pojakene!!!

Ühel kallil sõbral on tulekul juubelisünnipäev. Kingiks soovis ta konkreetset raamatukomplekti väljalaskeaastaga 1981. Uurisin - kolm köidet saadaval ühes Tallinna antikvariaadis. Hingehinna eest muidugi.

Sellist summat mul kinkideks ettenähtud ei ole. Nõukaaegseis masstiraaze olen edukalt ostnud ajalehekuulutuse kaudu.
Esimene pakkuja kirjutas, et asub "Tallinna-lähedal", käib mõnikord linnaski ning oli lahkelt nõus heas korras raamatud loovutama 300 krooni eest. Raamat väga spetsiifiline, tavalisel inimesel pole sellega miskit teha, pakkumine sobiv ja kaubad koos. Pakkuja rate-konto koos fotode ja täisnimega all. Tegi tehingu kuidagi eriti ausaks. Teised kaks pakkujat ei küsinud kõrgemat hinda, küll aga asusid Tartus ja sinna on raskem midagi kokku leppida.

Täna helistasin - mul vaba päev ning tulen ise "Tallinna-lähistele" . Selgus, et pakkuja asub Aravetel, 80 kilomeetrit Tallinnast, mööda maanteed nii tund ja veerand sõita. Et kohe startisin, lubas müüja täosemalt selgitada kui lähistel olen. Võtsin julgestuseks kaasa Soome-Saaremaa sõbranna - ikkagi üksik meesterahvas metsa sees, kahekesi julgem minna. Aegviidust helistades oli härra telefon väljas. Aku ehk tühi? Välja lülitatud oli telefon ka veerand tundi hiljem ning ees- ja perekonnanime järgi küsides Hotlinest oli väljas ka härra teine number. Õnneks on Aravete väike paik ning nime järgi juhatati kohale.

Ukse taga kella andes kuulsin seest lärmi. "Nüüd lähed ja ütled ise", riidles keegi. "No miks sa siis ei lähe juba?" Veidi ootamist ja uksel seisis olekult vanem härrasmees, ealt papi. Vaatas mind kurjalt ja küsis - kas te teate mis need raamatud maksavad? Ma ütlesin, et jah, pakkumine oli kolmesajale kroonile.

Esikusse saabus ka vanem naisterahvas, olekult proua ja hakkas tänitama poega, kes vanemate tagant raamatuid näpata üritas mahamüümise eesmärgil. Pojakene olevat vahele jäädes nii haigeks jäänud, et toast väljagi ei saa. Pojakesel tõusis palavik ja nüüd teki all...

Kuulasin neid veidi, uurisin, kas nende vabanduse saab ka tagasisõiduks bensiini asemel paaki toppida ning sulgesin ukse väljaspoolt. Saatjaks vanema naise vabandus, et pojakene, ainult rumal pojakene on kõiges süüdi.

Jeerum küll, rate-piltidelt vaatas vastu tüse vanapoiss, sünniaastaga 1964. Pojakene tõesti, hea et mitte minu oma.