Õpime vene keelt

Kümnendik saabus eile õhtul rõõmusõnumiga - sai vene keeles viie. (Eelmises koolis olnud see kindel kolm).
Mul on tulemuse üle äraütlemata hea meel, sest vene keel on üks kahest ainest, mille järjepidevat abi lubasin.

Koduseks ülesandeks oli lugeda "õigete rõhuasetustega Puškini "Tatjana kiri Oneginile"" (Jajah, kümnes klass,"B" võõrkeel ning "lugeda "õigete rõhuasetustega") Kusjuures rõhujärgid ja "joo" täpid kenasti välja kirjutet.

Esimese ettelugemise järel ma ehmatasin. Tüdruk puterdas suisa tähtedega. Seejärel kirjutas ta venekeelsete tekstiridade vahele teksti ümber ladina tähtedega ning luges uuesti. Paraku kõlasid ühtse susinana nii з; ж; ш; щ; ч kui ka ц... Üllatasin teda - tähtedel on häälduses oluline vahe. Kirjutasime igale probleemsele susintähele eestikeelse näitesõna juurde. Sai selgem.
Seejärel vaatasime ühe rõhkude asetamise. Selgitasime rõhuta o-de häälduse pool"a"-na. Täpsustasime eessõnade hääldamist ehk põhisõnaga kokku lugemist.
Kustutasime ladina tähtedega teksti ning asendasime selle uue ladina tähtedega tekstiga, milles topelthäälikud õiget rõhku tähistamas.
Lugesime kuus korda üle. Parandasin hääldust järjest vähem ning viimase esitusega jäin minagi päris rahule. Kulus kolm tundi.
Õhtul koolist tulles selgus, et hindeks tuli rasvane viis. Õhinal seletas ta, et üks klassikaaslane luges temast paremini, ent see olevatki rahvuselt venelane.

Mul hakkas sellest põlvkonnast niinii kahju. Vene keele oskus on üks praktilisemaid asju, mille ma koolist kaasa sain. Seda keelt osates saab hakkama siiski kuuendikul planeedist ning mujalgi. Mul ei ole ka negatiivse suhtumise kogemust vene keeles kellegi poole pöördudes. Seda kummalisem oli kuulda, et tüdruku (lõuna-eesti) väikelinna koolist omandatud oskused (tegelikult küll oskamatus) on kogu klassi tasemel "täiesti keskpärane". Üks klassikaaslane oskavat näiteks vaid kolmeni lugeda...
A õnneks on meil motivatsioon ja visadus. Miks ma seda kirjutan? Et mõne aja pärast oleks hea üle lugeda, milliselt tasemelt alustasime.