Terve nädalavahetus on pikk aeg. Kaks ja pool päeva. Just nii kaua mässasime Munalaiul tööd rabada. Täna pealelõunal oli meie pisikest suvekodu juba päris hea vaadata - paari meetri raadiuses ümer maja on muru madalaks pöetud, välja õngitsetud eelmiste omanike poolt sinna, kõikvõimalikel kaitsealadel asuva kinnistu tiigikesse, loobitud sodi - eterniit, purunenud purgid-pudelid, kiled. Majja sai sisse ka elekter. Kõikvõimalike väikeste vidinate abil on olemine väga hubaseks tehtud. Pillirookardinad, igivanad, minu lapsepõlvekodust pärinevad vaibad, naridesse tehtud voodipesad. Ja tiigil ujuvad nii kunspart kui ka veevalgustid.
Kirsina tordil kaunistavad minu suvekodu seinu fotod Pamiirist. Hõbehallis raamis ning hõbedase vildikaga autori poolt signeeritud. "Siia hakkame ajapikku koguma pilte hoopis sinu tipuvallutustest", ütles piltide tooja neid seina kinnitades.
Nojah. eks näis.
Ei ole head halvata - kauni tulemuse nimel jätsime eile linna tulemata ning külastamata jäid kaks sünnipäeva. Väikese Notsu ninake oli veidi vingus ja ega ma isegi end suurepäraselt tundnud, ent töö tahtis tegemist.
Tagasiteelt üks suurepärane söögikohasoovitus: Halinga Pärnu-Tallinna maanteel. Tund enne sulgemist saabudes naeratas leti taga mustlasemandliku olemisega Agnes. Ma ei ole ammu kohanud nii sõbralikku ja sooja teenindajat.. Ja nii suuri ning maitsvaid praade pakutakse harva. Pastast kanaga jagus nii mulle kui ka Notsule. Friikartulid olid krõbedad ja lihatükk hiigelsuur:) Lahkudes paluti meid naeratusega tulla ikka ja alati tagasi ja sooviti kaunist õhtut.
Tallinn tervitas meid ebasõbraliku kaheksa soojakraadiga. Oks rohelise Opeli ees andis märku siin möllanud tuultest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar