Mõnikord on julge pealehakkamine pool võitu.
Värisesin kuu enne kui julgesin ühe olulise inimese uksele koputada. Viimasel hetkel muidugi, sest enesekindlus on suul ja ümmargune null. Ootamatult sain sõbraliku käepigistuse ja positiivse vastukaja. Sama rõõmsalt vastas ka üks teine inimene - muidugi, teeme ära!
Mis seal salata - mõned ettevalmistused olid mul tehtud juba unistuste faasis...
Ootamatult avastasin endas kahtluseussikese - kas MINA ikka saan hakkama? Kas MINA oman piisavalt teadmisi, oskusi ja loomulikku annet?
Miskipärast pean ma ennast kogu aeg iseendale tõestama. Mulle on ülioluline saada hakkama... Ja ma põen kogu aeg, et olen saamatu, teistest kehvem tõeline hädapätakas. Peeglisse vaadates avastasin, et tsipa edev ka.
Alar Sikku oli klubis tõesti mõnus kuulata. Kaja tõi oma sissekandes kõik olulise välja. Kirjutan ise sellest ühel teisel päeval ühes teises kohas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar