Tead-me-peame-homme-tutvustama-klassikaaslastele-ühte-ehitist-Tallinna-linnas-ja-mina-ja-enamus-teisi-valis-pika-hermanni.
/Tore. Eriti tore, et ma nüanssidest eelõhtul, keeletunnist väsinuna, teada saan/
B-klassi-juhataja-unustas-öelda-et-täna-on-koolivormivaba-päev-ja-siis nad-kelgutasid-sukkpükstes-ja-seelikutes.
/Ahah. Hea, et meie klassijuhataja sellest teada andis. (Aga kõigest hoolimata üürgas meil ööl vastu tänast kuivati, sest egas taibanud keegi vaadata, kas koduõue-kelgupüksid ka puhtad on)/
Ja nüüd me siis prindime naabrinaisega kahe peale Glehni lossi fotot. (Sest temal on foto, aga meil mõlemal tint lõppenud. Meie tooner ei lubanudki, temal pakkus triibulise prindi)
Ja vähese mäluga noorloom otsib netis lühiinfot Glehni lossi ajaloo kohta, et see viksilt ja viisakalt ümber kirjutada. Ja fotole viide lisada. Ja üleüldse tundub kohati, et teise klassi vihikutele peaksin hindamiseks ka oma nime lisama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tänapäeva emmed vist tormavadki võsukestele appi. Minu generatsioon sai millegi äraunustamise eest väga proosaliselt sõimata ja halvemal juhul ka vitsa. Mitte et ma seda viimast kasvatusmeetodit õigeks peaks, tänu sellele lihtsalt äratab minus siiamaani sõnaühend "õnnelik lapsepõlv" kerget hämmeldust.
VastaKustutaUnustavad ka vanemad. Eile, pärast kooli, suusapükse jalga pannes teatas tütarlaps: "Aga klassiõde E ütles, et täna on laulukoori lisa-proov!". Ja oligi. Vastav kiri on kodus esikulaual!!! Sest hoolimata olid ürituse ära unustanud:
VastaKustuta- mina.
- emme.
- sõbranna (käib samas kooris).
- sõbranna vanemad.
Jõudsime nii proovi kui rajale. Ja laps sai meeldetuletuse eest kiita ja meelehead. Aga...
mul on must-valge printer... et kui teinekord abi vaja on.
VastaKustutaaga pidevalt on midagi kiiresti-kiiresti vaja :)
A nüüd ostsid tindi ikka ära?
VastaKustutaMuidu kirjutab su noorloom varsti OMA blogis, et emme on laisk ja loll ja lohakas, isegi printerisse tindi ostmiseks ei jätku mõistust tal...