maksmata elatis, menetlemata kaebus

Riigi õigussüsteem on üks huvitav institustioon.

Eelmise aasta augustis, peale pikki kõhklusi, andsin Väikese Notsu isa vastu sisse kiirmenetlusnõude elatise maksmise asjus. Nagu ma siia kordi kirjutanud olen - mitte, et ma lootnuks raha saada, pigem selleks, et inimesele põhimõtteliselt selgeks teha, et tal on tütar, kellest ta vaid sõnades hoolib.

Väikese Notsu Suurest Seast isa vaidles loomulikult elatisnõudele vastu - tema ei ole last hooleta jätnud. Jätkasime Tallinna Linnakohtus. Sealsel kohtuprotsessil nõustus ta kohtuniku poolt pakutud kompromissiga. Et küsimus oli pigem põhimõtteline, ei andnud ma asja täiturile lahendamiseks. Ja peatselt saabus kaebus Ringkonnakohtust, vandeadvokaadi vahendusel. Väikese Notsu isa ei olevat saanud Tallinna Linnakohtus hallimatki aimu, millisele dokumendile ta alla kirjutas. Lisaks olevat ta nii vaene, et kirja lugedes tulid mullegi suisa pisarad silma ja vägisi kiskus kätt supiköögi telefoninumbrit valima.

Kirjutasin sinnagi vastuse ning Ringkonnakohus jättis lapsele õiguse saada elatist ning lisaks Väikese Notsu isale edasikaebamise õiguse. Vandeadvokaat ei jätnud õigust kasutamata - nii seisab alates 27.veebruarist 2008 kuskil Tartus, kantselei hallides kaustades tema kaebus.

Kirjutasin kohtule nii nagu asjad on - et menetlusõigust kasutatakse pahauskselt ning minul on valida - kas maksta vandeadvokaadile, kes vastavalt seadusele on ainuvõimalik esindaja Riigikohtus, või osta oma lapsele süüa ning olen sunnitud valima viimase. Minult oodati vastust hiljemalt 31. märtsiks.

Täna on 20. mai. Kiikasin huvi pärast Riigikohtu kodukale. Otsust menetlemise/mittemenetlemise kohta ei ole tehtud. Helistasin kantseleisse. Sealt väideti, et Riigikohtul on õigus menetlustaotluse üle otsustada "mõistliku aja jooksul", rõhutades, et reaalset ajalimiiti ei ole.

Njah. Ma olen kurb. Kurb selle pärast, et ilmselt on kusagil tuhanded üksikemad, kes ootavad kohtulahendit kaotamata lootust, et laste lihased (ronga)isad ükskord neid ometi abistaksid. Ja teisalt ei ole ühtegi seadust, mis aitaks emal toime tulla...

Augustist maini on 9 kuud. Ja igal hommikul vaatab Väike Notsu oma tumepruunide silmade särades mulle otsa. Ja midagi on meil vaja süüa, maksta maksud ning saada riided selga. Ja kusagil Tartus, kantselei hallides hämarustes lebab meie toimik, oodates oma otsust.