teisipäev, 23. detsember 2008

jõulud intensiivravipalatis

Päeval, mil meie ruumikas elutuba sai ehitud uhkeid kuldmune ja värvilisi tulesid kandva nuluga, käisin ka haiglas. Juba üks kuu ja kaks päeva lamab eredalt valgustatud palatis ratastel raam-voodis minu hea tädi Ulvi. Intensiivpalatis ei ole jõulutunnet. Rohelistes mütsides ja kitlites personal teeb igapäevast rasket tööd päästes peaaegu lootusetuid tagasi elule.

Poolsuletud laugudega tädi viibinuks justkui ühes teises maailmas. Voolikuid oli jäänud vaid kolm-neli, kanüülidki ainult ühes käes... Tädi nahk oli kuivavõitu, kuid hea jumega ning minu arvates oli ta kaalus veidi juurde võtnud. Näidikud voodi kõrval näitasid ideaalseid tulemusi - nii südamerütmi, vererõhku kui hapnikusisaldust. Tänapäeva meditsiin suudab kõike.

Tädi pigistas palve peale mu kätt, silmadesse tekkis hetkeks selgus ja huulile naeratus. Rääkisin, kuidas mul päev läks, et on õppepuhkus, toimetan kodus ning kirjutan lõputööd. Õues on täna eriti tuuline ilm. Tõin kuuse ja ehtisin selle ära...

Kümnekonna sekundi pärast vajusid tädi silmad väsinult kinni ning intensiivne laugude liikumine andis teadmise, et ta on tagasi selles teises kohas. Seal, kus ta on terve ja noor.

Üllatus tädi silmis kordus järgmise ärkamisega. Ja veel ja veel... Justkui poleks tal enam mälu...

Hea Merit ütles eile, mil mitu asja mind ahastama ajas, et head hinged lähevad sinna üles, neid oodatakse seal - iga asi läheb nii nagu on ette nähtud, minu asi on vaid armastada ja olla tänulik nii hea inimese üle oma elus.

Ja ma olengi tänulik. Tänulik selle eest, et kaheksateistaastase tüdrukuna temast minu ema ristiema sai. Nende aastatega tekkinud lähedus kandus üle minule.
Tänan teda kõigi nende kolmekümne nelja aasta eest, mil ta on minu sõber olnud. Ja peamist, tänu viie ning kolmveerandi aasta jooksul Notsule koduseks mängu-vanavanaemaks olemise eest ei saa sõnades ega kogu maailma varaski hinnata.

1 kommentaar: