seenejahil

Laupäeval sadas Tallinnas hooti padukat.
Mul on sõbrannaga pealt kümme aastat kestnud ühise seenelkäigu traditsioon. Niisiis tuuritas meie pisike BMW Haapsalu maanteed mööda välja. Meil ei ole "oma metsatukkasid". Valime kaardilt oletatavalt sobiva paiga välja ja kablutame metsa. Seekord pöörasime ära Laitse rallipargi juurest, Jaanika bussipeatusest.

Metsas müttamine ei paku rõõme vaid talvevarudele. Juba metsa minek on mõnus - kaasavõetava lõuna valmistamine. Munavõileivad. (Pakkugu praemunaga võileiba mulle keegi kodustes tingimustes - no ei taha. Metsas aga asendamatu.) Koore ja suhkruga kohv - kodus joon ma täiesti mõru ja kindlasti vaid varahommikul.

On riisikaaeg - kuuseriisikad (ussitanud versioonid), kaseriisikad, tõmmuriisikad. Ühel lagendikul laiutasid meile tundmatud riisikalised. Seeneraamat seltsiks, hakkasime uurima. Paraku kandsime kaasas liiga head teatmikku. "Euroopa seened" tutvustas ka isendeid, mida Eestis üldse ei kasva. Koju jõudes otsisime netist - näsariisikas. Täitsa söödav seen:)
Võiseente jaoks on ikka vara - üksikud väiksemad seened. Mul õnnestus korvi pista ka paar puna- ning kivipuravikku.

Oli imekena päev - Riisipere kandis siras soe päike. Mitte vaid rohkest seenesaagist sain pühapäevase tunde:) Seened viisin emale töötlemiseks. Eile saabus tagasi kaks soolamisvalmis kotikest.