sigavastik päev

X-ga olime kõrvuti laudade taga töötanud selle ettevõtte esimesest päevast alates. Teda toodi meie osakonnas tihti eeskujuks - perfektne bürokraatia keerulises süsteemis, ettevõetud projektid said täiuslikult läbi viidud. Toimiv infovahetus, mõni tunnustav sõna kolleegidele, rahulikkus. Asjad, mida kohe ette võtta ei jõudnud, nende hilinemisest teavitas.

Nooruses oli X uljas pidutseja - selline, kelle klanitud välimuse all võis vaid aimata, et peolt otse tööle saabus. Lapse sünni järel muutus ta seevastu kohusetundlikuks isaks, kelle arvutiekraani ehtis magava beebi pilt.

Tavaliselt asendas X mind puhkuse ajal. Tõin ta lapsele reisilt mõne pisimeene ja tal oli selle üle hea meel.

Asjad ei olnud korras juba mõnda aega - X oli muutunud hajameelseks, tihtipeale oli tal töö ajal miskeid kummalisi asjaajamisi. Ta tõusis, võttis jope ja kadus mõneks ajaks. Naastes püüdis ta tööd edasi teha, kuid tulemused halvenesid tasapisi. Keskendumisega oli raskusi. Ka haigestus X tihemini.

Paar kuud tagasi laenas X raha - summa ei olnud suur, kuid siiski minu jaoks arvestatav. Paaripäevase viivitusega sain raha tagasi. Ühel õhtul kõlas X-i hääl telefonis üsna ahastavalt - taas oli raha vaja. Ta tunnistas, et kasiinovõlg on üle pea kasvanud... Ohkasin ja kandsin üle. Ja sain taas tagasi. X lubas puhkusele sõita - et jamadest eemale saada. Läkski -

Peale puhkust tööle naastes oli X taas haigestunud. Sahistati jutte mingitest suurtest probleemidest. Ja reedel avalikustati - X on dokumente võltsides sooritanud suuregabariidilisi pettusi.
Täna toimetasid siin kriminaalpolitseinikud...

Miks ma seda kirjutan?
Ma ei suuda seda uskuda - minu hea kolleeg. Mis viis teda sellise teoni? Kas allakäigutrepist on veel miskit tagasiteed? Kas ta pannakse vangi? (Sellele küsimusele on vastus vaid üks - jah)

Kurat, see ei mahu mulle ajusse.

Mõnikord olen mõelnud kodutuid ja parme vaadates, et miks said neist sellised... Ja nüüd, kolleeg, inimene minu enda kõrvalt... fck.