Maailma parim asi on sõbranna. Talle ei saa õhtul vabandades ära öelda, kui lõuna paiku on jooksuring, täna eriti hiline, kokku lepitud. Ja vastupidi. Tema ei saa mulle ära öelda. Üritame siis olla teineteise vastu viisakad ja oma kilomeetrid ära sörkida:)
Ja kahepeale on ka kokku lepitud et peale jooksutrenni ei söö. Sõbrannale ei saa ju valetada ka.
Ja sõbrannat on tema pikal kaalukaotamise teel hea toetada. Ja hea on saada vastu tuge. Olles mõlemat kogenud, ei ole ma sugugi kindel, et 2 kg kaotamine on lihtsam 20 kilo kaotamisest.
Ja väljas lõhnab kevad. Sellest hoolimata oli Väikesel Notsul tänagi suusatrenn. Treener lootis, et ehk peab lund järgmisekski trenniks neljapäeval.
Hilinesime. Viisin Notsu autoga raja äärde ja sain taas põõsast piiluda piiga võitlusvaimu ja tehnikat. Trennis käijate hulgas on ta endiselt noorim ning viieaastase kohta (okei, kahe nädala pärast kuueaastane) väga tubli minekuga. Praegu valib ta meelsamini klassikaraja, kuigi olen näinud teda ka uisutamas. Käed liiguvad hoogsalt, mitte ei ripne nagu sügisel.
Ajasime koduteel juttu. Väike tüdruk seisab raske valiku ees, suutmata otsustada, kas tahab saada arstiks, politseinikuks, alpinistiks või võimlemis- ning lauluõpetajaks. "Ära uuri kogu aeg. Täna ei pea ma seda veel ju otsustama", oli Nots endas täiesti kindel.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar