Bernhardiin haige:(

Täna võtsike Betzuga kammimispäeva. ette Selleks kasutan lühikese varre ja pöörlevate piidega rehatugevust koerakammi. Betz hakkab mind ja punast kammivart nähes "tantsima". Õnneks ei oma seitsekümmend viis kilo väga suurt hüppamis- ega hüplemisjõudlust, peatselt lösub suur loom külili. Kammida võime tunde. Rekordid said löödud kojutuleku esimestel päevadel, mil kraapisin tema kasukast välja umbes tonni kirpude jäänukeid ja teist sama palju pulste. Niisiis. Ajasin koera tänagi välisukse matilt üles, lükkasin külili ja tardusin.
Betzu roosalt kõhualuselt vaatas vastu suur muna. Rusikasuurune, kivikõva, valutu ja siniste veresoontega. Katsusin üht- ja teistpidi ja diagnoosisin ära: kasvaja. Ulgusin mõnda aega toas, meenutades Murueide Fredsut.
Helistasin lähedalasuvatesse loomakliinikutesse. Nõmme kliinik oli nõus meid vastu võtma, aga andis teada, et ainult vaatavad ja konsulteerivad. Vaatamine maksab visiiditasu näol kakssada krooni ning väga suure tõenäosusega olevat tegemist kasvajaga- Võib kuid ei pruugi õnnestuda väliselt määrata, kas hea või pahaloomuline. Ma olin sel hetkel kõigega nõus.
Toppisin Betzu Opel Corsasse. See muide on üks äraütlemata lahe vaatepilt - suur bernhardiin hüppab heal meelel luukpära pagasiruumi, pöörab vilunult pead ning seejärel saab luugi kinni lüüa. Oleme sellisel moel sõitnud kõik hädavajalikud reisid džiibi müümisest alates.

Diangoosi panemiseks ei kulnud arstil minutitki. Betzule kõhu alla vaadates teatas ta, et tegemist on ebatiinusest tekkinud piimapaisuga. Edasi saime juba antibiootikumid, valuvaigistid ning ravijuhised. Tõepoolest oli Betzul kaks kuud tagasi jooksuaeg, mis lõppes haagi paigaldamisega koduväravale.
Tänase õhtu veetsime bernhardiiniga vannitoas. Plaan oli koer puhtaks pesta, ära kuivatada ja mõneks päevaks tuppa jälgimisele jätta. Minul hakkab tema esimene pesemine juba ununema. Temal aga mitte - vanni poole nägu keeramast ta keeldub. Vaatab süüdlaslikult maha ja ei lähe sammugi. Ei lähe ka siis kui vannis on kausitäis kanakonte ega siiski kui lisada ports maailma parima lõhnaga kartuleid ja kastet ning valada see hapukooerga üle. Niutsatab hoopis kurvalt ja pöörab selja. Ja ei liigu isegi siis kui kurjalt peale käratada.

Et koerte piimapaisu leevendatakse nagu inimeste omagi, siis jäätasin külmikus portsu kapsalehti ja muudkui masseerisin õrnalt. Kuna koer end külili ei keeranud, külitasin mina pooleldi koera all. Nagu arst ennustas, õnnestus mul saada kätte kümmekond pisarat veresegust vedelikku.
Et bernardiin on ülikannatlik koer, kelle ainus fetiš on söök (ja ei ole samas ka), siis ei näi Betz haigena. Peale kaht tundi põrandakütet lubasin ta õue. Hetk tagasi magas ta jätkuvalt majaesise katuse all - kuudiski on tal palav. Homme teen taas kaks süsti ja õhtuks peaks olema veidi-veidi parem. Võtan uurimiseks ka suurte koerte pesula otsingud - kuskil peavad nad ju oma bernasid-mastifeid-kaukasid küürima:)