Mini ja Midiga avalikku randa minekuks peaks mul lisaks ujumisohutusvahenditele kaasas olema ka jalutusrihmad kahele. Üks kipub jooksma ühele ja teine teisele poole. Väledad on nad ka. Sestap me Tallinnas rannas ei käinudki ning ümbruskonna rannad on jälle liiga kaugel. Midi ja minu jaoks on Midi lõunauni eluliselt tähtis. Lõunauneta jäänud Midi muutub õhtuks väikeseks terroristiks (ise nimetab ta ennast siis draakoniks ja selline möirgav elukas ta tõesti ka on). Sellise "looma" kantseldamine mõjub minu õhukesele närvikavale kehvasti.
Aga lahendamatuid olukordi ju pole. Juhuslikult avastasin kodust veerandtunnise autosõidu kaugusel ilma adruta selgeveelise liivaranna, kus sügavaks läheb laste jaoks piisavalt aeglaselt ja minu jaoks parajalt ruttu. Ja rannalisi on seal harilikult paarkümmmend. Nagu unistus! Paarsada meetrit jalgsi kõndimist tuuletul kõrkjatest ääristatud teel on selle paiga ainus puudus.
Tallinn muutus selle leiu järgselt minu jaoks hoopis (lapse)sõbralikumaks ja toredamaks suvepaigaks. Päriselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar