samm uude ellu

Haiglasse jõudes olin väsinud, magasin ju ööl vastu esmaspäeva vaid mõned napid tunnid.
Kella üheksale määratud protseduur algaski punktuaalselt ettenähtud ajal.

Raseerimine (oh, tänan, tegin seda juba ise), duss (oh, tänan, ka see on tehtud). Pikaliheitmine raamile tõi mulle hirmupisarad silma. Kardioloogiaosakonna koridorid olid pikad-pikad ja arstid-õed-sanitarid vilksatasid kuidagi tagurpidi mööda:)

Opilauale, kanüülid, joodilaadsega kollased püksid jalga. Opiarst, dr Hasso Uuetoa oli saabudes humoorikas, vaatas mu veekalkvel silmi. Rääkisin talle oma hirmust ära surra. Arst hakkas naerma ja ütles, et sel juhul läheksin ma ajalukku ning lisas kärmelt, et tema ise ka, kahjuks. Pigistasin kõvasti-kõvasti opiõe kätt. Jalaveeni kaudu südamesse viidud 8mm jäemdust sondi ma ei tundnud, küll aga tegi süda aeg-ajalt imelikke jõnksatusi. Arst kurtis, et häire ei lähe käima ning otsustas kasutada selleks ravimeid. Pulss lendas pealt 225, mul hakkas halb. Sellega oli viga leitud ning asuti parandama. Et veakoht oli ohtlik, siis mindi külmutamise, mitte kõrvetamise teed. Kord, teine, kolmas. Uus katse häiret käivitada. Mina tundsin end hästi, kuid arst ei jäänud rahule ning kordas külmutamist. Mu sees oli sond -77 kraadiga:)

"Valmis!", ütles arst miskil hetkel ja mind sõidutati palatisse. Lamamisreziim järgmise hommikuni, jalg sirge ja 2 kg kaaluv liivakott raskuseks peal. Protseduuri ametlik nimetus: supraventikulaarse tahhükardia ablatsioonravi.

Täna hommikul astusin Mustamäe haiglast välja oma uue ja terve elu esimeste sammude poole. Dr uuetoa oli palatiarstile öelnud, et on veendunud, et konkreetne südameprobleem ei kordu mul enam iialgi.
Boonuseks sammus mu käekõrval Väike Notsu, kellele dr Miller teatas, et uute shuntide paigaldamine ei ole vajalik.
Kas tervet inimest!