Esimesed asjad

Täna, 9. mail on sünnipäev minu emal. Tegime esimese visiidi nimetu tillukese inimesega just tema juurde.
Mul on ema sünnipäevast üks eriline mälestus - oli aasta 1981. Joonistasin emale kaardi. Harjumuspärase - A4 pooleks (minu insener-konstruktorist ema varustas mind piisava koguse vatmaniga joonistuspaberiks) ja äärde ümmarguselt lilled. Lugesin ema vanuse sõrmedel kokku ja sain 27. Kirjutasin selle kaardi keskele. Lugesin igaks juhuks veelkord ja sain 37. Lugesin uuesti ning sain taas 27. Tegin siis kaks kaarti - esmalt ulatasin kirjaga 27 ja seejärel teise. Emal oli hea meel, et ta 10 aastat nooremaks sai:)

Sõime täna salatit ja kooki ja sättisime sünnipäevakingituse töökorda. Klõpsisime mõned armsad pildid vanaemast kahe lapselapsega. Ma ei mäletanud, et väikese inimesega kuskile minek nii kaua aega võtab. (Ja homme on mul kella 18-19 prantsuse keele tund). Kui olime kohale jõudnud, siis tegelesin ma enamuse ajast söötmise ja mähkmevahetusega. Ja kui nüüd päris aus olla, siis eelpooltoodud põhjustel on mugavam mitte leppida kokku kellaajalisi kohtumisi ega kohustuslikke tegevusi.

See pisike ime teeb kõike teisiti kui Notsu - magab ta enamuse ööpäevast, ärkab vaid söömiseks ja mähkmevahetuseks. Kui aega üle jääb, teeb enne (taas)uinumist mõne armsa näoliigutuse samuti. Vaatasime Notsuga tema beebialbumit - neljakilone näib hiiglane kolm-kolmesajase kõrval. Ja Notsu esimesed sipupüksid on sellele tüübile tõepoolest mitu numbrit suured.
Otsisin pisikese ime näolt tuttavaid jooni - no ei ole. Küll aga on ta koopia oma isast - pekivoldike kuklal ja hea söögiisu:)

Hommikul käisid Elbruse-kaaslased, tõid imeilusa lillekimbu. Saime maailmas toimuvast samuti teada - Järvevana teel olevat laulupidu suunaga Filtri teele. Jah, ema on sündinud ju võidupüha-päeval - Berliini vabastamiseni jäi täpselt üks aasta.