ja otsustav litakas juhtus ligikaudu aasta tagasi. Ega ma siiski väga täpselt mõistnud, mis koht mul haige on ning esmane mõte oli taas perearstilt antidepressante nuiata. Neid kirjutatakse ju kergekäeliselt, eriti inimesele, kellel töö, kool ja pereelu kasvab üle pea.
Valisin teise tee ja alustasin seanssidega Katri-Evelin Kalause juures. Asjad ei läinud paremuse poole sugugi nii kergelt kui siin ühe lausega kokku võtta saaks. Eksponeerimisteraapia, seesama, mida telekaski näidatakse, on töö iseendaga ning esimesed sammud: ärevuse esilekutsumine, sellega kaasa lainetamine ja hirmu ületamine on päris rasked. Ma olin juba jõudnud hakata vältima teatud tegevusi, mis ärevuse kõrgeks kruvisid ning kasutasin turvalisuskäitumisi, mis lühikeses perspektiivis ärevuse alla tõmbasid. Samas pikas perspektiivis hävitasin ennast.
Oli ka hetki, kus olin valmis teraapia pooleli jätma ja perearstile helistama., et tablettravikuurile üle minna. Ent viimased kolm kuud on minu visiidid olnud väga kaootilised - otsustasime üheskoos terapeudiga vaadata, mis saab siis kui külastused harvaks jätame.
Tänase kohtumise otsustasime jätta viimaseks. Ma olen mõistnud oma ärevuse olemust: ma olen nö "keskmisest inimesest" ärevam, ning mul esineb olukordi, kus tunnen end väga ebamugavalt. Aga ma tean, et ärevus on vaid üks tunnetest, mis möödub. Ma ei pea katkestama ühtegi pooleliolevat tegevust ärevusega tegelemiseks ja see ei ole mulle ohtlik.
Aitäh, Katri-Evelin ja head aega! Saateid vaatan ikka huviga edasi:)
Ma ei ole viitsinud ajas tagasi minna, et otsida põhjuseid või algeid. Igatahes avastasin ühel hetkel, et mul esinevad paanikahood. Nagu teisedki sama diagnoosiga inimesed, olin veendunud, et olen raskelt haige. Olingi ju. Paraku raviti mind füüsiliselt terveks, kuid eales pole vaadanud mind psühhiaater, terapeut ega psühholoog. Nii on kehaliste hädade esinemine surmahirmu suurendanud.
See viimane ja otsustav litakas juhtus ligikaudu aasta tagasi. Ega ma siiski väga täpselt mõistnud, mis koht mul haige on ning esmane mõte oli taas perearstilt antidepressante nuiata. Neid kirjutatakse ju kergekäeliselt, eriti inimesele, kellel töö, kool ja pereelu kasvab üle pea.
Valisin teise tee ja alustasin seanssidega Katri-Evelin Kalause juures. Asjad ei läinud paremuse poole sugugi nii kergelt kui siin ühe lausega kokku võtta saaks. Eksponeerimisteraapia, seesama, mida telekaski näidatakse, on töö iseendaga ning esimesed sammud: ärevuse esilekutsumine, sellega kaasa lainetamine ja hirmu ületamine on päris rasked. Ma olin juba jõudnud hakata vältima teatud tegevusi, mis ärevuse kõrgeks kruvisid ning kasutasin turvalisuskäitumisi, mis lühikeses perspektiivis ärevuse alla tõmbasid. Samas pikas perspektiivis hävitasin ennast.
Oli ka hetki, kus olin valmis teraapia pooleli jätma ja perearstile helistama., et tablettravikuurile üle minna. Ent viimased kolm kuud on minu visiidid olnud väga kaootilised - otsustasime üheskoos terapeudiga vaadata, mis saab siis kui külastused harvaks jätame.
Tänase kohtumise otsustasime jätta viimaseks. Ma olen mõistnud oma ärevuse olemust: ma olen nö "keskmisest inimesest" ärevam, ning mul esineb olukordi, kus tunnen end väga ebamugavalt. Aga ma tean, et ärevus on vaid üks tunnetest, mis möödub. Ma ei pea katkestama ühtegi pooleliolevat tegevust ärevusega tegelemiseks ja see ei ole mulle ohtlik.
Aitäh, Katri-Evelin ja head aega! Saateid vaatan ikka huviga edasi:)
pühapäev, 18, oktoober 2009
nädala ootus
Väike Notsu saab oma esimese tunnistuse. Laupäeva varahonmikul viib buss ta Kurgjärvele spordilaagrisse. Minu ema, Notsu vanaema siis, muretseb väga, kuidas ta minuta laupäevast neljapäevani hakkama saab. Notsu aga ootab laagrit ja loeb selleni päevi. Nimelt on treeneril mänguhimuline taksikoer ja oluline osa tema laagrimõnudest saab olema koeraga hullamine.
Pubekas sõidab vaheajaks ema juurde ja vanade sõbrannadega semutsema.
Mina. Ma ei suuda ära oodata, millal
1) ma saan terve nädala vaikust ja rahu. Võrreldav sanatooriumiga:) Vabastage mind nädalaks prantsuse ja vene keelest, matemaatilisest rühmitamisest, õigekirjast ning majandusgeograafiast ja ma nimetan seda paradiisiks.
2) alustan kodus väikest värskenduskuuri - trepp on viledaks kulunud. Lihvimismasina leidsin üles, oli kenasti ära pandud, sellesse kindlasse kohta. Plaanin lihvida treppi, lakkida ka. Neli väledat jalga on vähem tatsumas (kui kass ka ühte tuppa sulgeda, siis suisa kaheksa) Unistame ka alumise korruse pahteldusest-lihvimisest-värvimisest. Suuremad ja väiksemad sõrakesed on kobanud näiteks värvikihti lülitite ümbruses ning muutnud selle kohati hallilaiguliseks.
3) ma saan neljal tööpäeval ärgata kella seitsme asemel kell kaheksa. Ja see on kingitus!
Pubekas sõidab vaheajaks ema juurde ja vanade sõbrannadega semutsema.
Mina. Ma ei suuda ära oodata, millal
1) ma saan terve nädala vaikust ja rahu. Võrreldav sanatooriumiga:) Vabastage mind nädalaks prantsuse ja vene keelest, matemaatilisest rühmitamisest, õigekirjast ning majandusgeograafiast ja ma nimetan seda paradiisiks.
2) alustan kodus väikest värskenduskuuri - trepp on viledaks kulunud. Lihvimismasina leidsin üles, oli kenasti ära pandud, sellesse kindlasse kohta. Plaanin lihvida treppi, lakkida ka. Neli väledat jalga on vähem tatsumas (kui kass ka ühte tuppa sulgeda, siis suisa kaheksa) Unistame ka alumise korruse pahteldusest-lihvimisest-värvimisest. Suuremad ja väiksemad sõrakesed on kobanud näiteks värvikihti lülitite ümbruses ning muutnud selle kohati hallilaiguliseks.
3) ma saan neljal tööpäeval ärgata kella seitsme asemel kell kaheksa. Ja see on kingitus!
reede, 16, oktoober 2009
Ärge ostke seda, see on mõttetu!
Läbi vihma ja tuule lippasin eilse tööpäeva lõpul Coca-Cola Plaza poole. Väike Notsu on laupäevaks kutsutud kahe klassikaaslase sünnipäevale. (Mina, vana laiskvorst, ei viitsi originaalsemast originaalsemaid kinke välja mõelda ja teadmata hobidega laste kodusid koormata. Kaks kinovautšerit on universaalne kink!)
Minuke: neli laste vautšerit palun.
Kassatüdruk vakatab ja sõnab vaikselt: Teate, ma ei soovita neid Teil osta... Kohe üldse ei soovita...
Minuke: ??? Aaaaaga mul oleks neid ikka vaja... Laps peab sünnipäevale minema ja need kingiks viima.
Kassatüdruk (julgemalt): Teate, lastepiletid maksavad meil praegu oluliselt vähem kui vautšerid ja homsest on nii piletid kui ka vautšerid veelgi odavamad.
Minuke: Kas mul oleks siis mõtet hoopis homme tulla?
Kassatüdruk (naeratades): Jah, muidugi ja siis on viiskümmend viis krooni tükk.
Maailmas, kus iga teine sõna kõlab kui "osta", tekitas see kassatüdruk minus austust.
Täna ostsime neli vautšerit hinnaga 55 krooni tükk. Eile maksnuks need veel 4x70 krooni. Meie võit: 60 krooni.
Minuke: neli laste vautšerit palun.
Kassatüdruk vakatab ja sõnab vaikselt: Teate, ma ei soovita neid Teil osta... Kohe üldse ei soovita...
Minuke: ??? Aaaaaga mul oleks neid ikka vaja... Laps peab sünnipäevale minema ja need kingiks viima.
Kassatüdruk (julgemalt): Teate, lastepiletid maksavad meil praegu oluliselt vähem kui vautšerid ja homsest on nii piletid kui ka vautšerid veelgi odavamad.
Minuke: Kas mul oleks siis mõtet hoopis homme tulla?
Kassatüdruk (naeratades): Jah, muidugi ja siis on viiskümmend viis krooni tükk.
Maailmas, kus iga teine sõna kõlab kui "osta", tekitas see kassatüdruk minus austust.
Täna ostsime neli vautšerit hinnaga 55 krooni tükk. Eile maksnuks need veel 4x70 krooni. Meie võit: 60 krooni.
kolmapäev, 14, oktoober 2009
Vitaalsed koervanurid
Thela koera kadumise lugu sai õnneliku lõpu. (Ma teen linkimisel midagi valesti ning see ei toimi. Aadress igatahes thela-thela.blogspot.com)
See tõestas veelkord, et ka vanad koerad suudavad mingil ajel läbida väga pikki vahemaid. Ühtlasi tuletas mulle meelde mitme aasta taguse valusa juhtumuse.
Mu eelmine koer elas kuueteistkümneaastaseks. Oma viimasel eluaastal oli ta tervis kehvake - silmanägemine ja kõrvakuulmine puudusid peaaegu täielikult ning mõnikord ei suutnud ta kontrollida põit. Koer liikus nii minu kui ka ema kodu toatingimustes "käsikaudu" ehk siis mälu järgi. Õues aitas teda haistmine. Kui toas ümberpaigutusi tegime, koperdas koer esialgu ümberpaigutatud mööbli otsa. Viimase eluaasta suvekuudel lasin tal rahumeeli õues olla - nii oli kindel, et tööpäeva lõppedes leian eest kuiva toa. Ja ega vanaprouast ei olnud arvata ka aias pahanduste tekitajat.
Kuniks ühel õhtul koju jõudes koera hoovist ei leidnud. Vanur oli aia alla augu kraapinud ning teadmata suunas udustunud. Ema muretses minust enam. Ometi käisime mõlemad koera otsimas. Peenikesele nahast kaelarihmale oli kirjutet nii nimi kui ka omaniku telefoninumber. Kiipi (toa)koeral sünniaastaga 1990 muidugi ei olnud.
Paar päeva hiljem helistati. Helistaja asus Nõmme teises servas. Minu raugast koer olla ületanud edukalt suure liiklusega Pärnu maantee, kahesuunalise elektriraudtee ning seejärel ka mitmerealise Vabaduse puiestee. Ilmselt oli ta sisekvartalites liikunud mööda hoove ning väiksemaid teid. Kuidas küll, jäi selgusetuks - Nõmme aedade koduvalvurite territooriumitunnetus on enamasti liigagi terav. Igatahes kaevanud helistaja perekond eelmisel õhtul aeda suure augu õunapuu istutamiseks ning hommikul puuga minnes leidnud sellesse kukkunult meie koervanuri. Tõenäoliselt jooksnuks ta kaugemalegi kui auk poleks takistuseks saanud. Koer rõõmustas meie tuleku üle, pere oli teda juba priskelt toitnud. Õnneks ei jäänud ta külmas veedetud ööst haigeks.
***
Samal aastal põgenes ta teiselgi korral - joostes väravast sisenenud inimesele vastassuunas. Sel korral aitas meid Loomade Hoiupaik. Sealses raportis oli püüdmiskohaks märgitud samuti kodust väga kaugel asetsev Nõmme aedlinna väiketänav.
***
Mõlemal korral andsin häiret Loomade Hoiupaigale ja politseile. Mõnikord helistavad inimesed hoopis viimasele juhul, kui leitakse ilmselgelt eksinud loom.
Loomade Hoiupaiga infotelefon ei asunud tollal füüsiliselt samas hoones hoiupaigaga ning informatsiooni liikumine võttis aega.
Sarnaselt Thelaga oletasin, et kaugele vanad koerad ikka jooksevad. Thela kogemus näitas, et enam kui kümme kilomeetrit. Minu kogemus veidi vähem. Ja hea, et kõik õnnelikult lõppes.
See tõestas veelkord, et ka vanad koerad suudavad mingil ajel läbida väga pikki vahemaid. Ühtlasi tuletas mulle meelde mitme aasta taguse valusa juhtumuse.
Mu eelmine koer elas kuueteistkümneaastaseks. Oma viimasel eluaastal oli ta tervis kehvake - silmanägemine ja kõrvakuulmine puudusid peaaegu täielikult ning mõnikord ei suutnud ta kontrollida põit. Koer liikus nii minu kui ka ema kodu toatingimustes "käsikaudu" ehk siis mälu järgi. Õues aitas teda haistmine. Kui toas ümberpaigutusi tegime, koperdas koer esialgu ümberpaigutatud mööbli otsa. Viimase eluaasta suvekuudel lasin tal rahumeeli õues olla - nii oli kindel, et tööpäeva lõppedes leian eest kuiva toa. Ja ega vanaprouast ei olnud arvata ka aias pahanduste tekitajat.
Kuniks ühel õhtul koju jõudes koera hoovist ei leidnud. Vanur oli aia alla augu kraapinud ning teadmata suunas udustunud. Ema muretses minust enam. Ometi käisime mõlemad koera otsimas. Peenikesele nahast kaelarihmale oli kirjutet nii nimi kui ka omaniku telefoninumber. Kiipi (toa)koeral sünniaastaga 1990 muidugi ei olnud.
Paar päeva hiljem helistati. Helistaja asus Nõmme teises servas. Minu raugast koer olla ületanud edukalt suure liiklusega Pärnu maantee, kahesuunalise elektriraudtee ning seejärel ka mitmerealise Vabaduse puiestee. Ilmselt oli ta sisekvartalites liikunud mööda hoove ning väiksemaid teid. Kuidas küll, jäi selgusetuks - Nõmme aedade koduvalvurite territooriumitunnetus on enamasti liigagi terav. Igatahes kaevanud helistaja perekond eelmisel õhtul aeda suure augu õunapuu istutamiseks ning hommikul puuga minnes leidnud sellesse kukkunult meie koervanuri. Tõenäoliselt jooksnuks ta kaugemalegi kui auk poleks takistuseks saanud. Koer rõõmustas meie tuleku üle, pere oli teda juba priskelt toitnud. Õnneks ei jäänud ta külmas veedetud ööst haigeks.
***
Samal aastal põgenes ta teiselgi korral - joostes väravast sisenenud inimesele vastassuunas. Sel korral aitas meid Loomade Hoiupaik. Sealses raportis oli püüdmiskohaks märgitud samuti kodust väga kaugel asetsev Nõmme aedlinna väiketänav.
***
Mõlemal korral andsin häiret Loomade Hoiupaigale ja politseile. Mõnikord helistavad inimesed hoopis viimasele juhul, kui leitakse ilmselgelt eksinud loom.
Loomade Hoiupaiga infotelefon ei asunud tollal füüsiliselt samas hoones hoiupaigaga ning informatsiooni liikumine võttis aega.
Sarnaselt Thelaga oletasin, et kaugele vanad koerad ikka jooksevad. Thela kogemus näitas, et enam kui kümme kilomeetrit. Minu kogemus veidi vähem. Ja hea, et kõik õnnelikult lõppes.
pühapäev, 11, oktoober 2009
Rabajooksmas
Väikese Notsu suusatreener soovitas võimalusel Nõmme 72. Rabajooksul osaleda. Muid motivaatoreid äratuskella helisema sättida ei olnud. Esimese öökülma järgsel eriti kargel hommikul lõgistas isegi ärkav proua Betti hambaid. Kanalisatsiooniauto juht muigas - kolmveerandretuusides, T-särgis ja ilmselgelt liiga õhukeses softshellis meenutasin pigem suvitajat. Õnneks jõudis samal ajal meile mu sportlik ema - ma ei olnud enam nii üksi. Ja riided vahetasin ka ära - sooja pesu pluus, softshell ja täispikad retuusid.
Esindasime peret neljaliikmelise tiimiga. (Pubekas kardab sporti:)). Esimesse starti kell 11 siirdus karvaseid ja sulelisi - suured ja tugevad jooksma, veits nõrgemad kepikõndima. Need, kellele kuus kilomeetrit ja kolmsada meetrit veel üle jõu käivaks osutusid, saatsid vanemaid ratastel. Märgata oli ka vankreid-kärusid ning üks päris pisike magas kepikõndiva ema kõhukotis. Mulle meeldib rahvaspordiürituste melu!
Umbes kolmandaks kilomeetriks hakkas Notsu väsimuse üle ohkima. Polnud ka ime - iga kümnekonna jooksusammu järel kepsutas ta rõõmsalt joosta või hüpata. Kahetsesin, et keppima läksime - oleks pidanud temaga aeglases tempos jooksma. Seejärel kahetsesin, et ta üldse kaasa võtsin ja siis kahetses tema, et minusuguse emaga pidi tulema. Igatahes suutsime pahurdades terve kilomeetri edasi jõuda. Seejärel jagunesime sektsioonideks - meie emaga vaatasime lihtsalt ühe väikese ja ühe suure inimese kaugenevaid selgasid. Nemad jõusid kiirelt üksmeelele - kepslesid koos ja vahepeal jooksid ka:)
Finishiks oli neil umbes sajameetrine edumaa. Kuuma teed juues teatas Notsu, et oli väga tore üritus. (Spordiarst tuvastas nädala keskel, et Notsu diagnoos on "tavaline lohe" - lapsed lihtsalt ei viitsi joosta. Seejärel kurdavad nad väsimust ning otsivad ettekäändeid "viilimiseks")
Mulle imponeeris auhinnaks saadud konnaga vimpel (kevadist mul ju pole). Otsisin korraldustiimi hulgast tuttavaid - Elbrusekaaslasi Dead ning Edgarit. Meelde tuli - esimene ei ole enam korraldajafirmaga seotud, aga teist rahvamassist ka ei leidnud.
***
Koduteel astusime läbi vastavatud Nõmme turuhoonest. Valmistasime imehea lõunasöögi hakkliha ja seentega kartulipudruvormi ning kohupiimakoogi. Lõunalauas arutasime jämeda kirsipuu komposteerimise võimalikkusest. Õhtul muidugi prantsuse keel ja muud vanemlikud rõõmud.
Esindasime peret neljaliikmelise tiimiga. (Pubekas kardab sporti:)). Esimesse starti kell 11 siirdus karvaseid ja sulelisi - suured ja tugevad jooksma, veits nõrgemad kepikõndima. Need, kellele kuus kilomeetrit ja kolmsada meetrit veel üle jõu käivaks osutusid, saatsid vanemaid ratastel. Märgata oli ka vankreid-kärusid ning üks päris pisike magas kepikõndiva ema kõhukotis. Mulle meeldib rahvaspordiürituste melu!
Umbes kolmandaks kilomeetriks hakkas Notsu väsimuse üle ohkima. Polnud ka ime - iga kümnekonna jooksusammu järel kepsutas ta rõõmsalt joosta või hüpata. Kahetsesin, et keppima läksime - oleks pidanud temaga aeglases tempos jooksma. Seejärel kahetsesin, et ta üldse kaasa võtsin ja siis kahetses tema, et minusuguse emaga pidi tulema. Igatahes suutsime pahurdades terve kilomeetri edasi jõuda. Seejärel jagunesime sektsioonideks - meie emaga vaatasime lihtsalt ühe väikese ja ühe suure inimese kaugenevaid selgasid. Nemad jõusid kiirelt üksmeelele - kepslesid koos ja vahepeal jooksid ka:)
Finishiks oli neil umbes sajameetrine edumaa. Kuuma teed juues teatas Notsu, et oli väga tore üritus. (Spordiarst tuvastas nädala keskel, et Notsu diagnoos on "tavaline lohe" - lapsed lihtsalt ei viitsi joosta. Seejärel kurdavad nad väsimust ning otsivad ettekäändeid "viilimiseks")
Mulle imponeeris auhinnaks saadud konnaga vimpel (kevadist mul ju pole). Otsisin korraldustiimi hulgast tuttavaid - Elbrusekaaslasi Dead ning Edgarit. Meelde tuli - esimene ei ole enam korraldajafirmaga seotud, aga teist rahvamassist ka ei leidnud.
***
Koduteel astusime läbi vastavatud Nõmme turuhoonest. Valmistasime imehea lõunasöögi hakkliha ja seentega kartulipudruvormi ning kohupiimakoogi. Lõunalauas arutasime jämeda kirsipuu komposteerimise võimalikkusest. Õhtul muidugi prantsuse keel ja muud vanemlikud rõõmud.
reede, 9, oktoober 2009
Säästurid
Miski kaubamaja, vahet polegi kas roosa või kollase kataloogis pakuti laste talvesaapaid. Ohkasime koos kolmelapselise kolleegiga - ega sellest väljaminekust ei pääse. Õnneks asuvad kaubamajad lõunase jalutustee kaugusel ja soodsam ost võib isegi õnnestuda.
Edasise kohvilaua-arutelu käigus selgus, et Notsu üle-eelmise aasta hästisäilinud Columbia saapad nr 31 sobivad numbrilt kolleegi noorimale lapsele. Tema vanima lapse väikseksjäänud Elefantenid nr 35 passivad omakorda Notsule. Teostasime vahetuse.
Kaubandusel jäi pea 1500 krooni käivet saamata. Säästsime kahe pere rahakottide sisu ja loodust.
Edasise kohvilaua-arutelu käigus selgus, et Notsu üle-eelmise aasta hästisäilinud Columbia saapad nr 31 sobivad numbrilt kolleegi noorimale lapsele. Tema vanima lapse väikseksjäänud Elefantenid nr 35 passivad omakorda Notsule. Teostasime vahetuse.
Kaubandusel jäi pea 1500 krooni käivet saamata. Säästsime kahe pere rahakottide sisu ja loodust.
neljapäev, 8, oktoober 2009
Loll-Ivani võitlus kolmepealise lohega
Jätkuks saagale, kus ootamatult nappis eluasemelaenu tasumise päeval pangakontol üks eurosent, kuigi eelmisel päeval olin nõutava summa valmis konverteerinud, helistas pangakontori juhataja.
Mis juhtunuks kui minu arvel nappinuks eluasemelaenu tasumise hetkel üks eurosent?
See konto jäänuks ühe eurosendiga miinusesse, laen saanuks tasutud täies mahus.
Kuidas on võimalik, et erinevatel päevadel näeb klient pangasüsteemis kohustuste lingi all erinevaid summasid?
See probleem võib olla tekkinud kolmanda komakoha ümardamisest. Asja uuritakse.
Miks ei ole mulle saadetud lubatud vastuskirja?
Kiri on saadetud /kuupäev, kellaaeg/.
Minu kommentaar: Ei ole. Meie serverisse ei ole vastavalt saatjalt nende päevade jooksul kirja tulnud.
Miks vahetati minu kliendihaldurit?
See küsimus jäi vastuseta. Igatahes tegeleb minuga taas minu endine haldur.
Mis põhjusel nuhkis pank Krediidiinfo süsteemis minu maksejõulisust? Vastava tegevusega on pank rikkunud andmekaitseseadust.
See vastus jäi mulle segaseks. Väidetavalt mingite teatud andmete küsimisel panga infosüsteemist, küsitakse automaatselt ka kliendi krediidireitingut Krediidiinfo süsteemist. Minu juhtumiga seoses selgus sellise probleemi olemasolu esmakordselt. Asjaga tegeletakse, et raport ei kuuluks nimetatud tegevuse juurde.
Mis juhtunuks kui minu arvel nappinuks eluasemelaenu tasumise hetkel üks eurosent?
See konto jäänuks ühe eurosendiga miinusesse, laen saanuks tasutud täies mahus.
Kuidas on võimalik, et erinevatel päevadel näeb klient pangasüsteemis kohustuste lingi all erinevaid summasid?
See probleem võib olla tekkinud kolmanda komakoha ümardamisest. Asja uuritakse.
Miks ei ole mulle saadetud lubatud vastuskirja?
Kiri on saadetud /kuupäev, kellaaeg/.
Minu kommentaar: Ei ole. Meie serverisse ei ole vastavalt saatjalt nende päevade jooksul kirja tulnud.
Miks vahetati minu kliendihaldurit?
See küsimus jäi vastuseta. Igatahes tegeleb minuga taas minu endine haldur.
Mis põhjusel nuhkis pank Krediidiinfo süsteemis minu maksejõulisust? Vastava tegevusega on pank rikkunud andmekaitseseadust.
See vastus jäi mulle segaseks. Väidetavalt mingite teatud andmete küsimisel panga infosüsteemist, küsitakse automaatselt ka kliendi krediidireitingut Krediidiinfo süsteemist. Minu juhtumiga seoses selgus sellise probleemi olemasolu esmakordselt. Asjaga tegeletakse, et raport ei kuuluks nimetatud tegevuse juurde.
kolmapäev, 7, oktoober 2009
kuidas minust peaaegu pangavõlgnik sai
Mu eluasemelaen ja tagasimaksed on eurodes. Olid ajad, mil muretsesin Eesti raha püsimajäämise üle ja püüdsin end "igati kindlustada". Kandsin eurodesse nii suured laenud kui tillukesed säästud. Väikese inimese kaitsereaktsioon.
Kord kuus viiendal kuupäeval konverteerin ma valuutat. Esmalt kontrollin netipanga alammenüüst "minu laenud" summa. Seal on üksteise all kirjas mu kõikide kohustuste üldised andmed - intress, järgmine maksepäev jms. Fikseeritud põhiosaga laenu makse on iga kuu erinev.
Kanaajuga õnnistatuna kirjutan vajaliku summa märkmikku (jajaa, mida kõike küll mustast nahkkaantega raamatust ei leia). Seejärel kolin rubriiki "konverteerimine". Märgin ostetava summa eurodes. Peale tehingu teostamist kontrollin kõik üle - et konto oleks õige ja summagi täpne. (Hmm, kas ma olen äkki kontrollifriik?)
See toimis. Kuniks eile helistas mulle "minu uus kliendihaldur" teatades, et üks eurosent on vähem. Vaatasin väljakirjutust märkmikus - klapib! Ent ühe ööga on lisandunud üks eurosent ja enam ei klapi!!!
Minu "uus haldur" osutus saamatuks tegelaseks. Asjaolude väljaselgitamise asemel suutis ta veel korra helistada ja esitada sama info teiste sõnadega.
Ma sõna otseses mõttes vihkan kui pean väga täpseid asjaolusid selgitama inimesele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Peetagu mind rassistiks - segadustest tekkivate probleemide pärast vastutan mina oma nime, naha ja rahaga.
Mis edasi sai? Haldur ei täitnud lubadust asjaoludest teada anda. Kirjutasin netipanka pretensiooni. Vastust ei ole, kuigi haldur lubas juba eilseks. Täna tegelesin grafomaaniaga enam mitte nii viisakas toonis.
Oeh. Õnneks on mul kodupangas usaldusisik. "Leia see üks eurosent arvele, muidu jääd võlgnikuks. Vaielda võid hiljemgi", kõlas nõuanne.
Igatahes liikus eluasemelaenu kuumakse õige kuupäevaga minu kontolt panga kontole.
Puändina on pank eile uurinud minu maksevõimet Krediidiinfost. Jään põnevusega ootama selle tegevuse põhjendust. (Iseeneses olen aga leppinud teadmisega, et suurfima ees on väike inimene alati muinasjututegelane Loll-Ivan)
Kord kuus viiendal kuupäeval konverteerin ma valuutat. Esmalt kontrollin netipanga alammenüüst "minu laenud" summa. Seal on üksteise all kirjas mu kõikide kohustuste üldised andmed - intress, järgmine maksepäev jms. Fikseeritud põhiosaga laenu makse on iga kuu erinev.
Kanaajuga õnnistatuna kirjutan vajaliku summa märkmikku (jajaa, mida kõike küll mustast nahkkaantega raamatust ei leia). Seejärel kolin rubriiki "konverteerimine". Märgin ostetava summa eurodes. Peale tehingu teostamist kontrollin kõik üle - et konto oleks õige ja summagi täpne. (Hmm, kas ma olen äkki kontrollifriik?)
See toimis. Kuniks eile helistas mulle "minu uus kliendihaldur" teatades, et üks eurosent on vähem. Vaatasin väljakirjutust märkmikus - klapib! Ent ühe ööga on lisandunud üks eurosent ja enam ei klapi!!!
Minu "uus haldur" osutus saamatuks tegelaseks. Asjaolude väljaselgitamise asemel suutis ta veel korra helistada ja esitada sama info teiste sõnadega.
Ma sõna otseses mõttes vihkan kui pean väga täpseid asjaolusid selgitama inimesele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Peetagu mind rassistiks - segadustest tekkivate probleemide pärast vastutan mina oma nime, naha ja rahaga.
Mis edasi sai? Haldur ei täitnud lubadust asjaoludest teada anda. Kirjutasin netipanka pretensiooni. Vastust ei ole, kuigi haldur lubas juba eilseks. Täna tegelesin grafomaaniaga enam mitte nii viisakas toonis.
Oeh. Õnneks on mul kodupangas usaldusisik. "Leia see üks eurosent arvele, muidu jääd võlgnikuks. Vaielda võid hiljemgi", kõlas nõuanne.
Igatahes liikus eluasemelaenu kuumakse õige kuupäevaga minu kontolt panga kontole.
Puändina on pank eile uurinud minu maksevõimet Krediidiinfost. Jään põnevusega ootama selle tegevuse põhjendust. (Iseeneses olen aga leppinud teadmisega, et suurfima ees on väike inimene alati muinasjututegelane Loll-Ivan)
esmaspäev, 5, oktoober 2009
õunamahlaralli purgipuuduse tingimustes
Lõunaosariikides valitseb õunauputus. Nii on ka meie Võru-vanaema aias sadade kilode kaupa õunu nii puu otsas kui ka puu all. Osa on jõudnud juba kompostihunnikussegi. On ilmselge, et kolme hiigelsuurt ja mitut väiksemat puud me tühjaks süüa ei suuda.
Sortide nimed ei ole vanainimesel enam meeles ja noorem põlvkond teab täpsemalt vaid kahte - Valge Klaar ja Kuldrenett. (Viimast nimetavad nad omakeskis küll Kuldseks Retsiks)
Nädalavahetuse plaan nr 1 oli kuuri all kokku monteerida õunapress. Olime mõttes tegevuskava paika pannud - Väikseim korjab õunu, kaks suurt pressivad ning vanaema paigutame hea tervise korral pliidi ette kuumutama. Kaalusime toore mahla Tallinna vedamist ning vastandasime seda kaheaugulisel elektripliidil kohapeal kuumutamisega. Saabusime üsna naljaka killavooriga - hunnik tühje puitkaste talveõune säilitamiseks ning mõned plastikkanistreid mahla transportimiseks.
Kaheksakümnekahe aastane kahest suvisest operatsioonist taastuv vanaema suutis meid totaalselt üllatada. Nimelt oli ta paari noorema sugulase kaasabil valmis pressinud üle saja liitri mahla, millest meie saabumishetkeks kuumutamata vaid üks karratäis. (Kard tähistab tõenäoliselt võru keeles piimanõud) Jätsime sada liitrit maale keldrisse ning kaasa võtsime vaid kuumutamata mahla. Vanaema demonstreeris uhkelt ka keldri muud sisu - õunamoosi ja astelpajulisandiga õunamoosi. Mis valemiga ta umbes viiemeetrise üldkõrgusega vitspeenikese astelpaju küljest umbes kolme meetri kõrguselt marjad kätte sai, jäi teadmata. (Tõenäoliselt on ta salaja õhuakrobaat.)
Tegime hoopis sauna korda. Enam ei pea vanaema end pesema köögis, vaid saab sauna (võrupäraselt siis "sanna") kütta, seal leili visata ja vihelda. Lõhkusime välja ohtlikult mädanenud ja lääpa vajunud saunapingid ning asendasime need plastiktoolidega, millele niikuinii pidi talveks koha leidma. Notsu veetis oma laupäeva Elva kandis ATV-krossil võistlevale sõbrale häälekalt kaasa elades.
Meie, suured, lõpetasime laubase õhtu traditsiooniliselt Vällamäe kõrval Tilgamäe talu saunas. (Mnjaa, tiigivesi on nüüdseks ikka raudkülm)
Tallinnas avastasin, et õunamahla ei ole kuskile panna. Minu kolmeliitrised, kui neid kunagi üldse olnudki on, paiknevad kadunud asjade hulgas. K-Rautas enam ei müüdud. Ja kohta, kus asuks klaastaara kokkuost, putka ja tädiga, mitte automaatne, ma Tallinna linnas ka ei tuvastanud. (Balti jaama turul ei olnud ja kõrvalasuva Säästumarketi juures ka mitte. Ja Nõmme turule vaatama minna ma ei jõua)
Ma vajan hädasti kaheksat kolmeliitrist purki! Mul ei ole õrnemat aimu, mis need maksavad - müüja saab hinna öelda. Võib mulle helistada, e-postida või siia kommentaariumisse kirja panna. Ja mulle võib ka öelda, kus ostetakse taarat kokku (ju nad mingitel tingimustel müüks ka) Isegi koduukse taha võib purgid tuua:))) Ma ei taha ju kallist kraami maha valada:S
Sortide nimed ei ole vanainimesel enam meeles ja noorem põlvkond teab täpsemalt vaid kahte - Valge Klaar ja Kuldrenett. (Viimast nimetavad nad omakeskis küll Kuldseks Retsiks)
Nädalavahetuse plaan nr 1 oli kuuri all kokku monteerida õunapress. Olime mõttes tegevuskava paika pannud - Väikseim korjab õunu, kaks suurt pressivad ning vanaema paigutame hea tervise korral pliidi ette kuumutama. Kaalusime toore mahla Tallinna vedamist ning vastandasime seda kaheaugulisel elektripliidil kohapeal kuumutamisega. Saabusime üsna naljaka killavooriga - hunnik tühje puitkaste talveõune säilitamiseks ning mõned plastikkanistreid mahla transportimiseks.
Kaheksakümnekahe aastane kahest suvisest operatsioonist taastuv vanaema suutis meid totaalselt üllatada. Nimelt oli ta paari noorema sugulase kaasabil valmis pressinud üle saja liitri mahla, millest meie saabumishetkeks kuumutamata vaid üks karratäis. (Kard tähistab tõenäoliselt võru keeles piimanõud) Jätsime sada liitrit maale keldrisse ning kaasa võtsime vaid kuumutamata mahla. Vanaema demonstreeris uhkelt ka keldri muud sisu - õunamoosi ja astelpajulisandiga õunamoosi. Mis valemiga ta umbes viiemeetrise üldkõrgusega vitspeenikese astelpaju küljest umbes kolme meetri kõrguselt marjad kätte sai, jäi teadmata. (Tõenäoliselt on ta salaja õhuakrobaat.)
Tegime hoopis sauna korda. Enam ei pea vanaema end pesema köögis, vaid saab sauna (võrupäraselt siis "sanna") kütta, seal leili visata ja vihelda. Lõhkusime välja ohtlikult mädanenud ja lääpa vajunud saunapingid ning asendasime need plastiktoolidega, millele niikuinii pidi talveks koha leidma. Notsu veetis oma laupäeva Elva kandis ATV-krossil võistlevale sõbrale häälekalt kaasa elades.
Meie, suured, lõpetasime laubase õhtu traditsiooniliselt Vällamäe kõrval Tilgamäe talu saunas. (Mnjaa, tiigivesi on nüüdseks ikka raudkülm)
Tallinnas avastasin, et õunamahla ei ole kuskile panna. Minu kolmeliitrised, kui neid kunagi üldse olnudki on, paiknevad kadunud asjade hulgas. K-Rautas enam ei müüdud. Ja kohta, kus asuks klaastaara kokkuost, putka ja tädiga, mitte automaatne, ma Tallinna linnas ka ei tuvastanud. (Balti jaama turul ei olnud ja kõrvalasuva Säästumarketi juures ka mitte. Ja Nõmme turule vaatama minna ma ei jõua)
Ma vajan hädasti kaheksat kolmeliitrist purki! Mul ei ole õrnemat aimu, mis need maksavad - müüja saab hinna öelda. Võib mulle helistada, e-postida või siia kommentaariumisse kirja panna. Ja mulle võib ka öelda, kus ostetakse taarat kokku (ju nad mingitel tingimustel müüks ka) Isegi koduukse taha võib purgid tuua:))) Ma ei taha ju kallist kraami maha valada:S
reede, 2, oktoober 2009
elu kanaliseerimistööde ääres.
Tänane kodutööpäev toimib järgnevalt.
Vett ei ole. Ma isegi ei viitsi närvirakke kulutada Tallinna Vee infotelefonile helistamiseks. Sealt väidetakse suure tõenäosusega nagu varasemaltki, et "vesi on kinni keeratud avarii korras". See "avarii" on meil aga paar nädalat kui mitte iga päev, siis ülepäeviti vähemalt.
Klaasid klirisevad. Korjasin väärtuslikuma nõudekapist välja, sest kui klaasist kapp peaks otsustama kohutava majavärina peale ümber kukkuda, siis... siis jääb vähemalt midagi alles.
Töölaua tagant pead tõstes avastasin akna tagant kopa. Justnimelt kopa, mille teine ots traktori külge ulatus. Hoolimata sellest, et tegemist teise korrusega ja aia sisemusega. Ja see kopp ei olnud mu aknaklaasist kaugemal kui pool meetrit. Nad lihtsalt ei mahu kitsal tänaval ümber pöörama.
Asfalt pannakse maha vaid osaliselt. Ehk siis meie tänavas, mis on tõesti tsipake laiem kui peateega risti asetsevad tänavad, jäetakse väravate esine asfalteerimata, mis omakorda tähendab mudaauke... Neid peaksin mina siis kevad-sügis-talvisel ajal teoreetiliselt oma kulu ja kirjadega puhastama.
Virisemiseks läks - vastik on tõesti. Aga ehk kunagi saabub meie õuelegi oodatud kanalisatsioon.
Vett ei ole. Ma isegi ei viitsi närvirakke kulutada Tallinna Vee infotelefonile helistamiseks. Sealt väidetakse suure tõenäosusega nagu varasemaltki, et "vesi on kinni keeratud avarii korras". See "avarii" on meil aga paar nädalat kui mitte iga päev, siis ülepäeviti vähemalt.
Klaasid klirisevad. Korjasin väärtuslikuma nõudekapist välja, sest kui klaasist kapp peaks otsustama kohutava majavärina peale ümber kukkuda, siis... siis jääb vähemalt midagi alles.
Töölaua tagant pead tõstes avastasin akna tagant kopa. Justnimelt kopa, mille teine ots traktori külge ulatus. Hoolimata sellest, et tegemist teise korrusega ja aia sisemusega. Ja see kopp ei olnud mu aknaklaasist kaugemal kui pool meetrit. Nad lihtsalt ei mahu kitsal tänaval ümber pöörama.
Asfalt pannakse maha vaid osaliselt. Ehk siis meie tänavas, mis on tõesti tsipake laiem kui peateega risti asetsevad tänavad, jäetakse väravate esine asfalteerimata, mis omakorda tähendab mudaauke... Neid peaksin mina siis kevad-sügis-talvisel ajal teoreetiliselt oma kulu ja kirjadega puhastama.
Virisemiseks läks - vastik on tõesti. Aga ehk kunagi saabub meie õuelegi oodatud kanalisatsioon.
kolmapäev, 30, september 2009
Septembris, kahe koolilapsega
Kõnelusi Notsuga:
Ämmäää, tead homme on meil kehalise tundide asemel matk. Spordiriiete asemel on matkariideid kaasa vaja.
Ämmäää, inimeseõpetuse asemel on homme loodusõpetus. Me ei saa pärnapuu vaatlust homsesse lükata, ma pean pärna kindlasti ära tundma.
Ämmäää, reedel siis kell 13 on kooli sünnipäevakontsert Estonias ja me peame sinna koos minema.
Või kõnelus laupäeva hilisõhtul:
Kuule, esmaspäeval tuleb meil suur kontrolltöö raamatu "Kuningas Oidipus" peale. Käime siis homme raamatukogust läbi, eksju.
Khm, tegelikult käin ma ju põhikohaga ikkagi tööl... Ja kohe homseks saab asju teha ainult mingite teiste asjade arvelt. Mõnesid asju saab aga teha ainult vastavate asutuste lahtiolekuajal. Muide, alates 1.septembrist on mul eraelu ka - koguni iga päev kella 8,30-st kuni kella 17-ni. Tööl siis.
Mõned asjad on toredad ka. Näiteks see, et Notsu suur kurbus üliraske prantsuse keele häälduse üle sai tasutud kahe "viiega" ühe tunni jooksul. Motivatsioon õppida sai sädet juurde:)
Hea on teada, et vene keele intensiivse koduõppe tulemusena on kümnendikul selles aines hinneteks viis viite ehk päris puhas viie seis:) (Susisevate tähtede hääldused hakkavad juba üksteisest erinevaks muutuma)
Kümnendik ise arvas, et nemad Notsuga teevad oma heade tulemustega meile ju ainult puhast rõõmu! Õnneks on tal õigus ja ma ei olegi pahane rikutud õhtupooliku pärast.
Ämmäää, tead homme on meil kehalise tundide asemel matk. Spordiriiete asemel on matkariideid kaasa vaja.
Ämmäää, inimeseõpetuse asemel on homme loodusõpetus. Me ei saa pärnapuu vaatlust homsesse lükata, ma pean pärna kindlasti ära tundma.
Ämmäää, reedel siis kell 13 on kooli sünnipäevakontsert Estonias ja me peame sinna koos minema.
Või kõnelus laupäeva hilisõhtul:
Kuule, esmaspäeval tuleb meil suur kontrolltöö raamatu "Kuningas Oidipus" peale. Käime siis homme raamatukogust läbi, eksju.
Khm, tegelikult käin ma ju põhikohaga ikkagi tööl... Ja kohe homseks saab asju teha ainult mingite teiste asjade arvelt. Mõnesid asju saab aga teha ainult vastavate asutuste lahtiolekuajal. Muide, alates 1.septembrist on mul eraelu ka - koguni iga päev kella 8,30-st kuni kella 17-ni. Tööl siis.
Mõned asjad on toredad ka. Näiteks see, et Notsu suur kurbus üliraske prantsuse keele häälduse üle sai tasutud kahe "viiega" ühe tunni jooksul. Motivatsioon õppida sai sädet juurde:)
Hea on teada, et vene keele intensiivse koduõppe tulemusena on kümnendikul selles aines hinneteks viis viite ehk päris puhas viie seis:) (Susisevate tähtede hääldused hakkavad juba üksteisest erinevaks muutuma)
Kümnendik ise arvas, et nemad Notsuga teevad oma heade tulemustega meile ju ainult puhast rõõmu! Õnneks on tal õigus ja ma ei olegi pahane rikutud õhtupooliku pärast.
esmaspäev, 28, september 2009
nädalavahetus volx
Laubal tegelesin kodukaunistamisega - tassisin kuurist ja pööningult magamistuppa kokku vana kirjutuslaua jupid ja tõin parandamiseks tappe ja kruvisid. Viimistluseks tegin musta markeriga mõned värviparandused. Õhtuks valmis päris kopsakas töölaud (ja magamistuba, mis suurusehullustuses 24m2 suurune ehitatud, sai samuti hubasem).
Nüüd on majas kolm kirjutuslauda - üks kummalegi koolilapsele. Meie, suured, saame nüüdsest taas kodus teineteist segamata tööd teha - töötan minagi ju reedeti kodus.
Kolm nädalat lahendasime töötoajagamist ebamugavalt - avatud elutuba-köögis. Üks köögilaua taga ja teine diivanil. Kui korraga mõlemal telefonikõne käsil, tuli viimase kõne saajal kolida ülemisele korrusele. Et aga kohati arvutist vaja andmeid vaadata, siis tuli a) arvuti kaasa haarata b) vahepeal alla tagasi minna.
Pühabal külastasime tüdrukutega Ahhaa teaduskeskust. Lennusimulaator, vormelisse istumine ning erinevad kiiruse ja mälu mõõtmised haarasid meid endasse enam kui kolmeks tunniks. Heaks ideeks saab nimetada hiigelsuurt liivakasti keskuse keskel - need kellele teadus veel huvi ei pakkunud, müttasid just seal. Igatahes on Ahhaa üks tore pühapäeva veetmise võimalus igas eas inimestele.
Nüüd on majas kolm kirjutuslauda - üks kummalegi koolilapsele. Meie, suured, saame nüüdsest taas kodus teineteist segamata tööd teha - töötan minagi ju reedeti kodus.
Kolm nädalat lahendasime töötoajagamist ebamugavalt - avatud elutuba-köögis. Üks köögilaua taga ja teine diivanil. Kui korraga mõlemal telefonikõne käsil, tuli viimase kõne saajal kolida ülemisele korrusele. Et aga kohati arvutist vaja andmeid vaadata, siis tuli a) arvuti kaasa haarata b) vahepeal alla tagasi minna.
Pühabal külastasime tüdrukutega Ahhaa teaduskeskust. Lennusimulaator, vormelisse istumine ning erinevad kiiruse ja mälu mõõtmised haarasid meid endasse enam kui kolmeks tunniks. Heaks ideeks saab nimetada hiigelsuurt liivakasti keskuse keskel - need kellele teadus veel huvi ei pakkunud, müttasid just seal. Igatahes on Ahhaa üks tore pühapäeva veetmise võimalus igas eas inimestele.
Telli:
Postitused (Atom)
