Päeval kõrvetas päike ja city büroohoonete vahelises õhus oli tunda keedetud asfaldi ja laiskuse lõhna. Lapsepõlve juunihommikud lõhnasid teisiti - pannkookide või viinerite ja võileiva järele...
Kell viis õhtul on start - päevane uimane tühjus asendub cityst lahkuvate autode ummikuga. Tõsi, liikumistakistus on oluliselt kergemini läbitav kui kuu aega tagasi. Parkimishoovist välja keerates märkasin, et 21. koolis oli lõpuaktus.
Täna sai keskkooli lõputunnistuse ka Kristina, noorem tädi Ulvi kahest lapselapsest. Meie saabumise ajaks oli tähtpäevaline küll juba õhtusesse pidusse lahkunud, kuid laual ootas tort ja puuviljad nagu kevadel AD 1994, mil päikesetõusuni koolimajas pidutsenud tüdruk olin mina. Tol hommikul Russalka juures näisid kõik teed olevat lahti...
Sama "kõikjale valla olevate võimaluste" tunne valdas mind eelmise aasta jaanihommikul tõusva päikese kiirtes Odessa sadamakail. Tõelistes printsessikleitides ja selleks kellaajaks mitte enam nii laitmatutes ülikondades elluastujad. Kevadsuved on kõikjal sarnased, olgu see siis Musta mere või Läänemere ääres. Tunda on nooruse hõngu.
Täna õhtul läksime Notsu, ema ja tädi Ulviga hoopis surnuaeda. Istutasime samblatõrjevahendi ohvriks langenud krüsanteemide asemele daaliapuhma. Ja nüüd, kesköö paiku oleme Notsuga hilisest tunnist hoolimata ärkvel. Mõistan, et õnn on minu enese kätes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar