Väike raamatukogu lugeja

Väike Notsu sai mõni aeg tagasi koolist raamatu. Ma pikemalt ei uurinud, kuid näis, et tegemist oli Keskraamatukogu kampaaniaga kutsuda endale lugejateks esimese klassi lapsi. Notsu seletas, et niikuinii tuleb kohustuslikku kirjandust laenutamas käia.
Nojah. Meie kodune lasteraamatukogu tähendab mitut riiulitäit peamiselt minu lapsepõlvest pärinevat Eesti lastekirjanduse klassikat ning minu ema lapsepõlvest pärinevat kõvakaanelist noortekirjandust. Aeg-ajalt nostalgitsen nende raamatute kallal. Enamaltjaolt seisavad nad aga korrektses reas Notsu toa raamaturiiulis ja minu toa raamatukapis.

Täna tegime lubatud lugejakaardi siiski ära. Notsu harjutas mitu päeva isiklikku allkirja. Täpsustas veel, kas seda võib kunagi muuta. Uuris, kas peaks kirjutama ainult eesnime või ees- ja perekonnanime või tuleb kirja panna kogu täisnimi - kaks eesnime ja perekonnanimi. Õpetaja oli soovitanud raamatukokku minnes kaasa võtta ka õpilaspileti.

Raamatukogutädid on enamaltjaolt toredad. Nii suhtles ka Nõmme Põhikoolis paikneva Nõmme haruraamatukogu tädi just lapsega - pani kirja nii ees- kui perekonnanime, uuris õpilaspiletilt isikukoodi ja palus lõpetuseks Notsul raamatukogukaardile allkiri kirjutada. Manitses kaarti raamatukokku tulles alati kaasa võtma. Ma muigasin eemal. Seejärel Notsu marssis sirgel seljal lastekirjanduse avariiuli juurde ning teatas, et tal on ilmtingimata vaja midagi ka kodulugemiseks haarata. Tahtis saada raamatut, mille katkendit emakeele õpikust lugenud oli, ent ei teadnud täpselt raamatu nime. Ei leidnud. Aga valis välja Kivirähk´i "Kaka ja kevade". Koju naastes istus muidu täiesti püsimatu laps laua äärde ning luges süvenenult. Vahepeal aitas meid leiva- ja sushiteol. Kümne paiku võtsin magavalt lapselt raamatu käest ja tõstsin ta voodisse - 32 lehekülge on läbi loetud. Hämmastav. Ausalt. Kooli positiivne mõju ehk?