poprad@slovakkia

Linnake mägises Slovakkias, kus eestlastesse suhtutakse samuti kui meie soomlastesse (vihatud ent vajalikud).
Pole midagi imestada - meie 8päevane suusareis kulges pioneerilaagri tempos: äratus kell 6,30-7, ärasõit hotellist kell 7,30-8,30, kümnest neljani mäel. Kiirpesule hotellis järgnes õhtusöök, mis läks sujuvalt üle peoks ööklubis "Surprise". Selles klubis kõlas eesti muusika ning muust rahvusest isikuteks olid peamiselt teenindajad ja diskor. Ööklubi suleti kell 3 ning mõnikord jätkus pidu 305-s. Öösel näis, et slovakid on end sulgenud keldritesse ning varunud soola ja tikke, kartes eestlaste invasiooni.

Meeldejäävaimad märksõnad:
* Soe päike ja külm lumi
* umcaj (tee rummiga, mille koostiseks on märgituid "suhkur, piiritus ja rummiaroom")
* võrratud kaaslased
* rohked eestlaste bussid suusakeskustes
* kakskümmend seitse talverõõmude nautijat igaõhtuselt pika laua taga söömas
* Sõbralikud nõuanded kogenud sõitjatelt algajatele
* odav tarbimine
Ja midagi eksootilist - ööklubiurka külastus Varssavis.

Lauatamine sai selgeks - mäed olid minu jaoks mitte niivõrd järsud kui jäised. Vaaludega vahelduv jää tekitas rohkeid kukkumisi. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid lauged pikad laskumised. Kõhedaimaks vaatepildiks Jasna tipust mööda seina lumelauaga allalaskmise vaatamine... sama edukalt võinuks sealt niisama alla hüpata. Küüsi ei murdnud, küll aga said viga kael, õlaliiges, küünasliigesed. Sabaotsa liputada ei saa ja istumine on raskendatud. Aga siiski - lumelaual liuglemise vabadus on seda õppimise valu väärt. Nüüd on mul ka isiklik varustus - minu jaoks on see garantiiks, et esimene sõidurõõm ei jää kaugelt viimaseks.

Paraku on murdis viirushaigus vapraid mägilasi - mitmeid meist põdesid reisi jooksul kõrget palavikku koos kinnise köhaga.