Seisin suurel juurikal ja vaatasin trampliinilt kurvi tulevaid rallikaid. Hämardus.
Esimesed, loe, vingemad hüpped, olid möödas.
Kaugelt võhikule mitteeristuv rallikas hüppas kuidagi viltu ning maandus kolksuga. Oli näha, et piloodile see auto enam ei allu. Mõni auto varem oli tühjendati publikust plats, kus seisime. Põhjuseks rajalt peaagu välja sõitnud auto, mis napilt publiku hulka ei paiskunud.
Nojah. Igatahes klammerdusid mu silmad võlutult hüppaja täistuledesse. Rallikas kihutas otse mu poole. Mis iganes mul arus polnud, seisin surel juurikal kivihunniku otsas ega osanud kuidagi kõrvale astuda.
Paar meetrit varem kiskus juhitavuse kaotanud auto maa seest välja pool meetrit kõrge ja sama laia kivi. Autol oli jõudu veel piisavalt, et sõita kivist üle. Pealtvaatajad tõmbasid auto saba teelt ning ralli jätkus.
Piloot, sobiliku nimega Kivistik ei arvanud midagi. Kõndis nukralt ümber auto. Katse lõppedes korjas kaardilugeja, hapra kehaga Maret maandumiskohas juppe kokku. "Karteri kaitse on täitsa terve", üritas pealtvaataja nalja teha. "Mhmh", oli piloot napisõnaline.
Emotsioonid kihutavatatest autodest. Munavõileivad. Varane ärkamine. Legenaarne Saaremaa Ralli.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar