Seakamarat saab turult - tükid võiks olla suuremad ja neljakandilised
täidisematerjal varieerub valmistaja fantaasiale vastavalt.
Esimesel korral lisasin:
soola, pipraga ja rosmariiniga maitsestatud lihaveise delikatesshakkliha (tasakaalustab rasvasemapoolset kamarat)
porgandit
keedetud muna
Teisel korral keerasin kamarasse:
soola, pipra ja punega maitsestatud veise hakkliha (lihaveist ei olnud parajasti)
porgandit
keedetud muna
musti ploome
Vaja läheb veel sinepit, niiti ja marlit. Mina ostsin apteegist sidet.
Kamara alla määrisin mõlemal juhul paksu kihi sinepit - mida kangem, seda parem.
Kamarad fileerisin õhukeseks, kuigi lõunaosariikides harrastanud vanaema ka paksema pekikihiga rulaade toota. Kamaralt eemaldasin üksikud karvad küünlaleegil, et sööja ei peaks pardliga rulaadi kallal askeldama :)
Laotasin kamarad köögilauale, plökkasin üle sinepiga ning katsin hakklihakihiga. Porgandid puhastasin ja lõikasin peenikesteks viiludeks. Panin sisemisele äärele. Teisel korral panin porgandit rohkem - see nagu "kaoks" keedes väiksemaks.
Porkna kõrvale ladusin munaveerandid ja pisukese vahega mustad ploomid.
Keerasin kupatuse rulli ja sidusin sidemega. (Lahke apteegitädi pakkus küll veniva lisandiga sidet, aga jäin ikka klassikalise juurde). Lõppeks sidusin rulaadid niidiga tugevasti kokku ja ladusin potti. Keetsin soolases vees 2,5 tundi, vahepeal lisasin vett juurde.
Potist välja, vajutise alla jahtuma ja ööseks vajutise alla külmkappi.
Vajutisena kasutasin veinipaki sisu - siis mahub külmkappi muud kraam ka.
Esimesel korral kamara õgvendamisest üle jäänud peki panin soola. Tahtsin teha ungari pekki, ent mida pole, on suitsuahi:(
Meesisend nõudis Võru-vanaema pekipirukaid. (Oojaa, miks ma pean neid retsepte ise nuputama...)
Käkkisin kokku pärmitaigna - ma ei saa aru, miks minu tainas ei taha käte küljest lahti lüüa...
Täidiseks võtsin paar kanget sibulat (Poe omi tuleb ilmselt kolm-neli). Hakkisin peki pisikesteks kuubikuteks ja praadisin sibulaga ära. Rasva valasin naabri koera jaoks kausikesse. Hakkisin kaks keedumuna ja segasin juurde. Maitsestasin sinepi, pipra ja soolaga.
Võtsin kõige suurema klaasi ja rullisin taigna lahti. Kahekesi sai kiiremini - Notsu vajutas ringe ja mina valmistasin pirukaid. Pirukaäärte kahvliga kinni vajutamisele ma ei tulnud...
Lakkisime pirukad klopitud munaga üle ja küpsetasime paarkümmend minutit. Pisut tainast jäi üle - sellest vorpisime kaneelirulle.
***
Ema meenutas mulle, et sugulane, täitsa elusolev kusjuures, valmistas ülimaitsvaid hõrgutisi ka muudest subproduktidest. Sõnad isu ei tekita, aga mälu manab kuskilt lapsepõlve soppidest välja kopsupirukad, midagi ajudest ja midagi maost. Retsepte muidugi pole ja tuletama ei oska hakata. Lappan vanu kokaraamatuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar