Homme on Notsu viimane päev koolieelikuna. Ei mingit õhinat, ei mingit soovi kooli minna. Ässitasin - võtsin ranitsalt hinnalipikud ja lisainfo sildid, sättisin ostetud koolikraami tühjadesse riiulitesse virna.
Ei midagi - ekraanil jooksis Mikihiire multikas ning laps ise luges Tommy&Jerry raamatut...
Viigitud koolivorm seisab garderoobis, lakk-kingad sealsamas koos punasetäpiliste põlvikute ning vanaema poolt Itaalia-reisilt kingiks toodud imekauni "esimese koolipäeva patsikummiga" :)
Homme ostan kaks komplekti astreid - teise pundi viib uude kooli meie tutikas pereliige, 16-aastane kümnendik. Jah, minust on mitte eriti ootamatult saanud kasuema pubekale. Kerge sellises eas noortega ei ole. (Aga kuhu on kirjutet, et elu peab häästi roosa ja mugav olema:P)
Nii, et nüüd pesitseme pudulojustega kokku siin kuuekesi ning uusi asju sajab järjepanu nagu oavarrest. (Mäletan, kuidas ma oma esimese õpetaja klaverimuusika taustal laulsin kõik-kõik on uus septembrikuus, siis aabits uus, siis ranits uus...)
PS. Ma ei ole vist ju kirjutanudki, et peatselt-peatselt, keset kõikse sügavamat masu muutub uueks ka töö:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Mina ka ei tahtnud kooli minna :). Aga käisin ikka oma 16 aastat ära ja kõige hullemini ei läinudki.
VastaKustutaMasu aga on kena ettekääne nende jaoks, kes midagi teha taha ega viitsi.
Õnnitlen igatahes muutuste puhul ja saadan virtuaalse kimbu oma aia astreid Notsu tublile emmele.
Olin esimesel koolipäeval kangesti ärevil ja lootsin, et ema istub koolis minu kõrval. Ei, lükkas kooliuksest sisse ja lubas hiljem ka tulla. Ei tulnud. Kurb olin. :(
VastaKustutaTäpselt 50 aastat hiljem viisin oma vana kooli vaatama samal päeval 15. sünnipäeva tähistanud poja. Tundsin end pea samasuguse väikese nubluna, nagu tookordki. Minu 8. klassi koolilaua kohal oli Mati Kaalu töölaud. Lahe! Olen niisiis esmase koolituse saanud Tallinna Loomaaias. Tagantjärele leian kokkulangevusi küll ja küll.
Edu Notsule ja asjalikku uut algust emmele! Päikest teile!