esmaspäev, 14. detsember 2009

Lõikushaav paranemas, vist.

Bettil võeti eile haavast niidid välja. Väikese Notsu sõbranna loomaarstist isa käis meil kodus, lükkasime koos koera külili ja pisukese pusimistöö tulemusena olid niidid käes. Betz pidas end üleval suurepäraselt - ei mingit niuksu, kuigi niitide väljavõtmine meenub mulle eriti jäleda ebamugavusena.
Haav olla kenasti paranenud ning niidid juba haava ääri sakutanud. Aga... Tunnike peale visiiti hakkas ühest kohast verd tilkuma ning hommikuks olid haava ääred suisa paari sentimeetri ulatuses "vesised". Arst arvas, haav võis koguda endasse veidi verd ning kõik on ikkagi kõige paremas korras. Jah, täna õhtul ei näinud meie välisukseesise valge lumi enam välja nagu verine seatapuväli. Betz on tubli, sööb usinalt ja kipub mängima. Viimane ei ole hea mõte - hüppamine võib minu hinnangul haavale liiga teha.
Nagu arst ütles - missivõistlusel näitamiseks proua kõhualune ei sobi, ent elada sellega kannatab, kuniks elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar