Kodune loomaaed jälle terve!

2009. aasta lõpp jääb pikaks ajaks meelde. Nimelt tekitasid koduloomad eelarvesse augu. Vahet polnudki, kumb alustas. Igatahes käisin kassiga ebaõnnestunult Västriku kliinikus, seejärel mitu korda Haaberesti Zoovetis. Tasusin nii esmakordsete kui ka korduvate analüüside, ravipasta, antibiootikumide, valuvaigistite, ravitoidu ning erinevate psühholoogiliste mõjutajate eest koos visiiditasudega päris kopsaka summa. Kurvaks muutusin tulemuste puudumisel - kärtspunane pärslane pissis- kakas jätkuvalt enda poolt valitud kohtadesse. Riidlemise mõttetust mõistsin esimeste kordade järel - kassi kollased silmad ei liigahtanud ei tõrelemise ega turjast raputamise peale.
Uus aasta tõi uued tuuled - Betzu arst soovitas vahetada kassi ravitoidu tõhusama ja soodsama vastu. Nii loobusime RC Urinal HD-st ja asusime kasutama teise tootja versiooni, mis lahustavat kive "mis mühiseb" (koti viskasin juba ära) Kusjuures 4,2 kg kaaluvale kassile on igapäevaselt ette nähtud vaid 40g toitu. Tulemusena pissib kass palju ja tihedalt ning just oma liivakasti! Muutuse viisin sisse ka liivakastis. Märkasin, et kass kipub häda tegema ja kaapima just paljast põrandat. Nüüdsest katan vaid tagumikusuuruse osa liivaga ning ülejäänu on puhas plastmass. Varem hoidsime kaste barrikaadina vannitoa ukse ees ning sõna otseses mõttes hüppasime sisenedes üle kastide. Tõstsime kastid endisesse kohta tagasi ja saavutasime hea tulemuse.

Betzu sügisene jooksuaeg lõppes ebatiinusega. Märkasin haigust alles tänu kõhu alla tekkinud pooleteise rusika suurusele tulikuumale "kasvajale" (pärisnimega piimapais). Esmalt üritasin ravida antibiootikumikuuri ja massaazi ning jäiste kapsalehe mähistega. Et tegemist olla väga valusa moodustisega, süstisin ka valuvaigisteid. Hiljem masseerisin ravisalviga ja teipisin jäätunud kapsalehed otse kõhu alla. Kogu tuba ja minu käed haisesid piparmündi järele, ent piimapais vaid tihenes. Langetasime koos tuttava loomaarstiga lõikusotsuse. Betz on oma tõu kohta vanur - püüdsin leppida, et lõikus ei pruugi õnnestuda. Koer oligi mitu päeva jõuetu, haav veritses peale niitide eemaldamist tugevalt. Niite võttes irvitas tohter, et missivalimistele Betzul oma kõhuarmiga asja ei ole. Kuu on möödunud. Betz on vitaalsem kui kunagi varem - jaksab ja tahab joosta. Keerasin tibi mänguhoos selili - arm on nähtav ainult sellele, kes teab ja otsib - missivõistlustel bernhardiinide kategoorias on Betz täiesti arvestatav kandidaat!