Mu suvekodust maantee lõpuni on napp mõnisada meetrit. Sealt edasi jätkub veetee kolmele saarele - Kihnule, Ruhnule ja Manijale.
Manilaiul ehk Manijal saigi laupäeval hetkeks käidud.
Paadisõit oli kokku lepitud kella kaheks päeval. Kümme tellitud reisijat turismitalu erireisile pluss meie kahest suurest ja kahest väikesest koosnev bande.
Üks noormees saabus koos meiega mõni minut enne kahte, üks autotäis lärmakaid suvitajaid veerand tundi hiljem, teise autotäie ootamisega läks aega veidi enam kui tund. Taustaks juba kohalejõudnute segane jutuvada sirgel maanteel kaduma läinud kaaslastest. Hiljem selgus, et kadumine oli seotud alkoholi ja kütuse ostupeatusega.
Kogu kümnepealise puhkajatekamba pärale jõudes esitati saarerahvale üüratult kummalisi küsimusi. Näiteks. Kas teil seal elekter ikka on? Kas meres kala ka leidub? Janiiedasi. Üks noormees ei pidanud paljuks õllekasti paati visates teatada, et ainus, mis teda huvitab, joomine ongi. Kotte oli tõepoolest palju - peamiselt alkohol ja söögipoolis.
"Tavaline lugu. Kes tellib muusika, see ka maksab", lõid turismitalu tüdrukud, naisbrigaad, kes puhkajaid saarele vedama tuli, käega. Puhkajate mitmetunnine ootamine sadamas olevat tavaline asi. Kellel on vaja minna poodi, kes magas hommikul sisse...
Merele asudes jätkus krooniline mölapidamatus - ehk viivad naistest paadijuhid aluse hoopis põhja.
Minul hakkas piinlik. Ja saaretüdrukud vaatasid maha. Ju harjub inimene kõigega.
Kihnul pidas EMT kepikõnnipäeva. Ja sadama parkla oli nädalavahetusele kohaselt autodest üleküllastunud. Me oleme Tallinnast, me maksame, meenus legendaarne film "Siin me oleme".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar