Tagasi töörutmi!

Keerlen hilisõhtul oravana rattas. Mida rohkem pusserdan, seda enam närvi lähen.

Nimelt algab homsest minu neljakuine töötsükkel. Hakkan kantseldama kodukandi rahvaloendajaid. Enamus tööst toimub koduse kirjutuslaua taga. Selleks, et tööd hästi teha, pean esmalt loendaja oskused omandama.

Algab nädalane koolitus. Õnneks alustatatakse esimesel päeval 10,30, mis tööinimeste jaoks varast lõunatundi tähendab. Tavarütmis paterdan sel kellaajal alles hommikumantlis - kohvitass käes süvenen uudistesse ja meilikasti.

Hommikuhahetuses (loe: pool kümme) lubas laekuda kuti hoidja koolituspäevadeks mu ema sõbranna isikus. Ka tema vähkrevat öösiti unetult ja murelikult kartes, et ei saa poisiga kuidagi hakkama.

Järgmisena ei suuda ma otsustada riietuseküsimust. Huvitav, et oma varasemas tööelus ei ole see mulle kordagi mõttesse tulnud. Leheneegrite tavarõivastus teksade ning t-särgi näol ei tundu sobivat. Ikkagi riigiametnik ju :) Otsisin kontoriseelikud ja viisakad triiksärgid üles - leidsin hiigelsuure karbitäie värvilisi ja vähem värvilisi esemeid, tagasihoidlike toonideni välja. Nädalaks igatahes jagub, eks järgmisteks tsükliteks jõua juurde varuda.

Kaheksa tundi tundub masendavalt pikana. Kas lõunastada kodus? Kaheksa aastat tagasi keelas ema ristiema kategooriliselt mul enne tööpäeva lõppu enda juurde nina pistmise. See tekitavat lapses ebakindlust. Mhh. Kirjutasin kolm lehekülge "perenaise piiblit" ehk kirjedust sellest, kus asuvad kausid, lusikad ja rõivad. Kokkasin homse lõunasöögi ning kontrollisin kohvimasinas ubade olemasolu. Oeh.

Ja lõpetuseks pistsin keeksi ahju. Ma ei mäleta, et mõnel oma sünnipäeval saanuks aiast saialilli ja levkoisid korjata. Sestap ei tunne ka vanemaks saamise õhinat.