kass, koer ja kahenädalane laps

See lugu peaks olema õpetuseks mitte ainult mulle, vaid igale loomapidajast lapsevanemale. Teatavasti on mu hobusekasvu bernatüdruk ja puudlivälimusega pärsia tõugu kassilaadne olevus ju nii nunnud ega tee kumbki kärbselegi liiga. Mõlemad sobiks ideaalselt valvama nii vastsündinut kui ka seniilset vanainimest.

Ja kassilaadsel moodustisel on nüüdsest ka vabadus õues jalatutamas käia. Sellest lugu alguse saigi. Tunnike hiljem kuulsin naabrinaist oma koera peale väga valju häält tegemas. Et minul oli pooleli Püha Toiming - tite söötmine ja uinutamine, siis ei lasknud ma end segada. Õuel päevitav pubekas tuvastas, et meie kollane puudelkass paikneb naabrite hoovis. Et naabrite Will klähvib tema ümber ja kass muudkui susiseb, kuid minema ei jookse. Sai naabrinaine koeral kaelarihmast kinni. Mina toppisin selga hommikumantli, surusin poja koos lamamistooliga pubeka nina ette ja lippasin ise naabrite poole. Haarasin kassil turjast ja virutasin ta täiega üle aia oma koju tagasi, otse pubeka ja pojakese lähistele.

Eks koerakeelne klähvimine oli ka meie majavalvuri sügavast unest äratanud. Ja otsustas Bettigi naiseliku sõna öelda. Kui aga see sada kilo miskit öelda tahab, kaob tal peast mõistus. Ja nii ta sõna otseses mõttes lendas täiskiirusel kassi poole. Ette ei jäänud aga muud kui lamamistool lapsega.
Nojah. Mina kogu oma hulluses nägin teda pojale peale astumas, ent pubekas kui selgema mõistusega tegelane teadis rääkida, et suur käpp vaid riivas õhust suunamuutmisel. Pojal ei ole kriimugi, mina sain shoki.

Muu on klassika. Meie pärslane suutis teda päästa üritanud naabrinaise käed lõhki rebida ning tahtis hammustada ka pubekat. Betzuga pidasin maha tõsisema vestluse. Kass ei ole pea 24 h jooksul üritanudki õue trügida...
Sitteri hoiame nüüdsest aga hoovist kaugel. Vägisi meenus eiteakelle reklaamklipp murdvarastest - üks halb päev aastas....