Mina ei ole Juhan Peegli õpilane. Minu abituriendiks olemise aastal sai temast juba emeriitprofessor. Elu nimi on Juhus. Ja sellesama juhuse tulemusena tegin mina eesti ajakirjandusõppe asutaja surmapäeval esimese oma päris-intervjuu. Kuigi intervjueeritav ei olnud päris võõras, valdas mind kohtuma minnes tugev hirmutunne.
Sellest saab 5000 tähemärgine lugu. Valmistasin loo kondikava koos küsimustega ette ja jätsin ruumi võimalikele vestlusele käigus tekkivatele lisaküsimustele. Püüdsin järgida Mart Raudsaare uudise sotsioloogia loengutes kuuldut ja reporteritöö praktilistes seminarides arutletut. Püüdsin olla asjalik ja täpne. Sellest hoolimata veetsin oma allika aega pea kaks tundi intervjueerimiseks ning täpsustasin loo kirjutamiselgi nüansse. Minu hinnang endale kui intervjueerijale: kobakäpp, õnneks mitte kuubis.
Püüdsin kirjutades olla situatsiooni vahendaja ja mitte välja tuua emotsioone.
Kirjutasin oma 5000 tähemärgi pikkust lugu koos kahe saidbariga neli tundi ehk öösel kella kaheni. Hommikul valisin lõplikult pildid ning saatsin materjalid toimetajale.
Ise ei jäänud üldse rahule - minu allikas edastas palju rohkem infot kui mina lugejale kirjutades. Toimetaja vaatas, naeratas oma armast tagasihoidlikku naeratust ja ütles hindeks tubli nelja. Nelja seetõttu, et ma võinuks olla emotsioonides julgem.
Võta nüüd kinni:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar