Laupäeva hommikuks ei olnud Betti kõhualune paistes "muna" alanenud mitte millimeetritki. Hoolimata seitsmest antibiootikumisüstist ja mitmest valuvaigistist püsis see sama tugevana kui varasema nädala jooksulgi. Tõnu, Notsu lasteaiasõbra loomaarstist isa astus läbi ning sõnas, et teha ei ole midagi peale lõikuse. Lohutas, et tegemist on kerge lõikusega, kus eemaldatakse kogu kasvaja kahe nahariba lõikusega.
Betti oli tänasel opihommikul valmis kasvõi läbi majaukse söögini murdma. Aga enne narkoosi ei tohtinud. "Jalutama" ehk siis autosse hüppas ta heal meelel. Ja kliinikusse minneski liputas saba. Süst ning mõne minutiga vajus suur koer mulle sülle magama. Kolmekesi tõstsime ta opilauale. Loomaarst soovitas mul veidi jalutada ning lubas tunni möödudes helistama. Jalutasin mööda Lasnamäe Centrumit nagu närvipundar. Tund, poolteist, tund nelikümmend. Süda hakkas halba aimama, kuid lõpuks saabus kõne.
Betz istus opilaua kõrval, külg verine - nii suurt koera opereeriti külili ja veidi verd kõhualusest "rasvikust" valgus kintsulegi. Narkoosist tobu koer ronis autosse ja koju me tulimegi. Magas terve päeva toas, õhtul hakkas õue nuruma. Otsest toanõuet ei ole, lubasin. Pealegi sõi ja jõi ta terve bernhardiini eest. Mure ei ole enam nii suur. Seda, kuidas lõikus aitas, näitab vaid aeg.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Küll saab terveks. Nad on meil tublid :)
VastaKustutaHmm, minu uustulnukast sõbral on sama op ootamas. Pärast jooksuaega tuli ühte nisasse punn sisse ja Valdeku kliinikulased diagnoosisid selle kohselt kasvajaks. Kas halb või hea, seda näitavat aeg. Op-iga koos on plaanis sterilisatsioon, sest varjupaiga loovutusleping käsib seda teha.
VastaKustutaKummaline tegelikult. Ma ei saagi aru, miks see sedavõrd kardinaalne nõue on.