reede, 27. august 2010

Elu ilma...

Kõik ei jõua veel kohale. Eile hommikul avastasin end koeratoiduportsuga õue minemas. Täna tõstsin toidu ülejääke külmikust kaussi enne kui kupatuse vihaselt prügikasti virutasin. (Aeg-ajalt kutsusime teda hea isu tõttu ju "kompostihunnikuks".)

Koju tulles näen tema täpilist nina paistmas sirelipõõsast. Kuudile tõstsin koormakatte ette. Öösel ärkasin ta haukumise peale...


Loodan, et nüüd on ta vikerkaare taga. Jookseb tervete tagajalgade välkudes. (Murueite tsiteerides "ja kõrvade lehvides koos Fredsuga") Lehvitasime Notsuga neile eile - Fredi on juba vana olija, teab Bettile igasugu teid ja radu näidata.

Tean, et meie, maapealsed, peame olema tänulikud selle aja eest, mis Betz meiega veetis. Ma olen nii isekas - minu jaoks oli seda aega liialt vähe. Notsu initsiatiivil printisime südasuvise foto õndsat und magavast Bettist ning kinnitasime selle Notsu tuppa seinale.

Aitäh, kes te minuga olete. Nii on lihtsam. Ausalt - Betti ei olenud lihtsalt mingi suvaline koer. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes oma lemmikust ilma jäänud.

2 kommentaari:

  1. Oi, ma tean, mida sa tunned:( Mu lapsepõlve parim sõber, üks suur must snautser Barri suri ära 12 aastat tagasi vägagi soliidses eas, aga siiani näen teda vahest unes ja igatsen ta järele.

    Aga Bettil oli teie juures nii mõnus elu, ta on kindlasti selle eest seal vikerkaare taga ülimalt tänulik ja sõbralikult teeb sabaga põnts-põnts vastu maad.

    VastaKustuta