Oma silm on kuningas ehk milleks uskuda liiklusmärke

Ühel hommikul tekkis meie tänava otsa kolm liiklusmärki. Meie harilikult ühesuunalisel teel seisid kõrvuti nii "muutsuunaliiklus", "tupik" kui "telliskivi".

Maja ette veeres kollane kopp, vilkureid kandev jeep ning mehed ehitasid alumiiniumaiast "töömaa". Selle piirile asetati info kaevetööde kohta ning teine "telliskivi", mis esimeste märkide juurest kenasti silmatav on.

Töö algus tähistas, et minu lõputu kirjavahetus linnaosaviletsuse ja Kommunaalametiga on vilja kandnud. Kanaliseerimise käigus vale kaldega paigaldatud asfaldi nurka muudetakse, rajatakse restkaev ning tulevikus saame vihmajärgsetel päevadel kodust lahkuda kummikuteta nagu teisedki linnakodanikud.

Tõeliselt naljakas on aga autojuhtide suhtumine liikluskorralduse muutusest teavitavatesse märkidesse. Nimelt kasutatakse meie tänavat usinalt keskuse vältimiseks. Pikk ja kitsas ning sirge tänav on justkui loodud valgusfooride ja liiklusrohkest peateest kõrvalehoidmiseks. Kui kõik need autojuhid, kes seda õhtusel tipptunnil läbivad, siinkandis elaks, peaks hüppemäel mitu tornmaja-tüüpi elamut paiknema.

Niisiis. Viimase kolme päeva jooksul on meie majaesine muutunud ümberkeeramise kohaks. Kümned autod peatuvad hetkeks esimeste märkide ees, seejärel lisavad gaasi ja sõidab töömaa piirile ehk tupikusse. Juhid uurivad tähelepanelikult ümbrust ning märgates, et ei vasakult ega paremalt kohe mitte kuidagi läbi ei pääse, üritavad kitsal tänaval ümber keerata. Üks erilise välimusega punane sportauto on mulle silma jäänud kolmel päeval. Kangekaelsus vist :) Või lootus pisut-pisut "lõigata".