lumelauasitikas selili mäel

Läti. Cesis.

Ma teen ettevalmistusi lumelauareisiks. Ehk siis mul on "personaaltreener":) terveks päevaks. Inimene, kes panevat ka karu lumelauaga sõitma, minust rääkimata.

Lastemägi. Kolmeaastased ja väiksemadki näikse olevat edukad. Kanna raskus sellele jalale, kuhu poole sõita soovid, kõlab lihtsalt. Aga mina... Ma ei saa end liikuma! Lõpuks saan siiski ja aeglaselt, jalad laua külge kammitsetud, prantsatan tagumikule. Korduvalt.

Suur mägi. Kuniks ma võin alla veereda nägu ees ja laud risti, on kõik suurepärane. Aga siis pean mäest alla sõitma tagumik ees ja laud risti ja vaatan tõtt suurel kiirusel lähenevate lauatajate ja suusatajatega. Ilmselt kuuleb mu kuraditega vahelduvat hädakisa terve mäetäis kuuevarbalisi lätakaid... (uuemad uuringud on tõestanud, et neil on siiski viis varvast, neli ees ja üks taga, teab Tanel rääkida)

Päeva jooksul ma muudkui kukun ja kukun ja kukun. Nüüd ma tean, miks lauad on altpoolt ka kenad ja kirjud. Minusugused nimelt siputavad nagu sitikad jalad taeva poole ja veidi oskajamad tšillivad lihtsalt mäel istudes või lauad kaenlas. Hmm. Lumelauamood on päris kena - roooooosa!!!

Ma õpin ära parempöörde ja laskumise raskusega esimesel jalal. Minu õpetaja Tanel on maailma kõige kannatlikum inimene. Kohati on mul endalgi piinlik oma saamatuse tõttu. Ja emotsionaalse inimesena luban end kasvõi lauaga keset mäge matta ning keeldun kategooriliselt sõitmast laua esimesel kandil. See tekitab minus nimelt õõvastavat tunnet veereda mäest hambad ees alla. Ma luban endale osta isikliku laua ja selle esimese kandi üldse maha lihvida:)

Nii me siis "sõidame" terve päeva - ehk ma kuulan täiesti rahulikke õpetussõnu, kuidas ja mida ma valesti teen. Ma tigetsen omaette, sest mu keha ei kuula sõna. Aga ajapikku muutun täiesti saamatust üsna saamatuks, aga kindlalt lumelauafanaatikuks.

Tagasiteel, päris hämaras juba, räägib Tanel, et maailma kõige pikem lumelauanõlv pikkusega pealt 20 km asub kuskil Shveitsi ja Prantsusmaa kandis ja minuke on juba otsustanud - õpin Slovakkias sõitma ning järgmisel aastal... ehk siis juba järgmisel hooajal... ma pean sinna saama.

Epiloog.
Tänasel eksamil ei saa ma 128 puupingil istutud. Igal mu kehaosal on vähemalt üks sinikas. Miski põlveliiges on väändumisest valus ja ranne kergelt paistes. Slovakkiaks pean veekeskuse jaoks trikoo asemel surfariülikonna ostma - jube sinikas tagumikul jääb vaid nii varjatuks. Vaid silmaalune sinikas on puudu:)

Aga lumelaud jättis mulle kustumatu mulje - ma tahan selle selgeks õppida!