Usu kogenenumaid!

Oleme M-ga kõrvuti laudade taga töötanud veidi üle kolme aasta. Meie tüdrukute vanusevahe on nukralt suur - viis aastat. Samas kasvatame plikasid mõlemad ilma laste isade toeta ja jututeemasid meil jagub. M-i tüdruk õpib samas koolis, kus Notsugi. Oli päris viieline. Kevadel, viienda klassi lõpuks aga lipsasid sisse esimesed neljad. M näeb veidi hajameelse plikaga vett ja vilet - kord on kodus kehalise riided, siis mõni vihik. Seejärel selgub, et juba tunni pärast on koolis midagi vaja, mis eelmisel õhtul ununes öelda.
Olen M-ilt tihti kuulnud, et kuniks tüdruk lasteaias käis, polnud mingeid muresid. Minule tundus see jutt uskumatu - kõikvõimalikud litrid, kleepimised, lehtede korjamine, sobiva riietuse leidmine. Mõnikord ei tahtnud Notsu üldse lasteaeda minnagi... Pealegi, K, kes vahest ema töö juures käib, tundub niinii arukas ja mõistlik tüdruk... No mis muresid sellisega?

Eile hilisõhtul istusin Ida-Tallinna keskhaigla erakorralises kahe lapsega. Pubekas kandis uute kingadega jalad villi. Loomulikult oli see tema arvates märkimist mitte vääriv pisiasi. Kuniks jalg valutama hakkas ja uued kingad enam jalga ei mahtunud. Puhastasime-plaasterdasime, ent hilja. Eile tõusis tüdrukul palavik ning jalale astumine juba ilmvõimatu. Noh ja perearst... Perearst Tallinna üle kandmata.
Mustamäe haigla ei pidanud meid vajalikuks üle vaadata. Ida-Tallinna Keskhaiglas uuriti põhjalikult. Vereproov tuvastas põletiku ning arst määras antibiootikumid.
Vereproovide vastustega läks tund ja veel peale kümmet istusin vastuvõtus kahe pahas tujus lapsega.
Väiksem ahastas, et tema sinna vastikusse kooli minna ei kavatsegi, kui otsekohe koju magama ei saa. Suurem oli lihtsalt vait, kuniks selgus, et kooli ei lubata teda terve nädala. Seejärel algas hädakisa, et matemaatikas jääb maha ning saksa keeles vaja uusi sõnu saada. Nutulaul jätkus teemal, et täna õhtul peab ta saama kodulinna sõita - noh et kõndida tuleb ainult bussijaamast koju ja trepist üles ja siis bussijaama ja võib-olla vahepeal mõne sõbranna juurde...
Tõnismäe tänava valveapteegi ees toimus purjus bandede vahel korralik kaklus. Järjekord, seitseteist inimest, vaatas seda arglikult pealt. Nii purunesid pube ootused Tallinnast, kui ohutu ööeluga linnast põrmuks.

Kui ma keskööl lõpuks voodi äärel istusin ja magajate nohinat kuulasin, meenus M-i jutt nagu ilmutus. Lasteaialapsed võiksin hommikul vabalt koju jätta ning pole hullu, kui ta nädalakese puudub.
Epiloog - Notsu õnnestus voodist kolmveerand kaheksa püstiasendis välja tõsta ning poolunisena koolivormi toppida. Säästsin teda bussisõidust ning läksime autoga. Teel kordasime lugemist - kuusteist rida aabitsast. Pubekal oli öösel jalg hirmsasti valutanud, kuid hommikuks suutis temagi uinuda. Klassijuhatajalt sain öisele meilile hommikul vastuse - toon koolist õppimist. Endiselt on pakkimata mõned raamatud ning hommikul vaatasin, et aabitsa punane paber avaldab nurkadest juba kulumise märke.
Puhkust ei paista ka nädalavahetusel:(