see polnud mina... vist

Minu tänane konditsioon on "sent surmale võlgu". Ootamatu pidu Bonbonis kiskus pööraseks ja kestis lõppes veidi enne kui veerand päevast läbi oli.

Sestap magasin ma mõnusalt kaua, puhastasin Betti järelt koduhoovi ja tõin Väikese Notsu sõbranna juurest koju.
Päev on möödunud tundhaaval. Kass, kurat, trambib...

Tasakesi olen jälginud aias müttavat Bettit. Täna on esimene päev, kui ta ei nuru ukse taga kraapides tuppalaskmist vaid toimetab iseseisvalt. Möllab naabripoisiga, võrkaed mängu takistamas, külitab mõnuga järele jäänud lumes puhkamiseks ning üritab maadelda veise sääreluuga. Lõunani edestas sääreluu koera hambaid, hoolimata viimaste usinatest püüdlustest. Õhtuks on veidi üle kahekilone kont senitundmatusse paika maetud. Pehmenemiseks ilmselt. Või selleks et postiljon hirmunult juurelda saaks, kas see luuke kuulub mõnele eelmisele külalisele:)

Veidi ka mürasime. Betti mängib mõnuga lumes ja mänguhoos näksamist jääb üha vähemaks. Täna rakendasin ka karja hierarhia selgitamist. Tõepoolest toimib, kui pöörata tähelepanu hoopis Betti ebaviisaka jalustjooksmise üle kaeblevale Notsule, koera poole noomivalt näppu vibutades.

Suur koer on ikka nagu inimene - mõistab sõnu ja püüab olla hea. Ja rahulolevad röhitsused viitavad, et ka tema on õnnelik.
Kui kass trampimise lõpetaks, oleks kordaläinud päev.