jõulud lasteaias

Jõulupidu lasteaia kaunilt kaunistet saalis. Tõepoolest - noore ja toimeka juhataja abi saabumisel muutus sopiline lasteaiamaja mõne päevaga muinasjuhtumaailmaks. Meisterdatud päkapikkude näitus, raamitud joonistused, tekstiilkatte saanud saal - imedemaa. Rühmatäis lapsi pidulikes kleitides/ ülikondades elevil jõuluvana saabumise ootuses.

Murdsin traditsiooni - rivikõlbmatuks tunnistatuna oli mul võimalus minna Notsule riietumisel appi. Kammisin kogu rühma tüdrukute juukseid soengusse:) Notsu näeb lumivalges Pariisi-kaubamaja pruutneitsi kleidis imekaunis välja, pitskindad ja juuksekaunistused vaid lisavad aksenti. Tänaseks Notsu omaks saanud valgete lakk-kingadega alustasin ma kaugel 1982.aastal kooliteed. Vaatasin emaharduses oma imekaunist tütrekest ja kurvastasin, et väikese Notsu isal ei "jagunud kooli kõrvalt aega" lapse peole tulla.

Saalitäis vanemaid - kes rohkem, kes vähem põnevil. Laulud-tantsud, püüdlikud lapsed. Punastasime koos paari vanemaga tagareas piinlikkusest - sellised võinuks olla esimesed proovid, mitte etendusepäev. "Puudub veel, et lauluõpetaja ise ka kaasa hüppaks", ütles Notsu sõbranna ema hetk enne õpetaja hüpet. Purskasime naerma.

"Kas sa oled ikka päris-jõuluvana", uuris Notsu umbusklikult enne laulu esitamist. Minu tütreke, kes ETV laulustuudio koorist välja praagiti, laulis kolmesalmilise täiesti õigel viisil. Kõrva-mandlilõikus tõestab oma vajalikkust. Kingitus, veidi mängimist, suupistelaud suurtele ja väikestele.

Sellised nad olid, viieaastase Notsu viiendad lasteaiajõulud. Et perearst kohustas mind tegelema vaid meeldivate asjadega, pühendan homse päeva lasteaiast koju jäävale Notsule - põõname kaua ja jalutame toidupirtsaka Bettiga, teeme Nõmme turul juurviljade sisseostud jõuluks ning koristame kodu, et õhtust ülelahekülalist pitsaga oodata.

Tinktuur mõjub - hirm surra on leevendunud.