Kihutasin neljapäeva õhtul Tartu poole. Kaitsmine pidi toimuma kell 19. Nagu kiuste häiris üks tervisehäda sõitmist ning pidin tegema pea viieteistkümne minutise sundpeatuse Anna tankla kohvikus.
Helistasin õppejõule, "vana kooli mehena" ta hilinemist ei salli, meilboksi loeb harva. Räägitakse, et tegelikult olevat ta minuga pea ühevanune, ic. "Mis kell jõuate", kostis rahulik mehehääl torusse.
Meid, tulevasi bakalõpetajaid oli kokku vast viis. Esimeste teemad olid minu saabumiseks juba kaitstud, intensiivne vestlus oli täies hoos.
Mu eelnevalt saadetud tutvustav lehekülg koosnes peamiselt kasutatavast kirjandusest (seesama inglisekeelne 5000 lk), neljast isikust, keda võiks teema taames intervjueerida ja õhkõrnast ideest, kirjeldatud kahel real. Viimase hävitas täielikult eile selgunud fakt...
Võbisesin haledalt toolil kui minu kord rääkida saabus. Kobisesin kuskile kampsunikaelusesse ja tundsin, et olen täiesti vales kohas puuduliku ettevalmistusega.
Nemad, minu kaks juhendajat aga hõiskasid - milline suurepärane idee, keegi kes ei üritagi kirjutada kvaliteetlehtedest. Mõne minutiga voolisid nad minu tudisevatel jalgadel habisevast teemast tugeva ja argumenteeritud mõttevoolu. "kui keegi tahab öelda, et sel teemal ei ole miskit ühist ajakirjandusega, võib ta minuga rääkima tulla", sõnas mu juhendaja kindlalt.
Niisiis. Minu seminaritöö koosneb intervjuudest ning bakatöö osas lisanduvad sellele tabelid. Neli intervjueeritavat on minu kolleegid ning viies tunnustatud kujundusekspert. Enam va võõraid intervjueerida ei karda:)
"SL Õhtulehe üksikmüügi kujunduse ja sõnumite seos üksikmüügi tulemusega juuli 2000 kuni august 2008" - minu unistustes ulatatakse kevadel selle kirjatöö tulemusena mulle Tartu Ülikooli diplom.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
super! jõudu & edu!
VastaKustuta