kolmapäev, 3. juuni 2015

2.06.83

Mina ja mu klassikaaslased olime Lasnamäe plikad - elasime uutes majades, kus nii vann kui soe vesi, kui automaatküte. Pole ammu kinnisvarakuulutusi jälginud, kuid neid nimetati toona "kõikide mugavustega korteriteks"

Üks klassivend hilines igal hommikul kooli, liialdusteta. Irooniline matemaaatikaõpetaja tõi meieni tõe, et hilinejast noormees elas kooli lähistel, Toompeal, Raamatukogu platsil. Me uurisime veidi. Selgus, et iidvanas majas - hägune elekter, soojast kraaniveest ega automaatküttest polnud juttugi. Võeh, mõtlesime me. Ja kooli pidi ta ka jalgsi tulema, üksi. Meie saime sinna ekspressbussiga, olgugi pungil täis ja diisli järele haisevaga, kuid üheskoos.

Oh aegu, oh kombeid. Need "kõikide mugavustega" korterid Lasnamäel pole ammu enam unistuse väärilised (või siiski, kes teab, ehk unistatakse siiski ka neist). 

1.06.1983 päev, mil lõpetasin esimese klassi. Kiitusega. Järgmisel hommikul alustasime kolimist. Mu mälus on lahtise kastiga veoauto (või oli neid mitu?) Gaz. Bussiliin oli veidi varem juba meie koduni jõudnud, kuid haljastust ega täielikku asfalti veel polnud. Tassisin trepist söögilaua jalgu kolmandale korrusele. Kaks korraga. Korrus allpool seisatasin puhkamiseks ja unistasin, et elaksime siin... Maja ja korter lõhnasid "uue maja järgi" - ilmselt eritasid seda betoonpaneelid.

Kolimise lõppedes pakkus ema kohvi ja võileibu - meid oli mitmeid sugulasi-tuttavaid aitamas. Mu toona kuuekümneüheksane vanaema istus elutoa diivanile, kastide kõrvale. Ühel hetkel välgatas ta silmis pisar ning ta küsis justkui iseendalt, et kas tõesti siia kivilinna ta ka sureb... 




1 kommentaar: