Hoolimata peatselt täituvast neljandast aastakümnest ei tea ma jätkuvalt, kelleks tahan saada kui ükskord suureks saan. Võib-olla ma ei saagi suureks :)
Mul on olnud üksainus tõsiseltvõetav töökoht ning seal läheneks raamatupidamuslikku kulumit arvestuse aluseks võttes mu väärtus juba kolmandat korda ümmargusele nullile.
Selles töökohas kannab töö iseloomu tõttu käesolev päev alati järgmist kuupäeva, igavene homme. Ning tulemust saab nautida vaid hommikul, eelmise päeva tööd reaalselt läbi lapates.
Osalt käegakatsutava tulemuse puudumise kompenseerimiseks, osalt praktilisest vajadusest hakkasin ma mingis vanuses üha enam tegelema ehitus- ja remonditöödega. Selleks, et näha tulemust.
Või algas see siiski juba varem... kord teismelisena vahetasin ema nädalalõpureisil oleku ajal näiteks esikutapeedi.
Igatahes panin ma täna kodus tapeeti - ei mingit liigset kiirustamist. Kaks rulli ja neli tundi. Nautisin iga hetke rullide ja kääride, seejärel paanide ja liimi seltsis. Tapeedi leidsin üsna ootamatust kohast, saadaval oli kolm rulli ja ma soetasin neist kaks. Väikese kiiksuga nagu enamik mind ümbritsevatest esemetest. Töö käigus tekkis isu veel ühe konkreetse seinajupi kaudu avatud territooriumi liigendada ja see allesjäänud rull saab samuti minu omaks.
Paanidele liimi tõstes mõistsin, et ma pidanuks maalriks õppima. Ei mingit glamuuri ega punast vaipa. Aga see-eest imeline ja silmaga nähtav tulemus.
Selline ümberorienteerumine mõjuks mu lähedastele ilmselt... noh.. šokeerivalt. Parem jätan kapist välja tulemata. Mind võib vabatahtlikuna appi tapeetima kutsuda, tulen heal meelel.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar