out of order

Olen nutnud terve pika päeva.

Väikesel Notsul on kahepoolne keskkõrvapõletik. Ja mind ei aja hulluks teadmine, et minu õppepuhkusest suure osa võtab öine lapse kõrval istumine. Küll aga tean ma vägagi hästi, et see tähendab kuudepikkust ravi, kuna tegemist on bioloogiliste eripäradega keerulise protsessiga.

Mind ajas hulluks PERH ehk põhja-eesti regionaalhaigla, kust mind on täna kahel korral välja visatud ehk siis kuueaastane laps abita jäetud. Alandatud, mõnitatud ja ukse taha saadetud. Meie opiarsti, dr Millerit ei ole valves. Siiski. Peale äärmuslikku sekkumist, mida ma ei ole kunagi varem ega pea ka loodetavasti edaspidi tegema, lauale laksatama oma töötõendi ja paluma tasasel häälel selgitust meie ukse taha jätmise kohta, saime arstile. Visiidi lõppedes tundsin, et peaksin paluma andestust kulunud aja eest. Ei, muidugi ma ei teinud seda. Surusin hambad risti ja valust kõvera lapse kaenlasse - läksime apteeki ravimite järele.

Ma kirjutan sellest pikemalt, kui ükskord jaksan. Püüan leida aega magamiseks, kuniks väike kõrvavalutaja nutma hakkab.

Edit kell 00,50. Tund tagasi käis naaber - 20+, mees. Koputus oli nõudlik nagu politseinikul. Ehmatasin. Teatas, et meie koer haugub ja segab tal magamist, et meie ei ole temaga kooskõlastanud koera võtmist...
Koerad ikka hauguvad siin eramajade vahel - ei osanudki midagi teha. Ilmselt ütlesin valusalt ja inetult. Aga tõsi ju on, et ma ei hakka loomal keelt välja lõikama...