"Linna maa"

Murulapike, mis lahutab mu kodumaja esist kergliiklusteest erineb hoovimurust värvi võrra. Hoovimuru riisusin esmakordselt juba kuujagu tagasi ja teistkordselt möödunud nädalalõpul. Rohetab kenasti. Juba tükimat aega kavandasin korrastada ka majaesist, mis tegelikult küll otseselt mulle ei kuulu, ent millele mitmel korral päevas mu pilk langeb. Ajasin kollased kummikindad kätte, varustasin end punakasoranži Nõmme kilekoti ja suurepärase ekstralaia Fiskarsi rehaga.
Esmalt saabus hämmingus Notsu, kes valu tõttu opereeritud sõrmeküünes täna kodus lebotas. Notsu pööritas teismelisele kohaselt silmi ja uuris, kas mulle oma hoovi koristamisest enam ei piisa. Lisas argumendina, et me pole seda majaesist ju eales korras hoidnud.
Ei piisa jah, kamandasin Notsu kotti vaheldumisi rehaga hoidma.
Järgmisena saabus oma majaesisele korda looma naabrinaine. Ka teda huvitas, miks ma "linna maad" koristama olen asunud.

Koristasime kolmekesi Notsu ja naabrinaisega tolle jupikese "linna maad" siiski ära - riisusime kuivanud lehed, korjasime välja klaasikillud ning prügi ning tassisime leheprahi kompostiks. Aega kulus mõnusalt jutustades vast kolmveerandtunnike. Naabrinaine, põline elanik, teab siinsest kandist igasugu põnevaid lugusid rääkida. Möödujad vaatasid huviga.
Vaatasin peale koristustööd mitmel korral koduaknast välja. Kui see "linna maa" mentaliteet ära jätta, siis on tegemist minu isikliku kodu esisega. Miks peaks selle eest hoolt kandma anonüümne "linn", keda esindamas sama anonüümsed heakorratöödel olevad töötud. Suve teisel poolel nad harilikult saabuvad - kaks suure punase ninaga tegelast võsatrimmeritega ning kolmas, veidi vähem punase ninaga meesterahvas neid juhendamas. Niidetakse, kõrgeks kasvanud hein jääb riisumata ning kasvab uuesti murusse.
Ja otsustasingi - kui mu elektriline muruniiduk vähegi võtab ja ulatub, hooldan sellel suvel oma majaesise platsi ise. Olgu see minu pisuke vabatahtlik töö ja panus kodukaunistamisse.