vareste karm kättemaks

Kõrge männi otsas on varesepesa. Eelmisel nädalal kukkusid pesast välja varesepojad ja nädalakese on nad meie hoovil ringi tatsanud.

Proua Betti muutub kuumade päevadega üha laisemaks. Nii ei ole ta varesetega viitsinud tegeleda. Eile oli Notsul aga sõbranna külas ning naabrinaine hoovil lilli kastmas. Isegi toimetasin toa ja õue vahelt ning aia ääres piidles naabritüdruk. Seega tegemist kui palju ja koeral voli ülbata.

Bet üritas ja üritas varest tabada, sai riielda, sai ka kurjalt riielda. Sai käskluse "ei tohi" ja "mine ära". Ent Eriti Väikese Aruga bernatüdruk tahab vaid mängida, mõistamata, et linnubeebi ei ole mõõtudelt mängukaaslaseks sobiv... Instinkid... Ühel kurval hetkel kostiski aiast laste kisa ja varesepoeg rabeles õnnelikult ringe jooksva Betti hambus...

Hetk hiljem lasi ta linnu küll lahti ja sai esimest korda meie ühises elus ka tappa. Paraku vaatas ta mind süüdimatul bernapilgul altkulmu - no mida, ma ei tahtnud ju midagi halba... Einoh... Mängida ka enam ei või vä?!

Ja vares... tema lebas hinge vaakudes aiamurul... nii palju kui rohelist muru meil üldse on...

Operatsioon jätkus. Varesepoeg labidale ja kuuri katusele, ehk siiski toibub... Pool tundi hiljem oli vares labidalt jalga lasknud ning lebotas keset kuuri katust....
Ja minuke ahastas - kui nüüd ära sureb, kuidas ma laiba sealt kätte saan... Veel pool tundi ja varesepoeg oli katuselt kadunud. Ja kadumises ei süüdista ma ühtegi ablast kassi. Ilmselt pääses lind siiski tohutu ehmatusega.

Aga kättemaks? Vanad varesed koos kogu suguvõsaga karjusid kõrvulukustavalt kraaksuda hilisööni. Tegime Bettiga õhtuse jalutuskäigu ehk sulgpallimängu Notsuga üle-tee-metsa-all. Bet ei saanud meie lähistelt sekundikski lahkuda - vanad varesed pikeerisid vaest koera kambakesi, jagades tugevaid nokahoope paksule turjanahale.

******
Ja mulle, kui õrnahingelisele loomaarmastajale ei ole mõtet öelda, et varesed varastavad laululindude poegi oma lastele söögiks. Et varesed söövad aiast maasikad ära ja on üldse ühed vastikud röövlinnud. Ma jään siiski arvamusele, et minu bernhardiiniplikal ei ole õigust ülbitseda endast nõrgemate keskel.
Järgmisel korral, kui pean kasutama äärmuslikku, koerakolkimismeetodit, teen seda Murueide soovitusel ehk siis otsekohe ning peenikese, lehtedest puhastatud vitsaga berna õrnade mokkade pihta virutades. Tagumiku pihta karistamist tõepoolest rohkem ei katseta - usutavasti valutab minu käsi täna enam tema kasukaalusest pekist.