Otto(t)riin käisid möödunud nädalavahetusel Tallinna varjupaigas kuulamas loengut probleemidest koertega. Kolmetunniseks kujunenud diskussioon olnud huvitav ja küsimusi esitatud väga erinevatel teemadel.
Muu hulgas tõi lektor välja koera vajadust vaimsele treeningule. (Otto rääkis silmade särades, kuidas "vana" päevast päeva kestva jooksutreeningu tulemusel end ei väsita vaid hoopis maratonivormi viib)
Treeninguks sobiv näide oli järgmine. Panna midagi maitsvat karpi, sulgeda see ja lasta koeral tunda rõõmu karbi kallal pusimisest. Järgmisel päeval peita karp ära ja lasta seda otsida ning siis peitke karp uuesti, teise kohta. Soovitati ka jälgida, kuidas koer vaatab üle kõik kohad, kust karp varem leitud. Ja muidugi siis suhtlus - koera kiitmine ja innustamine.
Tahtes oma koerale parimat asusin tedagi "vaimselt treenima". Näitasin Bettile koeraküpsist ja toppisin selle salatikarpi. Kaks lööki käpaga ning finito. Külili karbi kõrvale ning ükski vägi ei sundinud prouat karbi vastu vähimatki huvi tundma.
Õhtu 2
Koeraküpsis asendatud "Preemia" seakärsaga. Tulemus sama. Kaks käpalööki karbi pihta ning haigutav huvipuudus. Karpi peitmata kärsapakk kadus "istu-lama-istu-tule siia"- treeninguga kiirelt.
Päev hiljem õhtul saabudes avastasin tühja salatikarbi, millesse hommikul pakkisin halvaksläinud heeringa. Koer oli selle tubasest prügist välja sorteerinud, põlgamata "üle vaadata" ka muu saadaval olnud prügi. Vaimse individuaaltreeningu läbiviimise kohaks valis Betz ... mille muu kui elutoa vaiba.
Täna toppisin salatikarpi priske singiviilu. Sulgesin karbi ja asetasin selle koera nina ette. Ei võtnud minutitki kui karp kohmakate bernakäppade abil avati ja sink ripplõugade vahele kadus, silmis kaval pilk - anna veel!
Motivatsiooniküsimus oli, ehk plika hakkab vist toitu valima.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Motivatsiooniküsimus neh. Vaata, kui igapäevase söögi puhul ei anta talle liigselt valimisvõimalust, siis läheb enam-vähem kõik, mis kõhtu täidab, aga treeningute ja õpetuste jaoks ei ole see piisav. Treeningu jaoks peab pala ikka selline olema, mille pärast koer on nõus end ka liigutama, eriti sellised, aeg-ajalt laiskuse poole kalduvad koerad nagu bernad. Siis tuleb võtta appi kavalus (nagu alati, tegelikult) ning rõhuda tema kitsaskohale - heale söögiisule, mida enda/treeningu huvides ära saab kasutada. :p Treeningpala olgu selline, mis paneb koera üsna käbedalt varbaid liigutama. :D :)))
VastaKustutaAga vaata, et sa teda siis üle ei premeeri/sööda - muidu saab kõht täis ja tavaline söök enam kaubaks ei lähe või saab kõht täis ja liigutamise motivatsioon kahaneb hoobilt kärbesuuruseks. Väike pinge peab ikka alles jääma kogu aeg treeningute puhul. Oluline oskus on ka õigel ajal ära lõpetada - et kuts liigselt ära ei väsiks ega tüdiks, siis tähelepanu hajub ja ei aita hea pala ka enam.
;)