Eile õhtul tegelesin lütseumi kodutööga lapsevanemale koolivaheajaks: vahetada määrdunud/kulunud raamatu- ja vihikupaberid, valmistada ette abijoonega vihik eesti keeles. Võtsin esmakordselt isekleepuva raamatukile kasutusele ja üllatus-üllatus - ei olnud selle paigaldamine üldse raske töö. Kile lõppes ainult enne viimast raamatut otsa...
Algava veerandi esimesel koolipäeval saab Notsu minna taas täiesti uute raamatutega. Üks asi jäi selgusetuks - kuidas saavad olla enim kulunud just ainult koolis paiknevad raamatud - "Väikese eurooplase lugemik" ning "Prantsuse keele õpik"...
Prantsuse keeles võiks nad juba uue laulu selgeks õppida - "Mon beau sapin" ja "Frere Jacques" ehk vastavalt "Oh, kuusepuu" ja "Sepapoisid" on kulunud pähe kõikidele kodakondsetele. Asjaolu viitab, et esmane vastikustunne keeleõppe vastu on üle läinud.
Vahepeal helistas ka laps laagrist. Seletas, et pikalt ei saa rääkida, kuna tegelevad sõbrannadega luuletuse kirjutamisega. Ja üldse on laagris väga tore ja mõnus ja külma on vaid viis kraadi. Ühtlasi soovis ta korraga öelda nii head õhtut kui ka head ööd. :) Parasjagu Haanjas toimuvaid võistlusi (eile oli laskesuusatamine) nad vaadata ei saanud, kuna a) telekat ei ole b) baari ei viitsi minna. Vahva sõnakasutus igatahes:)
Poole kaheteistkümne paiku jõudis minuni sõnum: "Tule mulle kohe järele, põrsas". Minu tagasihoidlikule küsimusele juhtunu kohta sain veel lakoonilisema sõnumi: "Ei midagi, lihtsalt tahan kohe koju."
:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar