On siiski ka häid inimesi!

Seisin toidupoe kassajärjekorras. Teismeline tüdruk, kes seisis minu ees seisva naise ees, maksis pooleliitrise vee ja banaani eest. Ta otsis kassapidaja küsitud kliendikaarti, vaatas ka kotti ja taskutesse, kuid otsitu jäi leidmata ning oodatud allahindlus saamata. Tüdruk otsis rahakotist sente, sobras taskutes ja ütles, et kaks jääb ikkagi puudu. Ta vaatas oma oste ja ulatas kassiirile vee, paludes see arvelt maha võtta. Kassiir andis tüdrukule pudeli tagasi öeldes, et neiu võib puuduolevad sendid järgmisel päeval ära tuua. Selle noore inimese nägu muutus säravaks. Ta lubas raha ära tuua ning kassiir ütles oma tööaja. Sellel kassiiril jagus silmsidet ja naeratust ka minu ees seisnud naisele ning minule ja minust järgmiselegi. Tema nakatavat positiivsust vaadates naeratasin ka ise ning tavapärase pobiseva teretamise asemel ütlesin seda valjult ja silma vaadates.

Mu usk inimeste loomuomasesse headusesse on viimastel nädalatel kõvasti kõigutatud saanud. Tänane vahejuhtum Rimis kassiir Kariniga andis tubli annuse head tunnet tagasi. 

***

Sellega seoses meenus veel üks lugu.

Kord igiammu avastasin end Türgi kiirteelt - viis rida Istanbuli ja vahesaarekesega eraldatult viis Ankara poole. Olin ilmselt türgikeelse sildikese tee tasuliseks mineku kohta maha maganud ning seisin ühtäkki suletud tõkkepuu ees. Tagasi pöörata ei olnud võimalik. Pangakaardiga tasuda ei olnud võimalik. Sularaha oli taskus null liiri. Autod peatusid, juhid sisestasid mündid ja sõidukid vurasid edasi. Ma olin nõutu, täpsemalt ahastuses. Istusin oma auto kõrvale asfaldile ja toetasin pea kätele. Mõne aja möödudes tuli mu juurde tõmmu mees, ulatas peotäie münte, sõnas, et kiirtee maksu jaoks. Ei mingit pikemat diskussiooni, istus tagasi oma autosse ja vajutas gaasile. Nendest müntidest jagus kuni tee lõpuni ehk umbes kaheksasaja kilomeetri tarbeks.