minuga juhtub alati midagi:S

Hiilisin täna kümme minutit varem töö juurest minema. Sõitsime emaga surnuaiale. Olin valmis minema minema üksi vanaemale-vanaisale hingedepäeva küünalt süütama, ent kottpimedal Metsakalmistul pea neljakümneaastaste haudade vahel tundus kõhe isegi kahekesi.

Tagasiteel ületasin Lasnamäe kanalis veidi kiirust ja jõudsin vanemate prantsuse keele tundi täpselt kell 18. Kell 19 ootas mind maja ees teine auto - otsustasime ümber Bauhofi mustjaskuldsete kardinapuude kasuks.

19,42 peatusime taas Hariduse tn-l "suurte" koolimaja ees. Noh, et minu roheline konn koolihoovist ära tuua.
Võta näpust. Värav suletud, väraval silt avatud 7,30-19 ning lisatahvel "Kuri koer"
Suletud oli ka jalgvärav ja ma ei tahtnud minna üle piirde kontrollima, kas koer on sama kuri kui pr Betti. (Reedel koputas meie ukse taga nimelt ametnik. Just ukse, mitte värava. Ise samal ajal mõnust röhkiva pr Betti pead sügades.)

Nii seisabki mu auto tänase öö Prantsuse Lütseumi hoovis. Auto tagaistmel laiutab lõunal ostetud toiduvaru - kaks pakki piima, pakk keefiri, jogurt, paprikad, tomatid, riis hommelõunase pilaffi jaoks. Ja nii edasi. Kokku kaks suurt kilekotti. Ma loodan, et öösel ei tule külma. Ma loodan, et nad mu autot kell 7,30 ära ei teisalda, pargin nimelt "staadionil". Ja hommikul... hommikul keedan ma putru ja silmaks panen moosi, sest kõik muu ootab statkal oma poolpimedat omanikku, kes silte ei märka lugeda. (mitte et need nüüd ülemäära suurelt oleks kirjutet olnud)