Sättisin lauale küpsised. Hetk hiljem arutasime sõbrannaga korrus kõrgemal kamina paigaldamise võimalikkust pikaküünelise naisterahva poolt. Sõbranna mees hüüdis mind oma hüpersupermegarahulikul häälel nimepidi - jooksuga alla.
Betz. Minu suur ja rahulik Betz näitas marurahulikult hambaid ja urises madalalt haugatades. Ei ainsatki sammu kummalki poolt. Laual oli poolik küpsisekauss, mida meesterahvas oli püüdnud vargaplika eest kõrgemale tõsta.
Nojah. Koer karmide sõnade saatel /karjast välja/ esikusse, küpsised kaussi tagasi, sobimatud prügikasti. Pikem moraaliloeng ilmekate zestide ja miimikaga.
Murueit, kas ta ikka sai aru, et laua pealt ei tohi küpsiseid varastada JA see ei olnud tema kauss JA teda keelama tulnud inimesele ei tohi hambaid näidata JA ta heideti ajutiselt karjast välja just eelpool toodud põhjustel?
Juba hakkan kahtlema, kas ma ikka saan hakkama endaraskuse koera keerukamates situatsioonides paika panemisega. Kassiga suhtlemist meenutab halvaks läinud haav käes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Mul oli hiljuti analoogne situatsioon, ainult et kuna ma olin ruumis, sain koheselt reageerida. Nimelt otsustab preili vahel, kui poolik kauss lauale pannakse, et ilmselt on see tema oma (kuna karjajuht [elik mina] on ju lõpetanud ja jäägid peaksid ju ometigi järgmisele [elik temale] kuuluma), seda ka siis, kui mina pole sealt ühtki ampsu võtnud. Ise ta sealt võtma ei lähe, aga istub laua juures ja valvab, käratamise peale läheb meetri kaugemale ja valvab edasi. Ja nüüd tuleb valus osa - kuna peres lapsi ei ole, siis eeldab ta ka tuttavate laste kohta, et kuna nad on temast ilmselgelt nõrgemad, on nad ilmselgelt ka temast madalamal positsioonil ja kui nad peaksid kausist liiga lähedalt mööduma, siis on tal igati õigus uriseda või peale esimest hoiatust vajadusel koguni lõrisedes lähemale hüpata. Päris hammustanud õnneks ei ole, aga mulle mõjus see situatsioon nii, et hüppasin juurde, surusin ta vastu maad (et oma ülemvõimu näidata), lasin lapsel talle käsklusi anda ja nõudsin koeralt nende täitmist (et lapse ülemvõimu näidata - tavaolukorras ei pea ta kuuletuma kellelegi peale minu ja mu abikaasa) ning igaks juhuks pole ta edaspidi ka mu taldrikult midagi saanud, et tal ei tekiks seda seost, et minu taldrik võrdub tema söök. Kui ka jäävad taldrikule kondid vms, siis rändavad need esmalt tema kaussi, mitte ei tule otse minu taldrikust. Kas see käitumine ka õige on, ma ei tea, aga minu loogikale tundub asjalik.
VastaKustutaSinu käitumisest - väidetakse, et koer ei saa karistusest aru, kui see pole otsene, aga mina ütleksin, et keskmine koer saab ikka küll. Nii et minu meelest oli su karistus igati asjalik ja ilmselt koer ka õpib sellest.
Rents rääkis asjalikku juttu, eks ta nii enam-vähem olegi, sõltudes ka individuaalselt igast koerast ja selle iseloomust.
VastaKustutaÜldiselt mulle tundub, et teil on väike probleem söögi ja söögilauaga, mis tuleb veel paika panna. Sa saad hakkama küll, tegelikult ehmataks Sa ennast põlvist nõrgaks, kui ma ütleks, et kullake, keerulisemaid situatsioone pole teil veel olnudki (on olemas PALJU hullemaid asju). :D
Oluline on nt see, kuidas Sa muidu igapäevaselt toiduga tegeled. Ma olen tähele pannud, et Sa annad ikka koerale enne süüa, otse külmkapist ja hästi suure tähelepanu äratamisega. Tegelikult peaks olema söögi andmine nagu muus osas käitumisega - vastavalt karja hierarhiale, tähtsamad saavad enne, vähemtähtsamad hiljem kuniks inimesed söövad, ootavad loomad oma järge. Teine variant on endale laud katta valmis, söök lauale tõsta, siis koerale söök nagu muuseas kaussi valmis panna ja kõik korraga sööma kamandada - inimesed laua äärde, koer kausi juurde.
Seda peab veel talle selgeks tegema, et laua pealt midagi pätsata ei tohi, seda nad kipuvad kergesti endale külge harjutama eriti siis, kui mõni leebe südamega inimene veel laua äärest mõne hea pala suhu pistab.
Raudreegel: mitte kunagi laua äärest midagi koerale anda! Kui norib, laua äärest minema saata. Koer ei tohiks üldse huvi üles näidata laual oleva toidu suhtes või selle suhtes, kui inimesed laua taga söövad/lauda katavad.
Ma peaks seda isiklikult Sulle veidi lahti seletama vist...
Ooda, ma tulen õhtul msn-i. ;)
:)))
P.S. Peale Sinu käitumist sai küll aru, Sa tegid väga õigesti (tubli Hiir, istu, viis! :p), aga halvimal juhul ainult selleks korraks. Järgmine kord üritab uuesti, kui vahepeal teemaga ei tegeleta.
VastaKustutaTeine asi, ta ei taha tunnistada võõraid inimesi endale keelajateks - tema kodu, tema kuningriik, tema on 'kunn', kuniks Sind silmapiiril pole. :D
Hmm... ma peaks seda ise proovima, kas see on tegelikult ka nii või on küsimus siiski rohkem inimeste suure koera 'kartuses' (- koer tajub alateadlikku hirmu/kartust/ebakindlust väga hästi ja siis ei ole enam mingit võimu kehtestamise küsimust, koer 'võitis' juba ette ära).
Ma seletan mehele alati, et koerale ei anta mitte kunagi käest toitu ja söögilauast, aga või ta siis kuulab!:D Loll naine seletab!:) Nii ongi, et kui mina söön, siis on täpselt nii, nagu olema peab - koer tagumikuga söögilaua poole ja ei tunne huvigi, mida ma söön - aga kui mees sööb, siis ootab, äkki ikka midagi antakse. Kõige paremini pidigi töötama juhuślikkuse printsiip - vahel annad, vahel mitte. Siis ootab alati. Jaksu sulle õigete harjumuste juurutamisel!:)
VastaKustuta