neljapäev, 23. juuli 2009

kuidas varastet mobiiltelefon tee tagasi koju leidis

Lofootidel puhates ehmatas mind vanaema - Notsu mobiiltelefonike on kadunud.
Kadunud... noh ennegi roosat telefonikest maja mööda taga helistatud. Eiei, seda ei ole meie majas, alustas vanaema. Tema suu ei paindunud "varastatud" ütlema.
Sain "leidja" liinile. Leppisime kokku, et maksan telefoni väärtuse kinni ja tema toob mobiili ühte kindlasse paika, mis avatud igal päeval kella 9-21. Tasuta ega sümboolse leiutasu eest härrasmees telefoni tagastama ei nõustunud.
Lofootidelt naastes selgus, et mees ei täitnud oma lubadust.

Lootust mulle eriti ei antud. Otsisin sama mudeli uut aparaati - EMT-s läbi müüdud. Kuid Hobby Halli lõpumüüügilt ta avastasin. Ütlesin tallegi, et olen väga õnnelik seda mudelit leides. Müüja julgustas mind pöörduma politseisse - tema oli oma aparaadi uurijale "pinda käies" tagasi saanud.

Sõitsin juuli alguses Kesklinna Politseijaoskonda. Uus ja uhke maja. Uued olid kahjuks vaid ruumid. Valves olev uurija võttis minu avalduse vastu. Välja pidanuks see protseduur nägema nii, et mina kõnelen ja tema trükib, ent peale minu kahe eesnime ja perekonnanime kirjapanekut palus proua asuda mul ise arvuti taha ning eesti keeles juhtunu kirja panna. Lõppu kirjutasin: "Käesolev on kirja pandud minu sõnade kohaselt", sest "omakäeliselt" ei lubatud kirjutada.
Päev hiljem helistasin korrapidajale ja sain teada, et minu uurijaks määratakse Julia S. Palvet, et saaksin eesti keelt emakeelena kõneleva uurija, ei rahuldatud. Mitte et ma oleks marurahvuslane - võõrkeel jääb võõrkeeleks kui laskutakse detailidesse.

Helistasin uurijale igal hommikul, küsides uurimise edenemise kohta. Loomulikult ei olnud ta mu kõnede üle õnnelik ning pakkus võimalust "helistada ise tagasi kui midagi öelda on".
Ühel hommikul teatas uurija võidukalt, et prokurör ei luba jälitustegevust alustada ning lubas uurimist jätkata. Kuidas ja milliste meetoditega, sellest keeldus ta kõnelemast. Küll aga andis prokuröri numbri, kes mulle "eesti keeles asju selgitab".
Vestlesime prokuröriga pikalt - asi oli jäänud nüansside taha. Uurijale tundus, et tegemist on "omastamise" mitte "varguse" paragrahviga. "Omastamise" puhul aga jälitustegevust ette nähtud ei ole.
Täpsustav selgitus meili teel, palve vahetada uurija eestikeelse vastu, vanaema kontaktid. Ei möödnud päevagi kui ärev vanaema helistas - ta on kutsutud tunnistust andma.

Ma tavaliselt ei vasta tundmatutele numbritele, kuid selle kõne võtsin Saksamaal olles vastu. Uurija teatas, et Notsu telefon ootab omanikku järele.

Telefoniga on üritatud midagi teha - kustutatud on kogu telefonis olev originaalmaterjal - helinad, taustapildid jms Sain tagasi vaid ühte helinat, Nokia tune, helistava aparaadi.
Küll aga olid alles "saateraportid", milles telefoni ostja üritab varga ehk siis "müüjaga" kontakti saada. Varga number juhatas mind internetiavaruste kaudu hinnavaatlus.ee foorumisse, kus kasutaja Saprint 28.juunil üritab maha müüs "sahtlist leitud" telefoni. "Mingi eriline asi ei ole, kuid äkki võib kellelgi vaja minna", kirjutab ta.

***
Ma olen tänulik, et prokurör andis loa telefoni jälitada. Ma tänan ka uurijat, kes protseduuri läbi viis. Aga eelkõige olen ma tänulik endale, et viitsisin asjaga tegeleda. Lihtsalt politseisse avaldust viies ei saavuta kahjuks mitte midagi.

***
Lõpp hea, kõik hea. Meil on nüüd kaks ühesugust roosat mobiili. Minu vana vajaski väljavahetamist - ekraan oli muutunud pea läbipaistmatuks. Kui lisada kaks messilt Crocs´i boksist saadud nänni - plätukujulist mobiilikotti, siis oleme lapsega nüüd "ühtekad".
:)

2 kommentaari:

  1. oh issand. aga mis vahe on siis omastamisel ja vargusel, ma aru ei saa. Omastamine kõlab nagu eestikeelne sõna, mis tähendaks, et notsu ise andis oma telefoni ära.

    VastaKustuta
  2. varguse puhul võtad asja teise taskust, omastamisel lihtsalt jätad leitud asja endale, see vahe ongi...

    VastaKustuta